Kasutaja:Maavesi/liivakast: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
119. rida: | 119. rida: | ||
**Tammelehed kindralooberstina 2. aprillil 1943 Luftlottenkommando Ost (Luftflotte 6) ülemana |
**Tammelehed kindralooberstina 2. aprillil 1943 Luftlottenkommando Ost (Luftflotte 6) ülemana |
||
**Mõõgad 27. kindrallooberstina 27. augustil 1944 Luftflotte 6 ülemana |
**Mõõgad 27. kindrallooberstina 27. augustil 1944 Luftflotte 6 ülemana |
||
==Viited== |
|||
'''Notes''' |
|||
{{Reflist}} |
|||
{{unreliable sources|date=July 2016}} |
|||
131. rida: | 125. rida: | ||
* {{Cite book|last=Thomas|first=Franz|year=1997|title=Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K|trans-title=The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K|language=German|location=Osnabrück, Germany|publisher=Biblio-Verlag|isbn=978-3-7648-2299-6}} |
* {{Cite book|last=Thomas|first=Franz|year=1997|title=Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K|trans-title=The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K|language=German|location=Osnabrück, Germany|publisher=Biblio-Verlag|isbn=978-3-7648-2299-6}} |
||
{{s-start}} |
|||
{{s-mil}} |
|||
{{succession box| |
|||
before=[[Hans-Jürgen Stumpff]]| |
|||
after=[[Gustav Kastner-Kirdorf]]| |
|||
title=Chief of the [[Luftwaffe]] Personnel Office| |
|||
years=1 June 1937 – 31 January 1939 |
|||
}} |
|||
|- |
|||
{{s-bef|before=General Ludwig Wolff}} |
|||
{{s-ttl|title=Commander of [[5th Air Division (Germany)|5. Flieger-Division]] (1938-1939)|years=1 February 1939 – 11 October 1939}} |
|||
{{s-aft|after=[[5th Air Corps (Germany)|V. Fliegerkorps]]}} |
|||
|- |
|||
{{s-bef|before=formed from [[5th Air Corps (Germany)|V. Fliegerkorps]]}} |
|||
{{s-ttl|title=Commander of ''Luftwaffenkommando Ost''|years=1 April 1942 – 6 May 1943}} |
|||
{{s-aft|after=redesignated [[Luftflotte 6]]}} |
|||
|- |
|||
{{s-bef|before=none}} |
|||
{{s-ttl|title=Commander of [[Luftflotte 6]]|years=5 May 1943 – 24 April 1945}} |
|||
{{s-aft|after=Generaloberst [[Otto Deßloch]]}} |
|||
|- |
|||
{{s-bef|before=[[Hermann Göring]]}} |
|||
{{s-ttl|title=Commander-in-Chief of the Luftwaffe|years=29 April 1945 - 8 May 1945}} |
|||
{{s-non|reason=Germany defeated}} |
|||
{{s-end}} |
|||
{{GFMofWWII}} |
|||
{{Final occupants of the Führerbunker}} |
|||
{{Recipients of the Pour le Mérite and Knight's Cross}} |
|||
{{wwi-air}} |
|||
{{Authority control}} |
|||
{{Subject bar |
|||
| portal1=Aviation |
|||
| portal2=Biography |
|||
| portal3=Military of Germany |
|||
| portal4=World War I |
|||
| portal5=World War II |
|||
| commons=y |
|||
}} |
|||
{{KFMjaSA}} |
{{KFMjaSA}} |
Redaktsioon: 15. juuli 2019, kell 17:47
Robert Ritter von Greim | |
---|---|
Luftwaffe ülemjuhataja | |
Ametiaeg 29. aprill 1945 – 8. mai 1945 | |
Eelnev | Hermann Göring |
Järgnev | Amet kaotati |
Isikuandmed | |
Sünninimi | Robert Greim |
Sündinud |
22. juuni 1892 Bayreuth, Saksa keisririik |
Surnud |
24. mai 1945 Salzburg, Lääne-Saksamaa |
Elukutse | sõjaväelane |
Karjäär sõjaväes | |
---|---|
Truudusvanne |
Saksa keisririik Kolmas Reich |
Teenistusaeg |
1911-1918 1934-1945 |
Auaste | Kindralfeldmarssal |
Sõjad/lahingud |
|
Autasud |
Pour le Mérite Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega Max Josephi orden |
Robert Ritter von Greim (sünninimega Robert Greim; 22. juuni 1892 – 24. mai 1945) oli Saksamaa sõjaväelane ja I maailmasõja lennuäss. 1945. aasta aprillis nimetas Adolf Hitler Luftwaffe ta (Saksa õhujõudude) ülemjuhatajaks pärast seda, kui Hermann Göring oli reetmise tõttu ametist vabastatud. Pärast Natsi-Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais, vangistati Greim. Ta tegi enesetapu Ameerika kontrolli all olevas vangilaagris 24. mail 1945.
Lapsepõlv
Sündinud 22. juunil 1892. aastal Robert Greimima Bayreuthis, Baieri Kuningriigis, Saksa impeeriumis politseikapteni pojama. Greim oli sõjaväekadett 1906. aastast kuni 1911. aastani. Pärast ohvitseride koolituse lõpetamist lähetati ta 29. oktoobril 1912 Baieri 8. suurtükiväe rügemendi juurde ja ülendati leitnantiks (Leutnant) 25. oktoobril 1913.
Esimene maailmasõda
Kui esimene maailmasõda algas 1914. aasta augustis, juhtis ta patareid võitluses Lorraine'i lahingus ja Nancy, Epinali, Saint-Mihieli ja Camp des Romains'i ümbruses Prantsusmaal. Ta sai pataljoniatjutdandiks 19. märtsil 1915. aastal.
Lennuäss
10. augustil 1915 viidi Greim üle Saksamaa lennuteenistusse (Fliegertruppe). 10. oktoobril 1915, kui ta lendas FFA 3b-s kaheistmelises lennukis suurtükiväe vaatlejana, sai Greim oma esimese õhuvõidu: Farmani. Ta teenis FAA 204 lennates ka üle Somme'i. Pärast piloodiväljaõpet, liitus Greim üksusega FA 46b-ga 22. veebruaril 1917. Ta läks 1917. aasta aprillis üle Jagdstaffel 34-sse. 25. mail 1917 sai ta kirja õhuvõidu ning samal päeval sai ta Esimese klassi Raudristi. Greim sai ässaks 16. augustil 1917, kui ta laskis maha Sopwith 1 1/2 Strutteri. 16. oktoobriks jõudis tema võitude arv 7-ni. Tema edusammud toimusid kuni 1918. aasta veebruarini.
21. märtsil 1918 sai tema üheksanda võidu päevaks ülendamine Jagdgruppe 10 juhtivohvitseriks. 27. juunil 1918, kui Greim võitles Bristol Fighteriga, kaotas ta oma lennuki kaane. Kaas kahjustas tema ülemist tiibu, samuti vasakpoolset tugipuksi, kuid Greim suutis masina edukalt maandada. 7. augustiks 1918 juhtis ta Jagdgruppe 9-sat ja sai kirja oma 16. võidu. 23. augustil tegi ta koostööd Vizefeldwebel Johan Putziga selles, mis oli väidetavalt esimene edukas lennuki rünnak soomustatud masinatele. 27. septembril saavutas ta Jagdgruppe 9-ga lennates 25. õhuvõidu.
Ta naasis Jasta 34-sse 1918. aasta oktoobris. Jasta oli varustatud Richthofeni lendava tsirkusega, Jagdgeschwader 1-st. Selle aja jooksul tuli Greimi kolm viimast võitu, lennates lennukitega Albatros D.Vs, Fokker Triplanes ja Fokker D.VII. Sõja lõppedes oli tal 28. õhuvõitu ja talle anti 8. oktoobril Pour le Mérite, samuti Baieri Max Josephi rist (Militär-Max Joseph-Orden). Viimane auhind andis talle Rüütli tiitli (Ritter) ja andis talle võimaluse lisada nii see tiitel kui ka "von". Nii muutus tema nimi Robert Greim Robert Ritter von Greimiks.
Sõdade vaheline periood
1919. aastal oli Greim Baierisse tagasi läinud ja ühinenud taas oma rügemendiga (8. Baieri suurtükiväe rügemendiga) ja 10 kuud juhtis Münchenis lennupostijaama. Greim keskendus seejärel uuele karjäärile ja õnnestus Saksamaal läbda õiguseksamid. Kuid Chiang Kai-sheki valitsus pakkus talle tööd Hiinas Cantonis, et aidata ehitada Hiina õhujõude. Greim võttis pakkumise vastu ja sõitis perekonnaga Hiinasse, kus ta asutas lennukooli ja alustas õhujõudude arendamisega.
Saksamaale naastes liitus Greim natsiparteiga ja osales Õllekeldriputšis; kui veenev nats, „oli ta sõja lõpuni täielikult Hitleri vastu”.
1933. aastal kutsus Hermann Göring Greimi Saksa õhujõudude ülesehitama ja 1934. aastal nimetati ta esimeseks hävituspilootidekooli juhiks, pärast seda, kui oli suletud salajane lennukool Lipetski lähedal Nõukogude Liidus. (Saksamaal oli keelatud 1919. aasta Versailles'i lepingu tingimuste kohaselt õhujõud, seetõttu tuli piloote välja õpetada salaja.)
Teine maailmasõda
1942. aasta lõpus oli tema ainus poeg Hubert Greim, 11./JG 2 hävituspiloot, Tuneesias kadunud. Ta lennuk lasti alla, kuid ta pääses välja ja veetis ülejäänud sõja Ameerika Ühendriikide vangilaagris.
Kui sõda algas, anti Greimile juhtida Luftflotte'i (õhulaevastik), mis osales Poola invasioonis, Norra lahingus, Inglismaa lahingus ja operatsioon Barbarossas. Tema suurimad taktikalised saavutused olid tema Luftflotte'i osalemine Kurski lahingus ja tema lennukite pommitamine Orelis operatsiooni Kutuzov ajal. Just selle lahingu pärast andis Adolf Hitler talle Raudristi rüütliristi tammelehtedega, mis tegi temast ühe kõige kõrgemalt autasustatud Saksa sõjaväeohvitseri.
Berliin, aprill 1945
26. aprillil 1945, kui Nõukogude väed Berliini lahingu ajal Berliini piirasid, lendas Generaloberst Ritter von Greim Rechlinist Berliini koos oma armukese Hanna Reitschiga Hitleri korraldusel. Esialgu lendasid nad kesklinna Luftwaffe katsekeskuse lennuväljale. Kuna kabiinil oli ruumi ainult piloodile, lendas Reitsch lennuki sabas kuhu ta väikese avarii luugi kaudu ronis. Pärast Gatowi maandumist, muutsid nad suuna kantseleisse; nende Fieseler Storchit tabas aga õhutõrjetuli Grünewaldi kohal. Greim oli võimetu maanduma kuuli tõttu paremas jalas, kuid Reitsch suutis jõuda gaasipedaali ja juhtkangini, et maanduda Tiergarteni improviseeritud õhuribal Brandenburgi värava lähedal.
Hitler ülendas Greimi kindralist kindralfeldmarssaliks, tehes temast viimase Saksa ohvitseri, kes selle auastme saavutanud on. Seejärel nimetati Greim Luftwaffe ülemjuhatajaks Hermann Göringu asemele, kes vallandati reetmise tõttu ametist. Greimist sai seega teine inimene, kes juhtis Saksa õhujõudusid Kolmanda Reichi ajal. Kuid sõja lõppedes Euroopas kestis tema ametiaeg Luftwaffe ülemjuhatajana vaid paar päeva.
28. aprillil käskis Hitler Ritter von Greimil Berliinist lahkuda ja koos Reitschi lennata Plöni, et reetmise eest vahistada Heinrich Himmler. Samal õhtul lahkusid need kaks Berliinist, lahkudes Tiergarteni lennuväljalt väikeses Arado Ar 96 lennukis. Nõukogude 3. šokiarmee sõdurid kartsid, et nad olid just näinud Hitleri põgenemist. Sõjajärgses intervjuus ütles Reitsch: "See oli kõige pimedam päev, mil me ei suutnud meie Führeri poolel surra. Me peaksime kõik põlvitama austuse ja palve ees Isamaa altari ees." Kui küsiti, mis oli "Isamaa altar", vastas ta: "Miks, Führeri punker Berliinis ...."
Surm
8. mail, samal päeval kui Saksamaa kapituleerus, langes Greim vangi. Tema esialgne avaldus tema vangistajatele oli teadaolevalt: "Ma olen Luftwaffe juht, kuid mul ei ole Luftwaffet." Greim tegi 24. mail Salzburgis enesetapu.
Autasud
- Raudristi 1914. aasta 2.klass(26. novembril 1914) ja 1.klass (10. oktoobril 1915)
- Max Josephi orden (23. oktoober 1918)
- Pour le Mérite (14. oktoober 1918)
- Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega
- Rüütlirist kindralleitnandina 24. juunil 1940 V. lennukorpuse ülemana
- Tammelehed kindralooberstina 2. aprillil 1943 Luftlottenkommando Ost (Luftflotte 6) ülemana
- Mõõgad 27. kindrallooberstina 27. augustil 1944 Luftflotte 6 ülemana
Kirjandus
- Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 Die Inhaber des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939 von Heer, Luftwaffe, Kriegsmarine, Waffen-SS, Volkssturm sowie mit Deutschland verbündeter Streitkräfte nach den Unterlagen des Bundesarchives [The Knight's Cross Bearers 1939–1945 The Holders of the Knight's Cross of the Iron Cross 1939 by Army, Air Force, Navy, Waffen-SS, Volkssturm and Allied Forces with Germany According to the Documents of the Federal Archives] (German). Jena, Germany: Scherzers Militaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2.
{{cite book}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - Thomas, Franz (1997). Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K [The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K] (German). Osnabrück, Germany: Biblio-Verlag. ISBN 978-3-7648-2299-6.
{{cite book}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)