Lucia di Lammermoor: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
14. rida: 14. rida:


==Valmimine ja taust==
==Valmimine ja taust==
Donizetti sai teatrilt libreto ja allkirjastas lepingu 9. detsembril 1934, mille järgi maksti talle honorari 2500 dukatit. Lepingu järgi määrati esietenduse päevaks järgmise aasta sügishooaja avamine. Saanud märtsis 1935 valmis ooperi "[[Marino Faliero]]" Pariisi [[Théâtre-Italien]]ile, asus kohe Napoli teatri tellimust täitma. Uus ooper valmis vähem kui viie kuuga. Donizetti pidas silmas, et tema ooper peab edukalt konkureerima tollal Itaalia ooperilavadel valitsenud [[Vincenzo Bellini]] "[[Norma]]ga". Selleks ajaks kui uus ooper valmis, oli Itaalia ooperiturul olukord muutunud Donizetti kasuks. [[Gioachino Rossini]] oli ooperite komponeerimise lõpetanud ja Vincenzo Bellini oli surnud veidi enne "Lucia di Lammermoori" esietendust. Donizetti oli saanud Itaalia juhtivaks ooperiheliloojaks.  Itaalia ajakirjandus tituleeris Donizettit pärast esietendust Itaalia ooperi valitsevaks geeniuseks.
Donizetti sai teatrilt libreto ja allkirjastas lepingu 9. detsembril 1934, mille järgi maksti talle honorari 2500 tukatit. Lepingu järgi määrati esietenduse päevaks järgmise aasta sügishooaja avamine. Saanud märtsis 1935 valmis ooperi "[[Marino Faliero]]" Pariisi [[Théâtre-Italien]]ile, asus kohe Napoli teatri tellimust täitma. Uus ooper valmis vähem kui viie kuuga. Donizetti pidas silmas, et tema ooper peab edukalt konkureerima tollal Itaalia ooperilavadel valitsenud [[Vincenzo Bellini]] "[[Norma (ooper)|Norma]]ga". Selleks ajaks kui uus ooper valmis, oli Itaalia ooperiturul olukord muutunud Donizetti kasuks. [[Gioachino Rossini]] oli ooperite komponeerimise lõpetanud ja Vincenzo Bellini oli surnud veidi enne "Lucia di Lammermoori" esietendust. Donizetti oli saanud Itaalia juhtivaks ooperiheliloojaks.  Itaalia ajakirjandus tituleeris Donizettit pärast esietendust Itaalia ooperi valitsevaks geeniuseks.


==Ettekanded===
==Ettekanded===

Redaktsioon: 27. juuli 2019, kell 20:13

"Lucia di Lammermoor" on Gaetano Donizetti ooper (dramma tragico) kolmes vaatuses Salvadore Cam­marano libretole, mis lähtub Walter Scotti romaanist "The Bri­de of Lammermoor" (1819). Ooper kanti esmakordselt ette 26. septembril 1835 Napolis Teatro di San Carlos.

See on helilooja meistriteos, mida on peetud ooperiliteratuuri parimaks dramaatilise sisuga tõsiseks oope­riks ja üldse kõige täiuslikumaks romantiliseks oope­riks, mis kunagi loodud. Kuulus III vaatuse hullumeelsusstseen annab tänaseni suurepärase võimaluse heade näit­leja­- ja hääleomadus­tega koloratuursopranile triumfeerivaks etteasteks.

Peamised osad

Valmimine ja taust

Donizetti sai teatrilt libreto ja allkirjastas lepingu 9. detsembril 1934, mille järgi maksti talle honorari 2500 tukatit. Lepingu järgi määrati esietenduse päevaks järgmise aasta sügishooaja avamine. Saanud märtsis 1935 valmis ooperi "Marino Faliero" Pariisi Théâtre-Italienile, asus kohe Napoli teatri tellimust täitma. Uus ooper valmis vähem kui viie kuuga. Donizetti pidas silmas, et tema ooper peab edukalt konkureerima tollal Itaalia ooperilavadel valitsenud Vincenzo Bellini "Normaga". Selleks ajaks kui uus ooper valmis, oli Itaalia ooperiturul olukord muutunud Donizetti kasuks. Gioachino Rossini oli ooperite komponeerimise lõpetanud ja Vincenzo Bellini oli surnud veidi enne "Lucia di Lammermoori" esietendust. Donizetti oli saanud Itaalia juhtivaks ooperiheliloojaks.  Itaalia ajakirjandus tituleeris Donizettit pärast esietendust Itaalia ooperi valitsevaks geeniuseks.

Ettekanded=

Esmaettekanne toimus 26. septembril 1835. aastal Napolis Teatro di San Carlos. Rollide esmaesitajad olid Fanny Tacchi­nardi-Persiani (Lucia), Gilbert-Louis Duprez (Edgardo), Do­menico Cosselli (Enrico), Carlo Porto (Rai­mondo). Esiettekanne oli sensatsiooniliselt edukas. Samal aastal esitati teost veel 18 korda, kuid järgmisel aastal vaid neli korda, sest nappis Lucia rolli esitajaid.

Teose kiire levik nii Itaalias kui ka rahvusvaheliselt algas pärast triumfeerivat esietendust Viinis 13. aprilill 1837. Teos pole seejärel praktiliselt kunagi maailma juhtivate ooperimajade standardrepertuaarist välja lange­nud. 1837. aastal esitati ooperit ka Madridis ja Pariisis. Etenduseks Pariisis, kus Donizetti aeg-ajalt elas, valmis prantsuskeelne versioon, mis esitati Théâtre de la Renaissance'is. Donizetti muutis mitut stseeni, lisas kohustusliku balletinumbri ja kaotas ära Alisa rolli. Juhtivaid rolle esitasid Fanny Tacchinardi Persiani (Lucie), Antonio Tamburini (Henry) ja Giovanni Battista Rubini (Edgard). Prantsuskeelset redaktsiooni on esitatud väga harva väljaspool Prantsusmaad. 1838. aastal Lissabonis, Londonis, Berliinis, Prahas ja Lvivis. 1839−40 nägid teost Brüsseli, Budapesti, Ateena, Stockholmi ja Havanna ooperisõbrad. Ameerika esietendus oli 1841 New Orleansis. 1846. aastal sai seda meistriteost kuulda Itaalia külalistrupi esituses Helsingis. Tallinnas esitati ooper esimest korda 1849 saksa trupi poolt. Eestis on oma jõududega teost lavastatud Estonias 1970 ja 1984 ning Vanemuises 1999 ja 2016. aastal.


Tegevus toimub Šotimaal Williami ja Mary valitsemisajal 17. sajandi lõpus Ravenswoodide ja Lammermooride lossis ning Ravenswoodide kalmistul. Ravenswoodide ja Ashtonite vahel valitseb põline vaen. Lord Enrico Ashton on haara­nud oma valdusesse Ravenswoodide maad ja lossi. Edgardo Ravenswoodi isa on häbi ja kurvastuse kätte surnud. Edgardo ise jäi ellu ja varjab end kuskil lossi lähedal. Ta on tõotanud kättemaksu. Kuid tõotuse täideviimine on viibinud ja see ei anna talle rahu.

Enrico Ashtoni pere­konda ähvardab majanduslik laostumine ning tema partei on ka kuninganna silmis ebasoosingus. Ta näeb ainsat väljapääsu oma õe Lucia abiellumises mõjuka ja rikka aadliku Arturo Bucklaw’ga. Lucia ei taha sellest kuulda, sest armastab Edgardot. Edgardo tuleb salaja Rawenswoodide suguvõsa kalmistule oma esivanemate hauale. Ta on äsja välja aetud oma kunagisest lossist, kus toimub Lucia ja Arturo kihluspidu. Lucia on meeleheitel ja tõrjuv. Lossist lahkuvalt pulmarahvalt saab noormees kuulda, et Lucia olevat surnud. Tema silmade eest mööduvad koos Luciaga veedetud päevad.

Vaatamata sõbratar Alisa keelitamisele kohtus Lucia Edgardoga pargis. Edgardo sooviks otsida Enricoga lepitust ning paluda talt Lucia kätt. Lucia keelitab aga nende saladust hoidma ja mitte venda asjasse pühendama. Edgardo kingib Luciale truu­duse märgiks kihlasõrmuse ning läheb Šoti vabadusvõitlejate ülesandel Prantsusmaale.

Enrico teeb ettevalmistusi Lucia pulmadeks Arturoga, ehkki neiu on sellele vastu. Luciat kaitseb ka tema kasvataja Raimondo. Enrico jahikorraldaja ja ustav teener Normanno on näinud Luciat ja Edgardot kohtumas ja ka Edgardot Luciat metsiku härja käest päästmas. Ta avaldab selle saladuse Enricole. Luciale ei anta Edgardo poolt neiule saadetud kirju, vaid Normanno idee järgi koostatakse hoopis võltsitud kiri, mis peab kinnitama noormehe truudusetust. Seda kirja lugedes Lucia vastupanu abielluda Arturoga murdub. Enrico sunnib Luciat pulma­võõraste ees abielulepingule alla kirjutama.

Tse­re­moonia ajal ilmub lossi Edgardo, kes on Prantsusmaalt varem tagasi jõudnud. Arturo ja Edgardo on valmis haarama mõõgad, kuid Raimondo hoiab ära verevalamise ja näitab Edgardole äsja sõlmitud abielulepingut. Edgardo raevub, heidab kihlasõrmuse Lucia jalge ette ja lahkub lossist. Pulmalistele teata­takse, et Lucia on kaotanud mõistuse ja tapnud lord Ashtoni. Aru kaotanud naine otsib kõikjalt oma armastatut. Ta pöördub pulmaliste ees nähtamatu Edgardo poole ja palub andestust. Ta astub oma nägemuses Edgardoga altari ette, andestab kõigile ja sureb. Edgardo on meeleheitel ega suuda mõista, miks Lucia ta hülgas. Ta saab teada õudsest sündmusest Ra­vens­woodide lossis ja Lucia surmast. Edgardo näeb matuserongkäiku. Meeleheites võtab ta endalt elu.

Peamised muusikalood: Enrico, Normanno ja Raimondo tertsett „Cruda, funesta smania”; Lucia ja Alisa duett „Regnava nel silenzio”; Edgardo ja Lucia duett „Sulla tomba che rinserra”; Lucia ja Enrico duett „Il pallor, funesto, orrendo”; Arturo kavatiin kooriga „Per poco fra le tenebre”; sekstett kooriga „Chi mi frena in tal momento”; koor „D’immenso giubilo”; Raimondo aaria kooriga „Ah, cessate quel contento”; Lucia hullumeelsussteeni aariad kooriga „Il dolce suono” ja „Ardon gli incensi”; Lucia, Enrico ja Raimondo tertsett kooriga „Soargi d’amoro pianto”; Edgardo aaria „Fra poco a me ricovero”; Edgardo ja Raimondo stseen kooriga „Tu che a Dio spiegasti l’ali”.

Väljapaistvamad Lucia rolli esitajad on olnud Maria Callas, Joan Sutherland, Edita Gruberová, Natalie Dessay, Lily Pons, Mady Mesplé, Nellie Melba, Amelita Galli-Curci jt.

Allikad:

·        Tiit Made, Ooperimaailm, I kd, Tallinn, 2012

·        William Ashbrook, Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982

·        Charles Osborne, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, 1994