Soontagana maalinn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 30. oktoober 2019, kell 14:18

Soontagana maalinn (10.–13. sajand) paikneb Lääneranna vallas Pärnumaal suure Avaste soo lõunapoolses osas Maalinna soosaarel. Alates 1981. aastast (uuendatud 2003) jääb see 5226 ha suurusele Avaste looduskaitsealale.

Soosaare lõunapoolsel ümara lameda kupli taolisel osal asus kaks Maalja peret. Ühes neis öeldi teadvat, et nende esivanemad on elanud samal paigal 22 inimpõlve. Maalinna vahetust lähedusest, Kureselt, pärineb ka Soontakide suguvõsa, oletatavasti linnuse valitsejate järeltulijad, kes elasid siin teise maailmasõjani. Nüüd on siit viimased elanikud lahkunud.

Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse seda korduvalt Soontagana kihelkonna keskusena, mida sakslased piirasid juba 1210. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. 1215. ja 1216. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.

Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi R. Stackelberg ja Sergei Bogojavlenski. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. 1965. aasta väljakaevamistel (juhtis Aita Kustin)^[1] ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas Evald Tõnisson) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast adratera, vikatiosi, käsikivi alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta. ^[2]

Pildid

Viited

↑ Aita Kustin: Aruanne Soontagana maalinna arheoloogilisest kaevamisest, Tartu 1965. a.
↑ Evald Tõnisson, Soontagana maa ja tema maalinn, (osaliselt avaldatud miksike kodulehel: osa II, III ja IV

Välislingid

Soontagana maalinn kultuurimälestiste riiklikus registris

[1] Aita Kustin: Aruanne Soontagana maalinna arheoloogilisest kaevamisest, Tartu 1965. a.

[2] Evald Tõnisson, Soontagana maa ja tema maalinn, (osaliselt avaldatud miksike kodulehel: osa II, III ja IV

[1]

[2]

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. [[Läti Henrik]]u [[Henriku Liivimaa kroonika|Liivimaa kroonikas]] mainitakse seda korduvalt [[Soontagana|Soontagana kihelkonna]] keskusena, mida sakslased piirasid juba [[1210]]. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. [[1215]]. ja [[1216]]. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles [[1226]]. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
-Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi [[R. Stackelberg]] ja [[Sergei Bogojalenski]]. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. [[1965]]. aasta väljakaevamistel (juhtis [[Aita Kustin]])<ref>Aita Kustin: ''Aruanne Soontagana maalinna arheoloogilisest kaevamisest'',  Tartu 1965. a.</ref> ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas [[Evald Tõnisson]]) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast [[ader|adratera]], [[vikat]]iosi, [[käsikivi]] alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta.
+Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi [[R. Stackelberg]] ja [[Sergei Bogojavlenski]]. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. [[1965]]. aasta väljakaevamistel (juhtis [[Aita Kustin]])<ref>Aita Kustin: ''Aruanne Soontagana maalinna arheoloogilisest kaevamisest'',  Tartu 1965. a.</ref> ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas [[Evald Tõnisson]]) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast [[ader|adratera]], [[vikat]]iosi, [[käsikivi]] alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta.
 <ref>[[Evald Tõnisson]], ''Soontagana maa ja tema maalinn'', (osaliselt avaldatud miksike kodulehel: osa [http://miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/soont2.htm II], [http://miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/soont3.htm III] ja [http://miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/soont4.htm IV]</ref>