Saksa ordu kõrgmeister: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
PResümee puudub
3. rida: 3. rida:
'''Saksa ordu kõrgmeister''' ([[saksa keel]]es ''Hochmeister'') on [[Saksa ordu]] kõrgeim ametnik.
'''Saksa ordu kõrgmeister''' ([[saksa keel]]es ''Hochmeister'') on [[Saksa ordu]] kõrgeim ametnik.


Kõrgmeister on ordu juht, kelle valib generaal[[kapiitel]]. Teistes vaimulikes rüütliordudes nimetatakse sellist ametnikku [[suurmeister|suurmeistriks]] (''magister generalis''). Saksa ordu puhul on ladinakeelne nimetus sama, kuid teistes keeltes kasutatakse enamasti saksakeelse ''Hochmeister''i tõlget.
Kõrgmeister on ordu juht, kelle valib generaal[[kapiitel]]. Teistes vaimulikes rüütliordudes nimetatakse sellist ametnikku [[suurmeister (ordu)|suurmeistriks]] (''magister generalis''). Saksa ordu puhul on ladinakeelne nimetus sama, kuid teistes keeltes kasutatakse enamasti saksakeelse ''Hochmeister''i tõlget.
Esimest Saksa ordu meistrit on nimetatud [[1199]]. aastal, enne seda olid ametis hospidalivennaskonna ülemad. Nimetus kõrgmeister juurdus eelkõige [[Hermann von Salza (ordumeister)|Hermann von Salza]] pikal ametiajal ([[1209]]–[[1239]]). [[1525]]. aasta järel, kui kõrgmeister [[Albrecht von Hohenzollern]] ordu peamised valdused [[Preisimaa]]l sekulariseeris, võttis [[Saksa meister]] [[Walter von Cronberg]] enda nimetuseks 'kõrgmeistrikoha administraator', mistõttu aastatel [[1530]]–[[1929]] nimetati ordujuhte kõrg- ja Saksa meistriteks (''Hoch- und Deutschmeister'', nimetus muutus ametlikuks [[1598]]. aastal<ref>Die Territorien des Reichs im Zeitalter der Reformation und Konfessionalisierung : Land und Konfession 1500–1650. 6, Nachträge. Münster: Aschendorff, 1996. Lk 230.</ref>).
Esimest Saksa ordu meistrit on nimetatud [[1199]]. aastal, enne seda olid ametis hospidalivennaskonna ülemad. Nimetus kõrgmeister juurdus eelkõige [[Hermann von Salza (ordumeister)|Hermann von Salza]] pikal ametiajal ([[1209]]–[[1239]]). [[1525]]. aasta järel, kui kõrgmeister [[Albrecht von Hohenzollern]] ordu peamised valdused [[Preisimaa]]l sekulariseeris, võttis [[Saksa meister]] [[Walter von Cronberg]] enda nimetuseks 'kõrgmeistrikoha administraator', mistõttu aastatel [[1530]]–[[1929]] nimetati ordujuhte kõrg- ja Saksa meistriteks (''Hoch- und Deutschmeister'', nimetus muutus ametlikuks [[1598]]. aastal<ref>Die Territorien des Reichs im Zeitalter der Reformation und Konfessionalisierung : Land und Konfession 1500–1650. 6, Nachträge. Münster: Aschendorff, 1996. Lk 230.</ref>).

Redaktsioon: 17. juuli 2019, kell 13:56

Saksa ordu kõrgmeistri vapp

Saksa ordu kõrgmeister (saksa keeles Hochmeister) on Saksa ordu kõrgeim ametnik.

Kõrgmeister on ordu juht, kelle valib generaalkapiitel. Teistes vaimulikes rüütliordudes nimetatakse sellist ametnikku suurmeistriks (magister generalis). Saksa ordu puhul on ladinakeelne nimetus sama, kuid teistes keeltes kasutatakse enamasti saksakeelse Hochmeisteri tõlget.

Esimest Saksa ordu meistrit on nimetatud 1199. aastal, enne seda olid ametis hospidalivennaskonna ülemad. Nimetus kõrgmeister juurdus eelkõige Hermann von Salza pikal ametiajal (12091239). 1525. aasta järel, kui kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern ordu peamised valdused Preisimaal sekulariseeris, võttis Saksa meister Walter von Cronberg enda nimetuseks 'kõrgmeistrikoha administraator', mistõttu aastatel 15301929 nimetati ordujuhte kõrg- ja Saksa meistriteks (Hoch- und Deutschmeister, nimetus muutus ametlikuks 1598. aastal[1]).

1929. aastal muutus Saksa ordu sõjalisest rüütliordust puhtalt vaimulikuks. Alates sellest ajast on kõrgmeistri ametnikoht olnud eelkõige kõrgvaimuliku oma, lisaks orduvendadele on ta ka Saksa ordu nunnade kõrgeimaks ülemaks. Kõrgmeistril on abtipühitsus, aga ta omab ka piiskopisaua ja mitrat ning õigust piiskoplikku riietust kanda, ta allub otse paavstile. Alates 2010. aastast on Saksa ordu kõrgmeistril ka kindralabti tiitel.

Viited

  1. Die Territorien des Reichs im Zeitalter der Reformation und Konfessionalisierung : Land und Konfession 1500–1650. 6, Nachträge. Münster: Aschendorff, 1996. Lk 230.

Vaata ka