Päästepaat: erinevus redaktsioonide vahel
| 9. rida: | 9. rida: | ||
Päästepaate on laevadele paigutatud juba aastasadu, kuid alles suuremate ja ohvririkkamate laevahukkude järel hakati nende piisavale arvule ja mahutavusele seadma järjest konkreetsemaid nõudeid. |
Päästepaate on laevadele paigutatud juba aastasadu, kuid alles suuremate ja ohvririkkamate laevahukkude järel hakati nende piisavale arvule ja mahutavusele seadma järjest konkreetsemaid nõudeid. |
||
Mereohutuse tagamiseks on tänapäeval suuremate veesõidukite pardale vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile [[SOLAS]] |
Mereohutuse tagamiseks on tänapäeval suuremate veesõidukite pardale vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile [[SOLAS]]<ref name="eRT_SOLAS" /> paigutatud piisaval hulgal päästepaate, et laeva ohtu sattumisel oleks reisijatel ja meeskonnaliikmetel võimalik päästepaatide abil [[veesõiduk]]i pardalt evakueeruda. Laeva päästepaadid mahutavad tavaliselt 12–150 inimest, neis on alaline [[Magevesi|magevee]]- ja toiduainevaru, samuti [[esmaabi]]- ja [[signaal]]vahendid. Tänapäeval on päästepaate osaliselt asendatud ka [[päästeparv]]edega. [[Kaubalaev]]adel on tänapäeval enamasti ülatekilt vette langevad kaetud päästepaadid, [[reisilaev]]adel taavetite abil piki parrast alla vette langetatavad. |
||
Suurematel [[reisilaev]]adel aga peab olema kiire [[valvepaat]], mida on võimalik laeva liikudes veesata. See on tavaliselt kiire mootorpaat, mida kasutatakse üle parda kukkunud inimeste päästmiseks. |
Suurematel [[reisilaev]]adel aga peab olema kiire [[valvepaat]], mida on võimalik laeva liikudes veesata. See on tavaliselt kiire mootorpaat, mida kasutatakse üle parda kukkunud inimeste päästmiseks. |
||
Redaktsioon: 28. juuli 2019, kell 01:07
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2016) |
Päästepaat on uppumise või muu ohuolukorra puhul inimeste päästmiseks ette nähtud uppumatu paat või mootorpaat.
Valmisolekus päästepaat võib paikneda veesõiduki pardal või sadamas (samuti kaldal) sõltuvalt kasutuspõhimõttest.
Laevadel
Päästepaate on laevadele paigutatud juba aastasadu, kuid alles suuremate ja ohvririkkamate laevahukkude järel hakati nende piisavale arvule ja mahutavusele seadma järjest konkreetsemaid nõudeid.
Mereohutuse tagamiseks on tänapäeval suuremate veesõidukite pardale vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile SOLAS[1] paigutatud piisaval hulgal päästepaate, et laeva ohtu sattumisel oleks reisijatel ja meeskonnaliikmetel võimalik päästepaatide abil veesõiduki pardalt evakueeruda. Laeva päästepaadid mahutavad tavaliselt 12–150 inimest, neis on alaline magevee- ja toiduainevaru, samuti esmaabi- ja signaalvahendid. Tänapäeval on päästepaate osaliselt asendatud ka päästeparvedega. Kaubalaevadel on tänapäeval enamasti ülatekilt vette langevad kaetud päästepaadid, reisilaevadel taavetite abil piki parrast alla vette langetatavad.
Suurematel reisilaevadel aga peab olema kiire valvepaat, mida on võimalik laeva liikudes veesata. See on tavaliselt kiire mootorpaat, mida kasutatakse üle parda kukkunud inimeste päästmiseks.
Kaldal
Alates 19. sajandist laialt levinud merepäästejaamad kasutasid merekindlaid aeru-päästepaate, mis olid võimelised iga ilmaga sõitma ja mille abil sai ohtu sattunud veesõidukitelt inimesi päästa. Erinevate merepäästevahendite levik 20. sajandil, laevadel endil paiknevad päästepaadid ja veesõidukite areng on aga merepäästejaamade tähtsust mõnevõrra vähendanud.
Tänapäeval kasutatakse kaldalt lähtuvas merepäästeteenistuses aerupaatide asemel kiirekäigulisi merekindlaid mootorpaate ja kaatreid, mida hoitakse kas vees või hõlpsalt veesatavatena slipil.
Vaata ka
Viited
- ↑ "Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel". eRT. Vaadatud 28. juuli 2019.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "eRT_MSOS" ei kasutata eelnevas tekstis.