Kopli kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
13. rida: 13. rida:
28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu sooritanud kommunist Martin Vaarmann. See oli esimene [[ilmalik matus]] Kopli kalmistul<ref>Punased matused Tallinnas. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 7.</ref>. Matusekõnes ütles Riigikogu liige [[Priidik Kroos]]: "Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni<ref>Punased matused Tallinnas. Rahvaleht, 30. mai 1933, nr 63, lk 3.</ref>."
28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu sooritanud kommunist Martin Vaarmann. See oli esimene [[ilmalik matus]] Kopli kalmistul<ref>Punased matused Tallinnas. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 7.</ref>. Matusekõnes ütles Riigikogu liige [[Priidik Kroos]]: "Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni<ref>Punased matused Tallinnas. Rahvaleht, 30. mai 1933, nr 63, lk 3.</ref>."


[[1951]]. aastal kalmistu likvideeriti [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] võimuorganite poolt ja kõik hauad tehti maatasa. Ümber maeti vaid üksikud nagu [[Eduard Bornhöhe]], [[Netty Pinna]], [[Erika Tetzky]]<ref name="postimees"><ref name="erika"> ja [[Konstantin Türnpu]].
[[1951]]. aastal kalmistu likvideeriti [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] võimuorganite poolt ja kõik hauad tehti maatasa. Ümber maeti vaid üksikud nagu [[Eduard Bornhöhe]], [[Netty Pinna]], [[Erika Tetzky]]<ref name="postimees"/><ref name="erika"/> ja [[Konstantin Türnpu]].


[[1993]]. aastal võeti endine Kopli kalmistu [[looduskaitse]] alla. Aastail 2002–2006 rekonstrueeriti kalmistu ala arhitekt K. Lootuse projekti järgi '''Kopli kalmistupargiks'''.
[[1993]]. aastal võeti endine Kopli kalmistu [[looduskaitse]] alla. Aastail 2002–2006 rekonstrueeriti kalmistu ala arhitekt K. Lootuse projekti järgi '''Kopli kalmistupargiks'''.

Redaktsioon: 20. november 2019, kell 04:21

Kopli kalmistu 1920. aastatel
Kopli kalmistu pargina
Pargi üks sissepääsudest

Kopli kalmistu oli kalmistu Tallinnas Kopli poolsaarel tänapäeva Kopli asumis.

Kopli kalmistu rajati 1774. aastal pärast seda, kui Venemaa keisririigis keelati kirikutesse ja elamute lähedusse matmine. Kalmistule maeti saksakeelsete Niguliste ja Oleviste koguduste liikmeid: kalmistu idapoolne osa kuulus Oleviste ja läänepoolne osa Niguliste kogudusele. Esimene kalmistule maetu oli Taani päritolu maaler Hildebrand Hildebrandsen.

1833. aastal laiendati kalmistut veelgi ida- ja läänesuunas ning oma lõpliku suuruse, umbes 10 hektarit, sai kalmistu aastatel 1868–1869.

Kopli kalmistust sai omaaegne Eesti kõige suurema kabelite arvuga nekropol. Kopli kalmistule maeti hulk baltisaksa kultuuritegelasi.

28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu sooritanud kommunist Martin Vaarmann. See oli esimene ilmalik matus Kopli kalmistul[1]. Matusekõnes ütles Riigikogu liige Priidik Kroos: "Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni[2]."

1951. aastal kalmistu likvideeriti Nõukogude Liidu võimuorganite poolt ja kõik hauad tehti maatasa. Ümber maeti vaid üksikud nagu Eduard Bornhöhe, Netty Pinna, Erika Tetzky[3][4] ja Konstantin Türnpu.

1993. aastal võeti endine Kopli kalmistu looduskaitse alla. Aastail 2002–2006 rekonstrueeriti kalmistu ala arhitekt K. Lootuse projekti järgi Kopli kalmistupargiks.

2006. aastal lõpetati Kopli kalmistupargis ulatuslikud korrastustööd.[5]

Heinz Valgu mälestused Kopli kalmistu rüvetamisest

Surnuaias peituvaid rikkusi olid märganud ka punaarmeelased. Oma ideoloogilise vabastajaõiguse toel ei vaevunud nad isegi ööpimedust ära ootama, vaid alustasid surnuaia lagastamist lausa päise päeva ajal kõigi möödakäijate silme all. Kangidega ja hulgakesi kangutasid nad maa-alustelt hauakambritelt pirakad paevõi marmorplaadid ning tegid kambrites põhjaliku inventuuri.

Vanad, mitmekordsetest tammelaudadest kirstud taoti kangide ja kirvestega puruks ning inimjäänuste sees sobrades topiti taskusse väärismetallist ehteid, rõivakaunistusi, kuldseid hambaproteese ja muud väärt vara.

Punaarheoloogidele polnud see tegevus mitte üksnes tulus, vaid ka lõbus. Põlastusväärsete ekspluataatorite ja buržuide pärandiga võib ju kõike teha! Mõni hästi mumifitseerunud kadunuke sikutati hauakambrist välja, torgati koni hammaste vahele ja pandi puu najale istuma – vaadake, närused töörahva vereimejad, mida vaba nõukogude inimene teiesugustest arvab! Üks kindrali või admirali mundris epolettide ja muude toredustega muumia tassiti Kalinini (praeguse Kopli) tänava poolse surnuaiamüüri najale, kus ta seisis, konksus käsi õieli, nagu kerjaja, tekitades tööle tõttavas nõukogude rahvas kauakestva lõbusa tuju.

Erilise viha tekitasid rüüstavates sõjaväelastes silmatorkavalt ilusad hauatähised ja kabelite sisustuseks olevad kunstiteosed. Surnuaiale maetud väheste eestlaste haudadest pakkus neile suurimat rõõmu Netty Pinna puhkepaik, millel põlvitas lumivalgest marmorist ingel. „Angel bljääd!” kostis röögatus ja kangihoop tabas inglitiibu, mis lendasid põõsastesse. Ent katse ingli pead maha taguda ei õnnestunud. Ilmselt oli kummarduva ingli kaelaühendus kehaga nii toekas, et pidas vastu ka klassiteadlikule raevule. Et aga möödakäijatel oleks hästi näha, kelle karistav käsi selle valge jätise üle kohut mõistis, ronis punaarmeelane ingli selga, lasi püksid maha ning tegi palvetaja seljale ja kaelale vägeva hunniku. Kaaslase teravmeelsusest vaimustusse sattunud soldatid naersid end kõveraks. Põõsastest leiti üles ka Tallinna lahte õnnetult alla kukkunud belglasest aeronaudi ja langevarjuri Charles Leroux’ tumehallist graniidist mälestusmärk koos lennuki ja langevarju pronksist reljeefidega ning öeldi sellegi kohta bolševistlikult printsipiaalne sõna.[6]

Kopli kalmistule maetuid

Viited

  1. ↑ Punased matused Tallinnas. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 7.
  2. ↑ Punased matused Tallinnas. Rahvaleht, 30. mai 1933, nr 63, lk 3.
  3. ↑ 3,0 3,1 Tantsijatar Erika Tetzky Estonia teatrile ohverdatud elu Heili Reinart, Postimees, 28. märts 2017
  4. ↑ 4,0 4,1 Haudi. Kalmistute register
  5. ↑ Mari Kodres: Kopli kalmistupargi argipäeva häirivad alkohoolikud ja vandaalid, Eesti Päevaleht 11. august 2009
  6. ↑ https://lood.delfi.ee/eestinaine/raamat/heinz-valgu-koolimalestused-kirstud-taoti-puruks-ning-inimjaanuste-sees-sobrades-topiti-taskusse-vaarismetallist-ehteid-ja-kuldseid-hambaproteese?id=79210198
  7. ↑ Vana ja Hea: "Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel"

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kopli_kalmistu&oldid=5492902"