Õhukaitse

Eesti sõjalennukite eraldusmärk.

Õhukaitse oli aastail 1928–1940 eksisteerinud Eesti ainus lennuväe väekoondis (diviis).

Õhukaitse ülem oli kindralmajor Paul Lill, alates 1. juulist 1930 kindralmajor Richard Tomberg.

Õhukaitse asutati 4. oktoobril 1928, mil selle koosseisu läks Eesti ainus senine lennuväeosa – Lennuväerügement, ühtlasi algas Õhukaitse suurtükiväegrupi formeerimine. 1. juulil 1930 jagati Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks, Lennukooliks ja Lennubaasiks. 16. juulil 1932 asutati Üksik Merelennusalk.

21. maist 1939 kehtestatud koosseisu järgi kuulus Õhukaitsesse:

• 1. (Rakvere) ja 2. Lennuväedivisjon (Tartu): staap, 2 salka, tehnika-, majandus-, sanitaarjaoskond ja divisjonikomando, kokku vastavalt 96 ja 103 meest
• 3. lennuväedivisjon (Tallinn): staap, tehnikajaoskond, divisjonikomando, kolm tavalist salka, IV (treening) salk, kokku 111 meest.
• Lennukool: staap, maapealse väljaõppe jaoskond, lennuväljaõppe jaoskond, kokku 54 meest.
• Lennuväe baas: staap, majandus-, tehnika-, kontroll- ja sanitaarjaoskond, aviotehas, baasi kompanii ja areodroomid, kokku 197 meest.
• Õhukaitse Suurtükiväegrupp Tallinnas Kalamajas

Kuni 1939. aastani tegutses Üksik Merelennusalk.

Vaata ka

• 1. Diviis
• 2. Diviis
• 3. Diviis
• 4. Diviis
• Eesti Merejõud
• Kodanlik õhukaitse
• Lennuväerügement