Erinevus lehekülje "Tallinna vallutamine (1944)" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
P
[[Pilt:WWII. Tallinn Offensive.JPG|pisi|Tallinna pealetungioperatsioon (1944). Nõukogudeaegne kaart.]]
'''Tallinna vallutamine''' oli [[NSV Liit|Nõukogude]] vägede sõjaline operatsioon [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] [[1944]]. aasta septembris mis kulges paralleelselt Saksa vägede evakueerimisega Eestist.
 
'''Tallinna vallutamine''' oli [[NSV Liit|Nõukogude]] vägede sõjaline operatsioon [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] [[1944]]. aasta septembris mis kulges paralleelselt Saksa vägede evakueerimisega Eestist.
[[Pilt:WWII. Tallinn Offensive.JPG|pisi|300px|Tallinna pealetungioperatsioon (1944). Nõukogudeaegne kaart.]]
Venemaal kasutatakse sama sündmuse kirjeldamisel väljendit '''Tallinna vabastamine'''.
 
== Sõjategevuse käik ==
Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. aasta alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel.
Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. aasta alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkivitööstuse toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa väegrupi Nord tankid, allveelaevad, lennukid jne.<ref name="ndQtz" /> Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat Tukumsi juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus. 14. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Väiksel Emajõel eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja ajada Eestis olevad Saksa üksused kotti. Saksa vägesid Eestis eesootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks.16. septembril andis Hitler korralduse Eesti mahajätmiseks (evakueerimisplaan "Aster"). Esimestena tuli rindelt välja tuua raskerelvad ja mehhaniseeritud väeosad. Tallinna evakueerimist kattis Narva rinde rannakaitsest taganev kindralmajor Kurt Gerocki lahinggrupp. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule<ref name="9vcl9" /> kiiresti läbi saksa-eesti üksuste kaitse. 20. ja 21. septembril toimusid Avinurmes ja Porkunis lahingud Punaarmee eelüksuste, sealhulgas Eesti laskurkorpuse eelüksuste ja Narva rindelt taganevate eesti ja saksa üksuste vahel. Saksa poolel sõdinud eesti sõduritest hukkus mitusada meest, ülejäänud langesid vangi või hajusid metsadesse. Kuigi otsesed kaotused polnud Avinurme-Porkuni lahingus suured, oli sellel järgnevatele sündmustele otsustav mõju. Siin hajutati üksused, mis pidid Eesti põrandaaluse rahvusliku juhtkonna kavade kohaselt Tallinna all kaitsele asuma. Seni organiseeritult taandunud eesti üksused jagunesid väikseteks salkadeks, millest igaüks püüdis iseseisvalt Punaarmee haardest välja murda.<ref name="kLn0w" />
 
Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti [[põlevkivitööstus]]e toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa [[Väegrupp Nord|väegrupi Nord]] tankid, allveelaevad, lennukid jne.<ref name="ndQtz" /> Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat [[Tukums]]i juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus.
 
Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. aasta alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkivitööstuse toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa väegrupi Nord tankid, allveelaevad, lennukid jne.<ref name="ndQtz" /> Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat Tukumsi juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus. 14. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Väiksel Emajõel eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja ajada Eestis olevad Saksa üksused kotti. Saksa vägesid Eestis eesootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks.16. septembril andis Hitler korralduse Eesti mahajätmiseks (evakueerimisplaan "Aster"). Esimestena tuli rindelt välja tuua raskerelvad ja mehhaniseeritud väeosad. Tallinna evakueerimist kattis Narva rinde rannakaitsest taganev kindralmajor [[Kurt GerockiGerock]]i lahinggrupplahingugrupp. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule<ref name="9vcl9" /> kiiresti läbi saksa-eesti üksuste kaitse. 20. ja 21. septembril toimusid Avinurmes[[Avinurme lahing|Avinurme]]s ja [[Porkunis lahingudlahing]]ud Punaarmee eelüksuste, sealhulgas [[Eesti laskurkorpus|8. Eesti laskurkorpuse]] eelüksuste ja Narva rindelt taganevate eesti ja saksa üksuste vahel. Saksa poolel sõdinud eesti sõduritest hukkus mitusada meest, ülejäänud langesid vangi või hajusid metsadesse. Kuigi otsesed kaotused polnud Avinurme-Porkuni lahingus suured, oli sellel järgnevatele sündmustele otsustav mõju. Siin hajutati üksused, mis pidid Eesti põrandaaluse rahvusliku juhtkonna kavade kohaselt Tallinna all kaitsele asuma. Seni organiseeritult taandunud eesti üksused jagunesid väikseteks salkadeks, millest igaüks püüdis iseseisvalt Punaarmee haardest välja murda.<ref name="kLn0w" />
 
== Iseseisvuse taastamise katse ==
17. septembri õhtul tegi [[III Germaani SoomuskorpuseSoomuskorpus]]e ülem kindral [[Felix Steiner]] eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud [[Eesti Omavalitsus]] oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister [[Jüri Uluots]], kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse [[Vabariigi ValitsuseValitsus]]e eesotsas [[Otto Tief]]iga. 19. septembril toimus Tallinnas [[Sakala tänavaltänav]]al Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni[[deklaratsioon]]i, kus teatati [[Eesti Vabariigi Rahvuskomitee]] likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral [[Johan Pitka]] lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud [[soomepoisid|soomepoiste]] 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated [[Tallinna reidilereid]]ile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja [[Iru sillasild|Iru sil]]la õhkimist, pidades Saksa minööridega maha väiksema lahingu.
 
20. septembri hommikul toimus [[Tallinna Elektrijaam]]a lähedal Vabariigi Valitsuse teine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras [[Jaan Maide]] Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten [[Karl Talpak]]u Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega olukorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral Pitkaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti [[Toompea loss]]i eestlastest valvemeeskonna poolt [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge.<ref name="MJdv7" /> Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid sadamapiirkonda[[Tallinna sadam]]a piirkonda taandunud Saksa üksustes aga suurt meelepaha. Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Kindralinspektuuri[[Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur]]i vahendusel jõuti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp.
 
Sinimustvalge heiskamisega kaasnenud meeleolu tõusule vaatamata oli olukord lootusetu. See tuli eriti selgelt esile 20. septembri õhtul Sakala tänaval toimunud valitsuse koosolekul. Aruandega sõjalisest olukorrast esinenud Omakaitse ülem kolonel [[Arnold Sinka]] teatas, et saab täielikult aru mõnepäevase vastupanu organiseerimise sise- ja välispoliitilisest tähtsusest. Kahjuks on selle plaani teostamine aga võimatu, sest Tallinna alla pole hetkel võimalik koondada ühtegi vastupanuvõimelist üksust. Kokkuvõttes pidas ta vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Otto Tief teatas siiski, et raskele olukorrale vaatamata asub valitsus oma kohustusi täitma. Tief pidas vajalikuks trükkida ja laiali jagada [[Riigi Teataja]] numbri valitsuse nimekirja ja ametisse asumise deklaratsiooniga. Kuna aga valitsusel puudub jõud Tallinna kaitsmiseks, peab ta Eestist lahkuma, et jätkata välismaal võitlust Eesti vabaduse eest. Esimeses järjekorras kuulus evakueerimisele raskelt haige Jüri Uluots, kes oli seni keeldunud maalt lahkumast. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisse astumisest välismaad.
 
21. septembril jätkus sadamas sõdurite ja põgenike laadimine laevadele. Pärastlõunal lahkus Vabariigi Valitsus Tallinnast, peaminister Tief koos lähimate võitluskaaslastega jäi esialgu linna. Tallinna komandandiks nimetatud kapten Talpak käskis tuua Tallinnasse Maardus asunud soomepoiste pataljoni. Käsku viima läinud eesti lipnik jäi aga kadunuks. Korda kesklinnas hoidsid mitmesugustesse üksustesse kuuluvad eesti sõjamehed. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks ning tegi õhtul katset võimu linnas enda kätte tagasi võtta. Tööle pandi välikohtud ja eestlaste vastu saadeti 531. mereväe suurtükidivisjoni patareide meeskonnad, kellest kaks tegelesid linna läbi kammimisega ja üks kaitses sadamat. Esimesena langes nende rünnaku alla Pitka staap Narva maanteel, seejärel soomepoiste pataljon Maardus. Sakslastel õnnestus soomepoisse ootamatult tabada ja mitu meest vangistada, kuid soomepoisid panid vapralt vastu ja lõpuks tõmbusid sakslased sadamasse tagasi. Tulevahetus Tallinnas Eesti ja Saksa sõdurite vahel lõppes 21. septembri õhtupoolikul linna tabanud Nõukogude õhurünnakuga, mis oli tugevaimaks pommilöögiks Tallinnale pärast [[Märtsipommitamine Tallinnas|9. märtsi pommitamist]]. Mõneks ajaks kadus linnas ka elektrivool, mis aeglustas "Riigi Teataja" trükkimist. Selle number valmis alles 22. septembri hommikuks ning selle üleskleepimiseks ei jäänud enam palju aega. Üksikutes kohtades seda siiski tehti, kuid selleks ajaks olid Nõukogude tankid jõudnud juba Tallinna piiridesse.<ref name="HzBrv" />
 
== Tallinna vallutamine ==
21. septembril 1944 loodi Nõukogude Kõrgema Väejuhatuse Peakorteri korraldusel neli mehhaniseeritud eelsalka, mille eesmärgiks oli Tallinna hõivamine. Ühe eelsalga moodustas [[8. Eesti Laskurkorpus]], mida alguses juhtis korpuse ülema asetäitja polkovnik [[Martin Pusten]], keda ootamatu surma järel asendas polkovnik [[Vassili Võrk]]. Salga moodustasid [[7. eesti laskurdiviisilaskurdiviis]]i [[354. laskupolguLaskurpolk|354. laskupol]]gu 1. pataljon ja 2. pataljoni 5. ja 6. rood, automaatrelvade rood ja kaks rühma tankitõrjepüsside roodust. Eesti laskukorpuse ülema kindralleitnant [[Lembit PärnaPärn]]a korraldusel paigutati nad 21. septembri hommikul [[Paasvere]] juures autodele ja tankidele ning suunati Tallinna peale.<ref name="hX6HH" />
 
[[8. Eesti Laskurkorpus]]e [[7. Eesti Laskurdiviis]]i [[354. Laskurpolk|354. Laskurpolgu]] eelsalk eesotsas polguülema [[Vassili Võrk|Vassili Võrguga]] jõudis [[22. september|22. septembril]] [[Kolmas Riik|Saksa]] vägedest maha jäetud [[Tallinn]]a. Tänavad olid tühjad. [[Leitnant]] [[Johannes Lumiste]] ja [[jefreitor]] [[Elmar Nagelman]] kõrvaldasid [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornis lehvinud [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] [[Eesti lipp|sinimustvalge lipu]] ja heiskasid asemele [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[Nõukogude Liidu lipp|punalipu]] (28. septembril 1944 ilmunud ajalehe Uus Postimees reportaažis on Pika Hermanni torni esimese punalipu heiskajatena märgitud hoopis punaväelased V. Vrjurkov ja N. Golovan<ref name="nDu2l" />).
 
Viimased suured põgenikelaevad olid Tallinnast lahkunud [[20. september|20.]] ja [[21. september|21. septembril]] ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul.<ref name="Grabbi" /> Viimane Saksa väeüksus, mis Tallinnast sel hommikul lahkus, oli 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. [[Tallinna elektrijaamaleelektrijaam]]ale avati tuli merelt ja sadam purustati.
 
Otto Tief lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega Tallinnast 22. septembri varahommikul.<ref name="Y4qf2" />
60 196

muudatust

Navigeerimismenüü