Aleksei Barannikov: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Aleksei Petrovitš Barannikov''' ([[vene keel]]es: ''Алексе́й Петро́вич Бара́нников''; [[21. märts]] 1890 [[Zolotonoša]] – [[5. september]] 1952 [[Peterburi|Leningrad]]) oli vene filoloog ja indoloog, NSV Liidus kaasaegsete india keelte õppimise koolkonna asutaja. Filoloogiadoktor, Leningradi ülikooli professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1939), NSV Liidu Teaduste Akadeemia orientalistikainstituudi direktor (1938–1940).
'''Aleksei Petrovitš Barannikov''' ([[vene keel]]es: ''Алексе́й Петро́вич Бара́нников''; [[21. märts]] (vkj 9. märts) 1890 [[Zolotonoša]] – [[5. september]] 1952 [[Peterburi|Leningrad]]) oli vene filoloog ja indoloog, NSV Liidus kaasaegsete india keelte õppimise koolkonna asutaja. Filoloogiadoktor, Leningradi ülikooli professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1939), NSV Liidu Teaduste Akadeemia orientalistikainstituudi direktor (1938–1940).


Organiseeris esimesena NSV Liidus selliste uusindia keelte õppimist, nagu urdu, hindi, marathi, bengali ja pandžabi. Avaldas [[hindustani keel|hindustani]] (1934) ja [[marathi keel|marathi keele]] õpiku (1934–1935).
Organiseeris esimesena NSV Liidus selliste uusindia keelte õppimist, nagu urdu, hindi, marathi, bengali ja pandžabi. Avaldas [[hindustani keel|hindustani]] (1934) ja [[marathi keel|marathi keele]] õpiku (1934–1935).

Redaktsioon: 29. juuli 2019, kell 21:14

Aleksei Petrovitš Barannikov (vene keeles: Алексе́й Петро́вич Бара́нников; 21. märts (vkj 9. märts) 1890 Zolotonoša5. september 1952 Leningrad) oli vene filoloog ja indoloog, NSV Liidus kaasaegsete india keelte õppimise koolkonna asutaja. Filoloogiadoktor, Leningradi ülikooli professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1939), NSV Liidu Teaduste Akadeemia orientalistikainstituudi direktor (1938–1940).

Organiseeris esimesena NSV Liidus selliste uusindia keelte õppimist, nagu urdu, hindi, marathi, bengali ja pandžabi. Avaldas hindustani (1934) ja marathi keele õpiku (1934–1935).

Kirjutas rohkelt töid India keskaegsete ja kaasaegsete keelte, vanaindia kirjanduse, aga ka mustlaste keele, eluolu, folkloori ja ajaloo kohta.

Professor Barannikovil ei õnnestunud kunagi Indiat külastada.

Temast

"Nõudliku ja range õpetajana küsis ta meie esimese vestluse käigus, milliseid võõrkeeli ma valdan. Vastasin, et valdan hindit, urdut, inglise keelt ja halvemini saksa keelt. "Te peate kindlasti hästi omandama saksa keele ja õppima selgeks prantsuse keele, sest tingimata tuleb lugeda originaalis Winternitzi "India kirjanduse ajalugu", Max Mülleri teoseid ja samuti prantsuse indoloogide Garcin de Tassy ja Renou ning paljude teiste töid. Vaja on tunda sanskriti, araabia ja pärsia keele aluseid, ilma selleta on raske õiget viisi omandada hindi ja urdu keelt."" (Jevgeni Tšelõševi meenutustest Barannikovi kohta)[1]

Viited