Karma: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. oktoober 2019, kell 13:17

Karma ehk tegu (sanskriti keeles karma; paali keeles kamma; tiibeti keeles las; hiina keeles 業 ye; jaapani keeles gō) on india õpetustes üks alusmõisteid, teo ja tagajärje üleüldine seadus.

Iga ihu, jutu või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Populaarses kirjanduses^[1] väljendatakse tegude ja teoviljade seadust ka laensõna karma kaudu. Halb tegu, eeskätt selline, mis kahjustab teisi olendeid, toob kaasa halva tagajärje, hea tegu aga hea tagajärje (näiteks sündimise vastavalt halvemas või paremas olukorras). Seega on tegu seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik nähtused on omavahel seotud ning millel põhineb sansaara.

Budismis on tegu seotud meeleolude (sanskriti keeles saṃskārās) mõistega kui tegude tegemisele sundiva komponendiga isiksuse viie koostisosa seas. Olendid saavad valida, milliseid tegusid nad teevad, ja sellega määrata teovilja. Kõige paremate tegude hulka kuuluvad need, mis viivad vabanemisele (sanskriti keeles mokṣa). Budismi järgi buddhad ja bodhisattvad on vabanenud tegude ja teoviljade seadusest, sest nad on jõudnud teadvuse kõrgeimasse seisundisse ning ei toimi enam teadvustamata tungide ajel, vaid üksnes kõikide olendite hüvangut taotleva teadvustatud kaastunde mõjul.

Džainismis mõistetakse tegu kui väga peent substantsi, mis tekib põhjuse ja tagajärje toimest ning määrib loomuldasa puhast hinge (sanskriti keeles jīva). Tegudest vabastab eneseohjeldamine (sanskriti keeles saṃvara), mis hõlmab üksinduses elamist, söögi ja keha muude vajaduste piiramist, mõtlust ja isetust.^[2]

Karma on võime suhestuda mingi spetsiifilise olukorraga. Näiteks, kui inimene on eelnevalt omandanud mingis olukorras toimetulekuks vajalikud oskused, siis on isik loonud endale selle karma. Karma on seotud ka identiteediga - kui isik usub, et ta on inimene, kes käitub mingil viisil, siis ta valikuvabadus olevikus (mõistlikult) käituda väheneb ja isik käitub vastavalt enda identiteedile. Igal isikul on lõpmatu arv väikeseid, spetsiifilisi karmasid.

Budismis on karmaga tihedalt seotud eelmiste elude mõiste. Elu mõiste on kasutusel seetõttu, et inimest, tema käitumist ja aegruumi nähakse ühe tervikuna. Elu on pidevas vooseisundis. Isik, kes oli eile, seda isikut sel kujul enam ei ole. Nüüd on juba uus elu, uus "mina". Igal ajahetkel toimub surm ja sünd. Kuna "mina" on aegruumist lahutamatu, siis öeldakse ka, et "iset" kui sellist ei ole tegelikult olemas. "Ise" olemasolu ja "minatunne" on meele loodud illusioon.

Karma mõistet kasutatakse budistlikus elufilosoofias. Selle all õpetatakse, kuidas püsida pidevas olevikuhetkes, mäletada olulisi printsiipe, valida nii-öelda tähelepanuobjekt vastavalt olukorrale võimalikult teadlikult ning kuidas püsida vooseisundis.

Karma seaduste teadmine, mõistmine ja mäletamine on ka seetõttu oluline, et budismis, eriti kõrgemates õpetusliinides, kasutatakse väga palju narratiive ning kujutlustehnikaid. Seal esitatakse inimeste arhetüüpide kirjeldusi ja detailseid psüühika toimimise ja arendamise põhjus-tagajärgede kirjeldusi, mida saab kokkuvõtvalt nimetada budistlikuks kosmoloogiaks. Lood ja kujutlustehnikate kirjeldused on kohati müstilised ning need lähevad loogikaga tugevasse vastuollu. Karma seadusi tuleb enne nende õpetuste saamist tunda, et praktiseerija ei ajaks segadusse reaalsust ja meele- ning emotsionaalse seisundi muutmise otstarbeks mõeldud praktikat. Budistlikus tõlkekirjanduses on näha, et lääne-uurijad ei ole kohati suutnud eristada kujutlustehnikaid ning karma seaduste õpetusi. Kaastunde äratamiseks ja juhtimiseks mõeldud kujutlustehnikad on siiski ainult kujutlustehnikad, mitte reaalsuses toimiv põhjus-tagajärje seadus, näiteks kujutlus, et kõik olendid, sealhulgas mõni ebameeldiv isik, on olnud eelnevates eludes meie ema. Kujutlus, kus kannatusega võtame endale kõigi olendite veel küpsemata negatiivse karma, on müstiliste võimeteta, sest "karma seadus on vääramatu". See tähendab seda, et kujutlus muudab meie enda meeleseisundit ja edaspidisi reaktsioone, mitte ei muuda maagiliselt teiste isiklikku karmat ehk nende tegude ja olude (ehk tingimuste) mõju ja otseseid tagajärgi. Kasutusel on ka mõiste "karma puhastamine", mis viitab teadlikule tegevusele eesmärgiga muuta enda reaktsioone ja valikuid tulevikus nii, et minevikus tehtud vead ei hakkaks tulevikus tehtavaid valikuid liialt ebasoodsas suunas kallutama. Näiteks peale kahjustavat tegu tuleb siiralt andeks paluda ja teha mõni müstilise sisuga kujutlustehnika, mille eesmärgiks on identiteedi kujunemisesse vahelesekkumine. Lääne psühholoogias on väga põhjalikult uuritud "minakesksete" uskumuste ja käitumise seosed. Uskudes enda kohta, et ollaksegi selline inimene, kes teeb palju vigu, võib inimene piirata enda vabadust teha edasises elus häid otsuseid.

Budism seab keskseks eesmärgiks selle, et õpetuse ja praktika käigus suudab inimene iseenda "minale" suunatud fookusest lahti lasta ja teha selle asemel midagi maailmale kasulikku (ehk koguda pälvimusi). Kui isik teeb häid tegusid, siis peetakse seda mõnes kontekstis karmaks. Sõna "karma" võib seega tõlkida teoks. Karma "küpsemine" tähendab, et tehtud tegude tagajärjed on kätte jõudnud ning isik tajub selle situatsiooni mõjusid otseselt. Karma küpsemine on inimese jaoks mõneti ettenägematu (ehkki alati loodusseadustega kooskõlas), ent inimene saab suunata enda fookuse mõtlemisele, et kogu käesolev situatsioon on tervikuna tema enda loodud. Kui fookus läheb nii-öelda suuremale pildile, tugevneb isiklik vastutustunne ning väheneb mikromanageerimisse ja vihasse laskumine. Seetõttu on karma budistlikes õpetustes oluline ja keskne mõiste selle kohta, kuidas reaalsus toimib, kuidas end optimaalselt funktsioneerimas hoida ning kuidas enda enesetunde ja käekäigu eest reaalne isiklik vastutus võtta.

Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või füüsiline. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle, kas järgmine "elu" on eelmisega võrreldes halvem või parem. Karma on vääramatu - igavene õiglus. Virgumistee budismis algab oma olukorra hindamisest ja karma seaduse mõistmisest.

Viited

↑ David R. Loy. Raha, seks, sõda, karma.
↑ Ida mõtteloo leksikon: tegu. [1]

Vaata ka

[1] David R. Loy. Raha, seks, sõda, karma.

[2] Ida mõtteloo leksikon: tegu. [1]

[1]

[2]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 {{See Artikkel|usundite ja filosoofia mõistest}}
 {{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2006}}
-'''Karma''' on [[hinduism]]is, [[budism]]is ja mitmetes teistes religioonides [[tegu|teo]] ja [[tagajärg|tagajärje]] üleüldine [[seadus]]. Karma on mõiste, millel on kõrgemas budistlikus õpetuses väga keerukas tähendus. Kui karma seadusi tundma õppida, saab enda käitumist ja keskendumise suunda teadlikult juhtida, et saavutada parimaid pikaajalisi tulemusi ja juhtida iseenda käekäiku elus. Teiselt poolt on karma mõiste, mille tähendus on muutunud n-ö tarbekaubaks ja "karmaäriks" nendes piirkondades, kus õpetajad koguvad rahvalt peamiselt annetusi, selle asemel et õpetada inimestele elamise kunsti ja iseenda elukannatuste leevendamise põhimõtteid (dharmat) läbi oskuslike tegude.<ref>{{Raamatuviide|autor=David R. Loy|pealkiri=Raha, seks, sõda, karma|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref>
+'''Karma''' ehk '''tegu''' ([[sanskriti keel]]es ''karma''; [[paali keel]]es ''kamma''; [[tiibeti keel]]es ''las''; [[hiina keel]]es 業 ''ye''; [[jaapani keel]]es ''gō'') on india õpetustes üks alusmõisteid, [[tegu|teo]] ja [[tagajärg|tagajärje]] üleüldine [[seadus]].
-Karma on inimese isiklik asi. See on võime suhestuda mingi spetsiifilise olukorraga. Näiteks, kui inimene on eelnevalt omandanud mingis olukorras toimetulekuks vajalikud oskused, siis on isik loonud endale selle karma. Karma on seotud ka identiteediga - kui isik usub, et ta on inimene, kes käitub mingil viisil, siis ta valikuvabadus olevikus (mõistlikult) käituda väheneb ja isik käitub vastavalt enda identiteedile. Karmast tuleks mõelda nii, et karma pole üks suur "asi", vaid igal isikul on lõpmatu arv väikeseid, spetsiifilisi karmasid.
+Iga [[ihu]], [[jutt|jutu]] või [[meel]]ega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk [[teovili|teovilju]]. Populaarses kirjanduses<ref>{{Raamatuviide|autor=David R. Loy|pealkiri=Raha, seks, sõda, karma|aasta=|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref> väljendatakse tegude ja teoviljade seadust ka laensõna [[karma]] kaudu. Halb tegu, eeskätt selline, mis kahjustab teisi [[olend]]eid, toob kaasa halva tagajärje, hea tegu aga hea tagajärje (näiteks sündimise vastavalt halvemas või paremas olukorras). Seega on tegu seotud üldise põhjuslikkuse seadusega, mille järgi kõik nähtused on omavahel seotud ning millel põhineb [[sansaara]].
-Budismis on karmaga tihedalt seotud eelmiste elude mõiste. Eelmisi elusid tuleks mõista lihtsalt kui "minevik". Elu mõiste on kasutusel seetõttu, et inimest, tema käitumist ja aegruumi nähakse ühe tervikuna. Elu on pidevas vooseisundis. Isik, kes oli eile, seda isikut sel kujul enam ei ole. Nüüd on juba uus elu, uus "mina". Igal ajahetkel toimub surm ja sünd. Kuna "mina" on aegruumist lahutamatu, siis öeldakse ka, et "iset" kui sellist ei ole tegelikult olemas. "Ise" olemasolu ja "minatunne" on meele loodud illusioon. Seda väidet toetab tänapäeva psühholoogiateadus.
+[[Budism]]is on tegu seotud [[meeleolu]]de (sanskriti keeles ''saṃskārās'') mõistega kui tegude tegemisele sundiva komponendiga [[isiksuse koostisosad|isiksuse viie koostisosa]] seas. [[Olend]]id saavad valida, milliseid tegusid nad teevad, ja sellega määrata teovilja. Kõige paremate tegude hulka kuuluvad need, mis viivad [[vabanemine|vabanemisele]] (sanskriti keeles ''mokṣa''). Budismi järgi [[buddha]]d ja [[bodhisattva]]d on vabanenud tegude ja teoviljade seadusest, sest nad on jõudnud [[teadvuse kõrgeim seisund|teadvuse kõrgeimasse seisundisse]] ning ei toimi enam teadvustamata tungide ajel, vaid üksnes kõikide [[olend]]ite hüvangut taotleva teadvustatud [[kaastunne|kaastunde]] mõjul.
+[[Džainism]]is mõistetakse tegu kui väga peent substantsi, mis tekib põhjuse ja tagajärje toimest ning määrib loomuldasa puhast [[hing]]e (sanskriti keeles ''jīva''). Tegudest vabastab [[eneseohjeldamine]] (sanskriti keeles ''saṃvara''), mis hõlmab üksinduses elamist, söögi ja keha muude vajaduste piiramist, [[mõtlus]]t ja [[isetus]]t.<ref>[[Ida mõtteloo leksikon]]: tegu. [https://ida-motteloo-leksikon.fandom.com/et/wiki/Tegu]</ref>
+Karma on võime suhestuda mingi spetsiifilise olukorraga. Näiteks, kui inimene on eelnevalt omandanud mingis olukorras toimetulekuks vajalikud oskused, siis on isik loonud endale selle karma. Karma on seotud ka identiteediga - kui isik usub, et ta on inimene, kes käitub mingil viisil, siis ta valikuvabadus olevikus (mõistlikult) käituda väheneb ja isik käitub vastavalt enda identiteedile. Igal isikul on lõpmatu arv väikeseid, spetsiifilisi karmasid.
+Budismis on karmaga tihedalt seotud eelmiste elude mõiste. Elu mõiste on kasutusel seetõttu, et inimest, tema käitumist ja aegruumi nähakse ühe tervikuna. Elu on pidevas vooseisundis. Isik, kes oli eile, seda isikut sel kujul enam ei ole. Nüüd on juba uus elu, uus "mina". Igal ajahetkel toimub surm ja sünd. Kuna "mina" on aegruumist lahutamatu, siis öeldakse ka, et "iset" kui sellist ei ole tegelikult olemas. "Ise" olemasolu ja "minatunne" on meele loodud illusioon.
 Karma mõistet kasutatakse budistlikus elufilosoofias. Selle all õpetatakse, kuidas püsida pidevas olevikuhetkes, mäletada olulisi printsiipe, valida nii-öelda tähelepanuobjekt vastavalt olukorrale võimalikult teadlikult ning kuidas püsida vooseisundis.