Pada: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
10. rida: | 10. rida: | ||
==Kasutus== |
==Kasutus== |
||
Suurem pada riputati tule kohale [[katlakook|katlakoogu]] abil, väiksemad asetati [[kolmjalg|kolmjalale]]. [[Lõuna-Eesti]]s hakati 19. sajandi teisel poolel katlaid tulekolde kohale, [[reheahi|reheahju]] ette või [[pliit|pliidi]] sisse müürima<ref name="Etnograafia sõnaraamat"/>. Vee soojendamiseks kasutatakse suuri katlaid tänaseni. |
Suurem pada riputati tule kohale [[katlakook|katlakoogu]] abil, väiksemad asetati [[kolmjalg (etnograafia)|kolmjalale]]. [[Lõuna-Eesti]]s hakati 19. sajandi teisel poolel katlaid tulekolde kohale, [[reheahi|reheahju]] ette või [[pliit|pliidi]] sisse müürima<ref name="Etnograafia sõnaraamat"/>. Vee soojendamiseks kasutatakse suuri katlaid tänaseni. |
||
==Vaata ka== |
==Vaata ka== |
Redaktsioon: 21. august 2019, kell 21:03
See artikkel räägib nõust, külade kohta vaata artikleid Pada (Viru-Nigula) ja Padu, kaardimasti kohta vaata artiklit Poti. |
Pada, ka katel, on ümmarguse põhja ja kumera sangaga malmist või rauast keedunõu, mida kasutatakse lahtisel tulel.
Ajaloost
Malmpada tuli eesti talus kasutusele 17. või 18. sajandil. 19. sajandil oli taludes harilikult mitu pada. Väiksemad, 2–5 toobised või kuni 3–ämbrised pajad olid toidu valmistamiseks.
5–ämbrised ja suuremad olid loomajoogi-, pesu-, õlle, sauna- jms vee soojendamiseks, aga ka kangaste, pesu jm keetmiseks. Neid kasutati ka pulmatoitude valmistamiseks[1].
Kasutus
Suurem pada riputati tule kohale katlakoogu abil, väiksemad asetati kolmjalale. Lõuna-Eestis hakati 19. sajandi teisel poolel katlaid tulekolde kohale, reheahju ette või pliidi sisse müürima[2]. Vee soojendamiseks kasutatakse suuri katlaid tänaseni.
Vaata ka
Tsitaadid Vikitsitaatides: Pada |
- Katlaahel
- Katlakook
- Katlapuu
- Katlavinn
- Kolmjalg
- Pajapink
- Pajarõngas
Viited
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Lk 191
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 134