Vikipeedia:Liivakast

Siin joone all saab harjutada Vikipeedia artikli redigeerimist lähteteksti muutmise režiimis. Lihtsalt vajuta ülal lipikule "Muuda lähteteksti" ja pärast redigeerimiskasti all nupule "Avalda muudatused". Siia salvestatud materjal ei kuulu Vikipeedia entsüklopeedilise informatsiooni hulka. Artiklite redigeerimisel leiab abi Vikipeedia abilehtedelt. Tähtsamaid vormindusvõtteid võid vaadata Spikrist.

Kui oled sisse loginud, võid ka luua isikliku liivakasti, selleks klõpsa siia. Isiklikus liivakastis on võimalik redigeerida lisaks lähteteksti režiimile ka Visuaaltoimeti abil. Registreerumata kasutajate liivakastid kustutatakse.

---

Sümptomid

Uneparalüüsi peamine sümptom on liikumisvõimetus, mis esineb kui aju on REM-unes. See tekib tavaliselt enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või kui aju ärkab enne keha. Uneparalüüsi kogedes võib inimene kuulda erinevaid helisi, nagu näiteks sosinad, sisisemist, suminat või staatilisi helisid. Ka erinevaid hääli ning häälitsusi. Taoliste sümptomitega kaasnevad tavaliselt ka intensiivsed emotsioonid nagu näiteks hirm ja paanika. Inimesed on kogenud ka voodist väljatõmbamist või lendamist, tuimust ja keha läbivat elektrisähvatusi. Pidev higistamine, lihaste valu, paranoia ning lähenev surmatunne. Mõned inimesed suudavad ka oma silmad avada, kuid teised leiavad, et see on võimatu. Unehalvatuse pikkus võib varieeruda mõnest sekundist kuni mitme minutini.

Uneparalüüsi üks osasid on hallutsinatsioonid. Näiteks keegi üleloomulik olend, deemon, kes lämmatab või hirmutab inimest, millega kaasneb survetunne rinnus ja hingamisraskused. Teine hallutsinatsioonide näide hõlmab ähvardavat varjundit, kes siseneb tuppa või varitseb aknast väljas, samal ajal kui inimene on liikumisvõimetu ning ei ole võimeline ka häält tegema.

Hallutsinatsioone on kolme eri tüüpi: Sissetungija - on kuulda avanevaid uksi, lähenevaid samme, kujud varjudes või üldine ähvartatuse tunne. Luupainaja - survetunne rinnus, hingamisraskused tundega, et pahatahtlik olend lämmatab, kägistab või seksuaalselt ründab. Inimesed usuvad, et nad surevad. Vestibulaarne häire - Üldine kehaväline kogemus: tunne nagu pöörleks, kukuks, hõljuks, lendaks.

Tekke põhjused

● Keha on vaheldumisi kiire silma liikumise (REM) ja mitte kiire silma liikumise (NREM) vahel.

● Tihti esineb narkolepsiat põdevatel inimestel.

● Uneparalüüs on sageli geneetiline ning avaldub tihti inimestel, kellel on vaimse tervise probleemid, nagu ärevus, depressioon, traumajärgne stressihäire või paanikahäire (bipolaarsus).

● Tihti esinev ning äge unepuudus või pidevalt muutlik ja ebaregulaarne uneplaan.

● Suured muutused elus/peres/keskkonnas.

● Selili magamine.

● Narkootiliste ainete kuritarvitamine.

Riskifaktorid

Uneparalüüsi tekkimise riski võivad suurendada hulgaliselt erinevad tegurid, sealhulgas ainete tarvitamine, geneetilised tegurid, trauma ajalugu, psühhiaatriline diagnoos ning kehv füüsiline tervis ja unekvaliteet. Episoodide sagedus ja raskusaste on seotud ka ärevus sümptomite ja unepuudusega. Unehalvatus võib mõjutada mehi ja naisi igas vanuserühmas. Keskmine vanus esmakordsel esinemisel on 14–17 aastat. See on üsna tavaline uneprobleem. Hinnangud selle kohta, kui palju inimesi seda on, varieeruvad suuresti 5% -st 40% -ni.

Diagnoos

Unehalvatuse korral pole määratud ravi, kuid tavaliselt suunavad arstid diagnoosiga patsiente une ajakava parandamiseks ja parema magamamineku rutiini säilitamiseks

Meditsiiniline lähenemine võib aidata kui:

● Uneparalüüs toimub regulaarselt.

● Raskused uinumisega või valdab tihti ärevus magama minemise pärast.

● Inimene magab äkitselt või tunneb end päeva jooksul ebaharilikult unisena. Päeva jooksul ootamatult magama jäämine võib olla märk narkolepsiast - harvaesinevast ajuhäirest, mille tagajärjel inimene uinub või kaotab lihaste kontrolli ootamatutel või ebasobivatel aegadel.

Ennetamine ja ravi

Ehkki unehalvatust ametlikult ei ravita, saab selle ennetamiseks teha teatavaid samme. Unehalvatus läheb aja jooksul sageli paremaks, abi võib olla magamisharjumuste ja magamiskeskkonna parandamisel.

● Magama minemine ning ärkamine reguleerida kindlatele kellaaegadele.

● Magada vähemalt 6-8 tundi (täiskasvanud), 8-10 tundi (lapsed).

● Magamiseks sobiva ning mugava keskkonna loomine.

● Regulaarne sportimine (kuid vältida hiliseid treeninguid).

● Vältida tuleks selili magamist.

● Antidepressantide kasutamine, kui see on ette nähtud unetsüklite reguleerimiseks. Need toimivad REM-une muutmisel ja on tavaliselt ette nähtud väiksemates annustes kui depressiooni korral.

● Eraldi keskendumine ja tegelemine vaimse tervise probleemidega.

● Vältida enne magamaminekut suuri eineid, suitsetamist, alkoholi või kofeiini, samuti nutiseadmete kasutust.