Parv

See artikkel räägib ujuvvahendist; bioloogia mõiste kohta vaata artiklit Parv (bioloogia).

---

Lapsed sõitmas parvega

Balsapuust Kon-Tiki parv Kon-Tiki muuseumis Oslos

Parv on ujuvast materjalist või ujuvatest esemetest valmistatud lamedakujuline, algeline ja lihtne veesõiduk.

Parvega veekogul sõitmist nimetatakse parvetamiseks.

Kirjeldus

Parv on tasane, ilma laevakere ja kiiluta ning tavaliselt ilma mootorita.

Jõel liigub parv peamiselt veega koos allavoolu. Paljusid parvi tõugatakse mõlaga põhjast. Parve võidakse ka aerudega sõuda. Keerulisematel parvedel võib olla suuna muutmiseks tüür. Jõge mööda sõites on parve keskmine kiirus 30–50 km päevas, aga soodsates oludes isegi üle 100 km.

Parve ujuvuse suurendamiseks kasutatakse tänapäevastes parvedes pontoone, õhkpatju või polüstürooli. Parvesid kaetakse vahel vastupidavuse suurendamiseks mitmekihilise kummiga.

Parved võivad tekkida ka looduslikult. Ujuvsaared või vette kukkunud puutüved võivad tuule ja hoovuste abil mööda merd kanduda ja jõuda vedamise korral teiste saarte ja maadeni. Looduslike parvede abil on peamiselt selgrootud, kuid ka kahepaiksed, roomajad ja pisiimetajad ning teised lennuvõimetud loomad suutnud koloniseerida palju saari.

Ajalugu

Oletatakse, et esimesi parvi kasutas inimene Kagu-Aasiast Austraaliasse liikumisel ca 40 kuni 50 tuhat aastat tagasi.

Vahemere maades tunti parvi juba ürgajal pärijõge liiklemise vahendina. Kreeklased, etruskid ja roomlased kasutasid parve ka mittelaevatavail veekogudel. Homerosel oli parv Odysseuse päästevahendina mõeldud isegi meresõiduks. Antiikaegseid parvekirjeldusi ei ole säilinud.

Minevikus kasutati parvi palkide edasitoimetamiseks veepinnal. Seda kutsutakse ka (palgi)parvetamiseks. Alates 20. sajandi keskpaigast on palgiparvetamise ulatus ja tähtsus maailmas oluliselt vähenenud, kuid mitmel pool parvetatakse palke tänapäevani.

Vaata ka

• Päästeparv
• Praam