Lihula: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 2001:7D0:82C1:8580:14E3:AB37:97C0:4D4E (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi WikedKentaur.
Märgis: Tühistamine
Resümee puudub
24. rida: 24. rida:
[[Henriku Liivimaa kroonika]] teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]]), [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end [[ristimine|ristida]] lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda<ref name="mZfjF" /> 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi [[Hermann (Eestimaa piiskop)|Hermanni]]. 1220. aastal maabus (arvatavasti [[Lindanise lahing|Revalasse tunginud]] [[Taani kuningriik|Taani]] kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal [[Rootsi]] kuninga [[Johan I]] vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et [[Lihula lahing]]ust võtsid osa ka läänemaalased. [[Läti Henrik]]u sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid [[Tallinn]]asse taanlaste juurde pageda.<ref name="Magi" /><ref name="cffhR" /><ref name="UARyq" />
[[Henriku Liivimaa kroonika]] teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja [[Mõõgavendade ordu]]), [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end [[ristimine|ristida]] lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda<ref name="mZfjF" /> 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi [[Hermann (Eestimaa piiskop)|Hermanni]]. 1220. aastal maabus (arvatavasti [[Lindanise lahing|Revalasse tunginud]] [[Taani kuningriik|Taani]] kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal [[Rootsi]] kuninga [[Johan I]] vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et [[Lihula lahing]]ust võtsid osa ka läänemaalased. [[Läti Henrik]]u sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid [[Tallinn]]asse taanlaste juurde pageda.<ref name="Magi" /><ref name="cffhR" /><ref name="UARyq" />


1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla [[Ugandi]]. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti [[Tartu piiskop]]iks 1235. aastal. Aastatel [[1234]]–[[1251]] oli Lihula [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonna]] [[piiskop]]i residentsiks.<ref name="MmYVr" />
1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla [[Ugandi]]. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti [[Tartu piiskop]]iks 1235. aastal. Aastatel [[1234]]–[[1251]] oli Lihula [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonna]] [[piiskop]]i residents.<ref name="MmYVr" />





Redaktsioon: 20. juuli 2019, kell 19:01

Lihula

Pindala 4,19 km²
Elanikke 1221 (1.01.2023)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 4330[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 41′ N, 23° 50′ E
Lihula (Eesti)
Lihula
Kaart
Vaade Lihula Kultuurimajale ja lossile 47 meetri kõrguselt
Lihula peatänava algus

Lihula (saksa keeles Leal) on vallasisene linn Pärnu maakonnas, Lääneranna valla keskus.

Aastatel 1991–2017 oli Lihula Lääne maakonna Lihula valla keskus.

Ajalugu

Kiviaeg

Lihula linna ajalugu ulatub juba kiviaega, kui ligemale II a.t alguses oli Lihula pank kõigest laid Läänemeres. On tõenäoline, et esimesed asukad jõudsid Lihulasse II a.t jooksul, mida kinnitab ka kivikirveste leiud Lihula panga kõrvalt.[3]

Muinasaeg

Lihula kirik
Lihula mõisa härrastemaja

Lihula linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.[4] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas[5] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas[6] või isegi kogu Eestimaal.[7] Linnus kaitses olulist sadamakohta[6] ja selle tähtsusele ostutab ka asjaolu, et kui Riia piiskop Albert pühitses 1211. aastal Eestimaa piiskopiks Theoderichi, senise Dünamünde kloostri abti[8], siis kavandati ta tulevase piiskopkonna keskust Lihulasse ja teda nimetati dokumentides ka Lihula piiskopiks.[9]

Henriku Liivimaa kroonika teatel tegi riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu), latgalite ja liivlaste vägi 1218. aastal rüüsteretke Läänemaale, mille järel kõikide sealsete kihelkondade vanemad sõlmisid nendega rahu, lubades end ristida lasta, iga-aastast maksu tasuda ja pantvange anda[10] 1219. aastal määras piiskop Albert ametisse uue Lihula (Eestimaa) piiskopi Hermanni. 1220. aastal maabus (arvatavasti Revalasse tunginud Taani kuningaga kooskõlastatult) Läänemaal Rootsi kuninga Johan I vägi, hõivas Lihula linnuse ja alustas maakonnas riialaste vastuseisust hoolimata ristimist ja kirikute ehitamist. Teravamalt reageerisid rootslaste tulekule saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Üsna tõenäoline on, et Lihula lahingust võtsid osa ka läänemaalased. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse taanlaste juurde pageda.[6][11][12]

1224. aastal, pärast Eestimaa mandriosa lõplikku allutamist riialaste ja Taani võimule, määrati Eestimaa piiskopi Hermanni valitsemise alla Ugandi. Kuigi Läänemaa koos Lihulaga läks Riia piiskopile, jätkati mõnda aega Hermanni kutsumist Lihula piiskopiks. Hermanni ametinimetus muudeti Tartu piiskopiks 1235. aastal. Aastatel 12341251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residents.[13]


Aastatel 1238–1242 ehitati Lihula kivilinnus esialgsel kujul. 13.15. sajandil oli Lihula Lihula komtuurkonna keskus, 1470. aastatel ühendati see Pärnu komtuurkonnaga.

Keskajal ja varauusajal oli Lihula Lihula kihelkonna keskus. 1786 asutati Lihula vallakool.

1930 toimus Lihula I laulupidu. 4. augustil 1935 avati Lihula vabadussammas, mis lasti õhku 1948 ja taastati 1988-1993.

Aastatel 19311968 oli Rapla–Virtsu kitsarööpmelisel raudteel Lihula raudteejaam.

19501961 oli Lihula Lihula rajooni keskus. 1957 moodustati Lihula Keskkoolis Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis 1958 nimetati ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.

Lihula alevi omavalitsuslik staatus kinnitati aastal 1991.[14] 1993 sai Lihula linnaks. 1999. aastal liitusid Lihula linn ja vald, Lihula vallaks.

Lihulas on oma kultuurimaja.

Vaade Lihula peatänavale

Vaata ka

Viited

  1. Statistikaamet, vaadatud 26.07.2023.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. /Vello Lõugas ja Jüri Selirand, Arheoloogia Eestimaa Radadel, Tallinn 1989, lk 112-113
  4. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 41
  5. Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292
  6. 6,0 6,1 6,2 Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 328
  7. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146–147
  8. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 122–123
  9. Vahtre 1990, lk 85
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXI 5, lk 182–183
  11. Vahtre 1990, lk 146–147
  12. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 3, lk 214–215
  13. Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 84
  14. Jõgeva maakonna Pajusi, Palamuse, Puurmanni, Põltsamaa, Tabivere ja Torma valla ning Põltsamaa linna, Järva maakonna Kabala ja Väätsa valla, Lääne maakonna Lihula alevi ning Ridala ja Taebla valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 12.12.1991)

Kirjandus

  • Aleksander Kaasik. Kas aeg on küps? Läänlane, 30. august 1988.

Välislingid