Juhtmevaba laadimine: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Suwa (arutelu | kaastöö)
Suwa (arutelu | kaastöö)
85. rida: 85. rida:
== Viited ==
== Viited ==
{{viited}}
{{viited}}

{{commonskat|Inductive charging}}

Redaktsioon: 24. juuli 2019, kell 12:00


Juhtmevaba laadimine (inglise keeles Wireless Charging) on elektrienergia edastamine kahe objekti vahel ilma elektrijuhtmeteta. Antud mõiste on üldistatud ning viitab mitmete erinevate tehnoloogiate kasutusele, mis erinevad võimsuse ja vahemaa poolest, mille üle nad saavad võimsust üle kanda, kuid lõppude lõpuks saadud sisend konverteerib elektrienergiaks.

Juhtmevaba laadimine on nüüdseks arenenud tulevikuteooriast paljude toodete (kuulmisaparaadid, mobiiltelefonid ja nutiseadmed jne.) tänapäeva standardiks. Seda tehnoloogiat kasutatakse erinevates seadmetes alates väikese võimsusega hambaharjadest kuni suure võimsusega elektrisõidukiteni.

Ajalugu

Juhtmevaba energia edastamine sai alguse 20. sajandi alguses, kuid füüsika põhiseadused, millel baseeruvad energia edastamise tehnoloogiad on olnud formuleeritud oluliselt varem. Põhilised ajaloolised etapid:

  • 1889–1895 Nikola Tesla kasutas esimesena traadita elektriülekannet elektrostaatilise induktsiooni abil. Ta suutis juhtmevabalt sisse lülitada elektripirne resonantsinduktiivse sidestusega. Jagdish Chandra Bose helistas esimesena uksekella, kasutades elektromagnetlaineid.[3] Guglielmo Marconi demonstreeris raadioedastust umbes kahe kilomeetri kaugusel.[4] 1895. aastal [[[Aleksandr Popov]] edastas Morse koodi kasutades esimest raadiosaadet. [5]
  • 1905–1918 1901. aastal lõpes Tesla torni ehitus. Antud torni kasutati energia edastamiseks, ringhäälinguks, juhtmevabaks suhtluseks ning juhtmevaba energia edastamiseks. Elektriväljad olid suured ning seetõttu polnud voolu edastamine väga efektiivne.[6] Leiutis osutus ebaedukaks ning revolutsiooniline tehnoloogia jäi puutumatuks mitmekümneks aastaks kuni mikrolainete tehnoloogia tekkimiseni. [7]
  • 1927–1969 William C. Brown esitas ettepaneku alternatiivallikana kasutada päikeseenergiat ning edastada seda kosmose satelliidi tarbeks kasutades traadita energiaülekannet. Ta demonstreeris mudellennukit, mis sõitis juhtmevaba energia jõul.[8]
  • 1974–1999 1980-ndatel tehti mikrolainete energia edastamisega palju katseid Jaapanis. Hiroshi Matsumoto Kyoto Ülikoolist viis läbi katse, mis näitas mikrolainete energia edastamist läbi ionosfääri.[9] Avastati ja võeti kasutusele raadiosagedustuvastus ehk RFID (ingl. Radio Frequency Indentification). Goldstone Deep Space Communications katsetas meetodeid RFID-märgiste toitmiseks kasutades elektrodünaamilist induktsiooni. 1990-ndate alguses ilmusid esimesed elektrilised hambaharjad Brauni poolt, mis töötasid magnetilisel induktsioonil.[10]
  • 2008–2013 Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased töötasid välja raadiotehnoloogia WiTricity, mis põhineb väga madala sagedusega elektromagnetlainete resonantsil. 2008. aastal loodi Wireless Power Consortium (WPC) eesmärgiga luua universaalne laadija erinevate tootjate ja kaubamärkide seadmetele. Sama eesmärgi nimel oli loodud 2012. Aastal Power Matters Allianse (PMA), mis ühines 2015. aastal Alliance for Wireless Poweriga AirFuel Alliansiks. WPC töötas välja aku laadimise Qi standardi, mis toetab nii induktiivset kui ka resonantset laadimistehnoloogiat. AirFuel Alliansi PMA standart on Qi standarti suurimaks konkurendiks ning töötab vastastikuse induktsiooni põhimõttel.

Üks esimesi seadmeid igapäevaelus, mis kasutab juhtmevaba laadimist, on elektrooniline hambahari.[11]

Juhtmavaba laadimise tööpõhimõte ja meetodid

Enimkasutatud juhtmevaba laadimise tehnoloogiad: magnetiline induktsioon, magnetiline resonants ning mikrolainete kiirgus. Mikrolainete kiirgus võib mõjuda nii lähedal kui ka kaugel olevatele objektidele, magnetiline induktsioon ja resonants - lähedal olevatele objektidele.



Juhtmevaba laadimise tehnoloogia Eelised Puudused
Magnetiline induktsioon Suure võimsusega Vajab õiget joondumist, saatja ja vastuvõtja peavad olema lähestikku
Mikrolainete kiirgus Ei nõua joondatust Saatja ja vastuvõtja peavad olema küllaltki lähestikku
Magnetiline resonants Efektiivne edastamine kaugetel kaugustel Nõuab vaatesuunalisust

Magnetiline induktsioon

Kõige ohutum ja levinum meetod, mis põhineb elektromagnetvälja kasutusel kahe objekti vahel energia ülekandeks. Meetod seisneb elektrivoolu tekkimises suletud ahelas, kui muutub selle kontuuri pinda läbiv magnetvoog.

Magnetilise induktsiooni esmaseks avastajaks peetakse Michael Faraday, kes 1831. aastal tegi katseid magnetilise induktsiooniga. Tema eesmärgiks oli näidata, et magnetismist saab genereerida elektrit. Seda asuski ta tõestama oma katsetes. Katse olemus - pool ühendatakse galvanomeetriga, mida kasutatakse elektrivoolu olemasolu, suuna ja tugevuse määramiseks. Alguses on püsimagnet paigal ning galvanomeetri nõel on 0-positsioonil, mis tähendab, et elektrivoolu veel ei ole. Kui magnetit poolile lähemale liigutada, kaldub galvanomeetri nõel ühele poole (magnetiline induktsioon). Kui magnet ei liigu, galvanomeetri noel liigub tagasi 0-positsiooni. Kui magnet tagasi poolist eemale liigutada, galvanomeetri noel hakkab liikuma teises suunas (magnetiline resonants). Katse tulemus näitab, et elektromootorjõu teket indutseeritakse poolis, kui muutub sellega seotud magnetvoog.

Elektrivool võib tekkida ka siis, kui muudetakse magnetvälja tugevust, liigutades magnetit poolile kasugemale-lähemale, sisse/väja lülitades magneti pooli, või pöörates pooli magneti suhtes.

Magnetilist induktsiooni abil saad edasta voolu ühest seadmest teise kasutades järgmist skeemi:

  1. Saatja poolis tekitakse vahelduvvooluga magnetväli;
  2. Muudetakse magnetvälja vajalikul viisil;
  3. Magnetvälja muutmisel tekib vastuvõtja poolis elektrivool;
  4. Seade laeb;

Voolu edastamiseks saatja ja vastuvõtja poolid peavad olema lähestikku.

Magnetiline resonants

Magnetilise resonantsi meetod on sisuliselt analoogne eelnevalt mainitud magnetilise induktsiooni meetodiga: süsteemis samuti saatja- ja vastuvõtja poolid, mille diameeter on võrdne, kuid poolidevaheline kaugus on mõnevõrra suurem. Erinevus on ka selles, et süsteem töötab vastuvõtja resonantssagedusel. Võrreldes magnetilise induktsiooniga, resonantsi tehnoloogia kasutamine energia edastamiseks on väiksema efektsiivsusega.[12] Magnetilise resonantsi ja –induktsiooni põhimõttel töötab enimlevinud Qi juhtmevaba laadimise standard.[13]

Ultraheli ja mikrolainete kiirgus

Ultraheli töö põhineb helilainete peegeldumisel ja ülekandel. Saatjast saadetakse ultraheli vastuvõtjale, mis konverteerib saadud signaali elektrienergiaks. Võrreldes üleval mainitud meetoditega saab energiat ülekanda teineteisest kaugemal olevate objektide vahel, kuid kuna energia konversioon ei toimu kaotusteta, siis antud meetodi kasutegur on madal. Mikrolainelise kiirguse puhul saadetakse mikrolaineid. Väljakiiratud elektromagnetlaine peegeldub objektilt tagasi ja osa lainest püütakse kinni antenniga, mis muudab selle elektriks. Mikrolainete edastamise ülemaailmseks rakenduseks on ruumi päikeseenergia satelliidid (SPS). Selles rakenduses on päikeseenergia hõivatud ruumis ja muundatud elektrienergiaks. Elektrienergia muundatakse mikrolaineteks ja edastatakse maa peale. Mikrolaine võimsust jäädvustavad antennid ning see võimsus muudetakse elektrienergiaks. NASA uurib endiselt SPSi võimalusi. Mikrolaineline meetod annab võimaluse edastada enerigat kaugemal olevatele objektidele ning kasutegur on suur.[14]

Juhtmevaba laadimise standardid

Qi

Kasaaegsed mobiilseadmete tootjad töötavad kahe peamise standardiga, mis olid välja töötatud AirFuel ja Wireless Power Consortiumi liidu poolt.

Wireless Power Consortiumi (WPC) liit, mis hõlmab selliseid tuntud ettevõtteid nagu HTC, Huawei, LG Electronics, Motorola Mobility, Nokia, Samsung, Sony ja umbes sada muud organisatsiooni, töötas välja aku laadimise Qi standardi (hääldatakse /tʃiː/ CHEE). Antud standard, nagu eelnevalt mainitud, toetab nii induktiivset kui ka resonantsset laadimistehnoloogiat: induktiivsel laadimisel saab energia läbida saatja ja vastuvõtja mähist kaugusel < 7mm, resonantslaadimine ei vaja hoolikat häälestamist ja laadijad suudavad seadet tuvastada ja laadida > 40mm kaugusel. Qi laadijad kasutavad kas induktiiv- või resonantsirežiimi sõltuvalt saatja ja vastuvõtja poolide vahelisest kaugusest.

Esmakordsel kasutuselevõtul oli Qi laadimine väikese võimsusega ehk ca 5W. Esimesed nutitelefonid, mis kasutavad Qi laadimist, võeti kasutusele 2011. aastal. 2015. aastal suurenes Qi võimsus 15W-le, mis võimaldab kiiret laadimist.

PMA

Qi tõsiseks konkurendiks on AirFuel liidu poolt, mis hõlmab P&G, Powermate'i, AT&T, Google'i, Starbucks'i, BlackBerry'i, [[ZTE], Samsungi ja teisi, välja toodetud PMA standard. PMA standard töötab vastastikuse induktsiooni põhimõttel. Põhiline erinevus võrreldes Qi standardiga on sagedus: Qi töötab 100-205kHz, PMA 277-357kHz.

Rezence (A4WP)

Rezence (A4WP) standard on võrreldes eelnevatega veelgi väiksema populaarsusega, kuid väärib mainimist, kuna energiaedastus põhineb magnetresonantsil. See omakorda võimaldab oluliselt suurendada kasutusala, vahemaad kahe objekti vahel ning võimalust laadida mitu seadet korraga. Edastatav võimsus võib ulatuda 50 W-ni, mis võib olla piisav isegi sülearvuti jaoks.

Vaatamata sellele, et antud standard ja kasutusele võetud meetod on paljutõotav, Rezence ei saa veel suure eduga kiidelda. Tehnoloogiat toetavad Qualcomm, LG, Intel, HTC ja teised, kuid Rezence pole siiani jõudnud turule.

Vaata ka

Viited

  1. https://nationalmaglab.org/education/magnet-academy/watch-play/interactive/electromagnetic-induction, Electromagnetic Induction, 2014
  2. https://prezi.com/olbu-xkerbmu/michael-faraday-and-james-clerk-maxwell-contribution-to-our/, B.Bradbury, Michael Faraday and James Clerk Maxwell contribution to our, 9 September 2014
  3. https://teslaresearch.jimdo.com/, Inventions & Experiments of Nikola Tesla
  4. https://www.history.com/this-day-in-history/marconi-sends-first-atlantic-wireless-transmission, Marconi sends first Atlantic wireless transmission, History.com Editors, 9 February 2010
  5. https://www.britannica.com/biography/Aleksandr-Popov-Russian-engineer, Aleksandr Popov Russian engineer, R. L. Smith-Rose, Mar 12, 2019
  6. L. Xie, Y. Shi, Y. T. Hou, W. Lou, "Wireless power transfer and applications to sensor networks," Wireless Communications, IEEE, vol. 20, no. 4, pp. 140-145, 2013.
  7. J. Garncia, R. A. Chinga, J. Lin, "Wireless Power Transmission: From Far Field to Near Field," Proceedings of the IEEE, vol. 101, no. 6, pp. 1321-1331, 2013
  8. J. Garncia, R. A. Chinga, J. Lin, "Wireless Power Transmission: From Far Field to Near Field," Proceedings of the IEEE, vol. 101, no. 6, pp. 1321-1331, 2013
  9. A. Tomar and S. Gupta, "Wireless power Transmission: Applications and Components," International Journal of Engineering Research and Technology, ESRSA, vol. 1, no. 5, 2012.
  10. http://www.academia.edu/2329757/Wireless_Charger_for_low_power_devices_using_inductive_coupling, Wireless Charger for Low Power Devices using Inductive Coupling, Tahsin, N. M. etc., April 2012
  11. https://www.explainthatstuff.com/inductionchargers.html, Chris Woodford, 2007/2019
  12. https://www.wirelesspowerconsortium.com/about/about-wpc, About the WPC
  13. https://www.wirelesspowerconsortium.com/knowledge-base/magnetic-induction-technology/how-it-works/how-it-works.html, How Wireless Electricity Transmission Works - Wireless Power Consortium
  14. https://www.ttu.ee/public/t/Tehnomeedikum/Instituudid/Biomeditsiinitehnika_instituut/yhisope/MO_loengud_2012.pdf, K.Pilt, K.Meigas, Mikrolaine- ja optiline tehnika, TTÜ, 2012