Rasmus Kangro-Pool: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
18. rida: 18. rida:


== Isiklikku ==
== Isiklikku ==
Tema vend [[Voldemar Kangro-Pool]] oli graafik ja maalikunstnik.
Rasmus Kangro-Pool oli 1915-1929 abielus [[Vanemuine (teater)|Vanemuise]] näitlejanna [[Elvy Gailit|Elvi Nanderiga]], hiljem [[Tallinna Töölisteater|Töölisteatri]] näitlejanna [[Linda Reial]]iga.<ref>Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 14, 3 aprill 1934

</ref> Tema poeg [[Rasmus Kangropool]] oli arhitektuuriajaloolane. Tema vend [[Voldemar Kangro-Pool]] oli graafik ja maalikunstnik.
Rasmus Kangro-Pool oli 1915-1929 abielus [[Vanemuine (teater)|Vanemuise]] näitlejanna [[Elvy Gailit|Elvi Nanderiga]], hiljem [[Tallinna Töölisteater|Töölisteatri]] näitlejanna [[Linda Reial]]iga.<ref>Esmaspäev nr 14, 3. aprill 1934</ref> Tema poeg [[Rasmus Kangropool]] oli arhitektuuriajaloolane.


== Artiklid ==
== Artiklid ==

Redaktsioon: 21. september 2019, kell 13:13

Rasmus Theodor Kangro-Pool (20. detsember 1890 Kudina vald9. mai 1963 Tallinn) oli eesti kirjandus- ja teatrikriitik.

Kangro-Pool sündis Vahi mõisa sepa pojana Tartumaal. Omandas alg- ja keskhariduse Tartus.[1]

1914 tegi Georg Eduard Luiga talle ettepaneku hakata Päevalehe Tartu kaastööliseks. Kuigi ta varem oli avaldanud Sädemetes, Naiste Käsitöölehes ja veel mujalgi, võib seda lugeda tema ajakirjanikukarjääri alguseks. 1915 töötas Kangro-Pool Tartu Päevalehes, mille peatoimetajaks oli Eduard Laaman. Samal aastal astus ta Tartu Ülikooli, kus õppis 1919. aasta lõpuni. 1916 toimetas ta muu töö kõrval Üliõpilaste Lehte. 1917. aasta septembris kutsuti ta tööle Postimehe toimetusse. Rasmus Kangro-Pool pühendus oma kirjutistes peamiselt kunsti probleemidele, kunstipoliitikale ja teatrile.[2]

1920-1924 õppis Heidelbergi ja Hamburgi ülikoolides kunstiajalugu ja esteetikateooriat. Õpingute kõrvalt jätkas ta kirjutamist Päevalehes. 1924-1926 töötas Kangro-Pool haridusministeeriumis teaduse- ja kunstiosakonna juhataja abi kohusetäitjana.[3] 1924-1934. aasta jaanuarini töötas Päevalehe teatri- ja kunstiarvustajana. 1935. aasta sügisel oli Rasmus Kangro-Pool lühikest aega Vaba Sõna peatoimetajaks, kuni leht suleti. Pärast seda jätkas tööd vabakutselise ajakirjanikuna, kirjutades Postimehele, Päevalehele, Uudislehele, Varamule, Loomingule, Tänapäevale, Teatrile, Nädal Pildile jne. 1938. aasta suveks oli ta avaldanud umbes 5100 artiklit.[2]

Mitmekümne aasta jooksul ilmus Kangro-Pooli sulest mitmelaadseid käsitlusi teatri-, kunsti- ja kirjandusajaloost. Erilist tähelepanu pühendas ta kahele eesti kunstnikule — Kristjan Rauale ja Eduard Wiiraltile . Mõlema kohta kirjutas ta monograafia.[1]

Rasmus Kangro-Pool on avaldanud ka ilukirjandusteoseid. Tuntumad on "Balti saksluse wiimased wägimehed" (1918), "Kunst ja Moraal" (1921) ja "Eesti teater algaastail" (1946).

Tema "hilisemat allakäiku ja sidemeid kommunistlike elementidega" selgitas Kangro-Pooli hea sõber Henrik Visnapuu hiljem tulenevat tema isikliku elu traagikast, liigsest alkoholilembusest ja lõpuleviimata haridusteest.[viide?]

Oli korporatsioon Sakala liige.

Isiklikku

Tema vend Voldemar Kangro-Pool oli graafik ja maalikunstnik.

Rasmus Kangro-Pool oli 1915-1929 abielus Vanemuise näitlejanna Elvi Nanderiga, hiljem Töölisteatri näitlejanna Linda Reialiga.[4] Tema poeg Rasmus Kangropool oli arhitektuuriajaloolane.

Artiklid

Viited

  1. 1,0 1,1 Rasmus Kangro-Pool - Sirp ja Vasar, nr. 20, 17 mai 1963
  2. 2,0 2,1 "Ajakirjanik - juubilar". Päewaleht. 22. oktoober 1939. Vaadatud 21.08.2017.
  3. "R. Kangro-Pool Haridusministeeriumi teenistusest wabastatud". Kaja. 16.04.1926.
  4. Esmaspäev nr 14, 3. aprill 1934

Kirjandus