Elektrooniline identiteet: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
→‎Välislingid: E-Eesti nõukogu toetas ID-kaardi ja e-identiteedi 10 aasta arenguplaani
→‎Välislingid: Eesti eID ökosüsteemi kirjeldavad videod
40. rida: 40. rida:
* [https://www.ria.ee/et/uudised/e-eesti-noukogu-toetas-id-kaardi-ja-e-identiteedi-10-aasta-arenguplaani.html E-Eesti nõukogu toetas ID-kaardi ja e-identiteedi 10 aasta arenguplaani], RIA, 15. veebruar 2019
* [https://www.ria.ee/et/uudised/e-eesti-noukogu-toetas-id-kaardi-ja-e-identiteedi-10-aasta-arenguplaani.html E-Eesti nõukogu toetas ID-kaardi ja e-identiteedi 10 aasta arenguplaani], RIA, 15. veebruar 2019
* [https://www.ria.ee/sites/default/files/content-editors/EID/valge-raamat-2018.pdf Valge Raamat Identiteedihaldus ja isikut tõendavad dokumendid 1.0], RIA, vaadatud 16.02.2019
* [https://www.ria.ee/sites/default/files/content-editors/EID/valge-raamat-2018.pdf Valge Raamat Identiteedihaldus ja isikut tõendavad dokumendid 1.0], RIA, vaadatud 16.02.2019
* [https://www.youtube.com/watch?v=Pe3NdChrEso&list=PLNPWRftK1TNrhjQGquYtMvVFhqWf_gkNZ Eesti eID ökosüsteemi kirjeldavad videod], RIA Youtubes


[[Kategooria:Isikutuvastus]]
[[Kategooria:Isikutuvastus]]

Redaktsioon: 24. juuli 2019, kell 18:43

Elektrooniline identiteet (lühendatult ka eID) on andmete kogum, mis seob elektroonilises keskkonnas isiku tema füüsilise identiteediga (isikuga). Elektroonilise identiteedi toimimise alus on avaliku võtme infrastruktuur ehk PKI (public key infrastructure).[1]

eID-d kasutab Euroopa Liidu Infokeskus ka e-identimise kohta.[2]

Eesti mõistes on eID elektrooniliseks kasutamiseks mõeldud isikut tõendav dokument (ID-kaart, mobiil-ID, digi-ID, e-residendi), mida väljastab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti eID kasutab nn. turvalist andmekandjat, mis koosneb kiibist, selles talletatud sertifikaatidest ja võtmetest (PKI), mis tagavad toimingute turvalisuse. Sertifikaat on isikuga seotud elektrooniline dokument, mis sisaldab isikuandmeid ja tema tuvastamiseks vajalikku võtit.

eID kasutusalad Eestis

Euroopa Liidu määrus

1. juulist 2016 jõustus Euroopa Liidu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). Määruse rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu 12. oktoobril 2016 vastu E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse[3], mille president 18. oktoobril 2016 välja kuulutas.[4] eIDAS reguleerib piiriülest koosvõimet ehk millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.[5]

eID kolm taset

  • Kõrge – isik on füüsiliselt ja pädevalt tuvastatud, ta omab näiteks ID-kaarti, m-ID, Smart-ID
  • Märkimisväärne – isik on enam-vähem tuvastatud, tal on identimise vahend (soft sert, parooli tapeet).
  • Madal – isik on esitanud usutavana tunduvad andmed ja saanud näiteks püsiparooli või korduvate paroolidega paroolikaardi.[5][6]

eID osa rakendumine

  • eID vabatahtlik tunnustamine 18.09.2015
  • eID kohustuslik tunnustamine 18.09.2018 - riigid peavad aktsepteerima e-teenustes kõiki vastava tasemega teavitatud eID-sid teistest riikidest.[7]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Elektrooniline identiteet eID, RIA, vaadatud 12.11.2018
  2. ↑ Kuidas on Euroopa Liidu üleselt reguleeritud e-identimine (eID)?, Euroopa Liidu Infokeskus, 22. märts 2016
  3. ↑ E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seadus (lühend - EUTS), Riigi Teataja, Vastu võetud 12.10.2016
  4. ↑ Jõustus e-identifitseerimist ja usaldusteenuseid reguleeriv seadus, ITuudised, 28. oktoober 2016
  5. ↑ 5,0 5,1 Mark Erlich: eIDAS ja sellega seonduvad tegevused (PDF), RIA, 21. oktoober 2015
  6. ↑ eIDAS määrus (PDF), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 17. veebruar 2016
  7. ↑ Mait Heidelberg: eIDAS (PDF), RIA, vaadatud 22.06.2017

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elektrooniline_identiteet&oldid=5404721"