Infrapunakiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 4. november 2019, kell 12:47

Infrapunakiirgus ehk infrapunane kiirgus ehk infrapunavalgus ehk infrapunane valgus ehk rainivalge valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus jääb nähtava valguse ja mikrolainekiirguse lainepikkuste vahele.

Infrapunakiirgus ei ole inimsilmale vahetult nähtav.

Seda kasutatakse näiteks info vahetamiseks teleri-, raadio- jms kaugjuhtimispuldi ning -seadme vahel, samuti sõjatehnikas ja mujal soojusallikate avastamiseks, ka pimedas nägemiseks.

Infrapunakiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on suurem kui nähtaval valgusel ja väiksem kui raadiolainetel. Nimi tähendab „allapoole punase” (ladina keelest infra 'all'), sest punase valguse lainepikkus on suurim nähtava valguse spektris. Infrapunakiirgus on ligikaudse lainepikkusega 750 nm kuni 1 mm.

Kiirgusspektri infrapunaosal on palju tehnoloogilisi kasutusvõimalusi. Seda kasutatakse sihtmärgi tuvastamisel ja jälgimisel sõjaväes, temperatuuri mõõtmisel vahetu kontaktita, lähimaa traadita andmesideühendusel ja ilmaennustamisel. Teleskoobid, mis on varustatud infrapunasensoritega, on kasutusel infrapunaastronoomias. Selliste teleskoopidega avastatakse ja uuritakse näiteks molekulaarpilvi. Samuti võib nende abil avastada madala temperatuuriga tavakehi, näiteks planeete.

Infrapunakiirguse kasutusalad

Öönägemine

Infrapunakiirgust kasutatakse öönägemisvarustuses. Kui puudub piisavalt valgust et objekti näha, detekteeritakse radiatsioon ning tehakse see ekraanil nähtavaks. Kuumemad objektid näidatakse erineva värvivarjendiga kui külmad. See võimaldab politseil ja sõjaväel teha kindlaks kõrgema temperatuuriga objekte nagu inimesed ja sõidukid.

Teises maailmasõjas kasutati öönägemisaparatuuri snaiperitel.

Suits on infrapunakiirguses rohkem läbipaistev kui tavalises valguses, sellepärast kasutavad tuletõrjujad infrapunakiirguses näitavaid seadmeid tulekahjude kustutamisel, kui nad töötavad suitsuga täidetud aladel.

Termograafia

Infrapuna-termograafia on kontaktita ja uuritavat objekti mitte kahjustav testimeetod, et näidata ja salvestada temperatuurimuutusi ja temperatuure üle terve objekti pinna. Seda kasutatakse igal pool, kus temperatuuri teadmine võib anda vajalike teadmisi süsteemist, objektist või protsessist. Kasutatakse palju tingimuste hindamiseks, kvaliteedi tõestamiseks, kohtulikul uurimisel elektrilistel ja mehaanilistel süsteemidel.

Soojendamine

Infrapunakiirgust kasutatakse infrapunasaunas, et soojendada inimkeha teatud kudesid, ja lennukites, et sulatada tiibadelt jääd. Samuti kogub populaarsust asfaldi soojendamine infrapunakiirgusega enne ehitus- või parandustöid. Infrapunakiirgust saab kasutada söögitegemisel, sest see soojendab ainult sööki, mitte ümbritsevat õhku, juhul kui õhus pole osakesi.

Kommunikatsioon

Kasutatakse mobiiltelefonides ja personaalarvutites omavaheliseks andmesideks ja erinevate seadmete kaugjuhtimispultides.

Vaata ka

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2007}}
 [[Pilt:Wiki snake eats mouse.jpg|thumb|240px|Infrapunakiirguspilt<br>Hiirt sööv madu]]
-'''Infrapunakiirgus''' ehk '''infrapunane kiirgus''' ehk '''infrapunavalgus''' ehk '''infrapunane valgus''' ehk rainivalge valgus on [[elektromagnetkiirgus]], mille [[lainepikkus]] jääb [[nähtav valgus|nähtava valguse]] ja [[mikrolainekiirgus]]e lainepikkuste vahele.
+'''Infrapunakiirgus''' ehk '''infrapunane kiirgus''' ehk '''infrapunavalgus''' ehk '''infrapunane valgus''' ehk '''rainivalge''' '''valgus''' on [[elektromagnetkiirgus]], mille [[lainepikkus]] jääb [[nähtav valgus|nähtava valguse]] ja [[mikrolainekiirgus]]e lainepikkuste vahele.
 Infrapunakiirgus ei ole inim[[silm]]ale vahetult nähtav.