Aadu Kalve

Aadu Kalve (kuni 1936. a. Ado Kalve, kuni 1922. a. Ado Mädasson; 4. aprill 1899 Ennuvariku talu, Tarvastu vald, Viljandimaa – 9. november 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (major).

Elukäik

Õppis Andres Kamseni kaubanduskoolis Viljandis. Astus 16. detsembril 1918 Tarvastu Kaitseliitu ning osales selle 7-mehelise salgaga Viljandi Vabatahtlike Pataljoni II rühma koosseisus Pikasilla juures peetud võidukais lahinguis. 1. märtsist 1919 vabastati Kaitseliidust. Alates 20. maist 1919 Viljandi Kooliõpilaste Pataljonis, selle koosseisus oli taas lahinguis 6.–16. juulini ja 19. augustist – 1. novembrini 1919. 29. novembrist 1919 kuni 6. augustini 1921 õppis Sõjakooli esimesel rahuaegsel kursusel jalaväe alal ning ülendati seoses selle lõpetamisega alamleitnandiks.

Sõjakooli lõpetamisel asus teenima lennuväes, kus määrati Merilennu salga nooremaks ohvitseriks. Samal ajal õppis lennuväe õppejaoskonnas lendurvaatlejate kursusel, mille lõpetas 1. jaanuaril 1923 ning kinnitati lendurvaatleja kutses. 9. augustist 1923 määrati tehnikajaoskonna ülema abiks, 15. märtsist 1924 (seoses lennuväerügemendi formeerimisega) viidi üle Tartus asunud eskadrilli nr. 1 luurelennukite rühma ülema kohusetäitjaks. 1. novembrist 1925 kuni 4. novembrini 1926 oli vastastikuse tutvumise huvides lähetatud Läti lennuväedivisjoni teenima. Seoses lennuväerügemendi ümberformeerimisega sai ta 1. aprillist 1927 eskadrilli nr. 5 rühmaülemaks. 1929. aastal lõpetas Tartu linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi humanitaarharu ning asus Tartu Ülikoolis teoloogiat õppima, kuid need õpingud katkesid 1934. aastal seoses Tallinnasse teenistusse asumisega.

1. juulil 1930 toimunud õhukaitse reorganiseerimisel määrati Tartus loodud Üksiku Lennuväedivisjoni nr. 2 fotoohvitseriks. 1. juunist 1934 toodi üle lennukooli, kus määrati adjutandi kohusetäitjaks. 13. maist 1935 lähetati ajutiseks teenistuseks Õhukaitse Staapi, kus teenis I osakonna ülema ajutise kohusetäitjana. 2. veebruarist 1937 sai temast lennukooli aspirantide klassi õppejõud ning ka maapealse väljaõppe jaoskonna ülema kohusetäitja. 16. detsembrist 1938 vabastati omal soovil tegevteenistusest.

Asus tööle Vasalemma lubja ja marmoritööstuses Külm & Co direktorina, pärast 1940. aasta juunipööret jäeti samasse tööstusse ametisse tehnilise direktorina, tööstuse juhtimine läks uue võimuesindaja komissaride kätte. Töö kõrvalt pidi Kalve juhtima ka Vasalemma rahvamaja tegevust. 1941. aasta suvel otsustas Nõukogude Liidu tagalasse evakueerimise vältimiseks asuda teenima Tallinna Töölispolku, ta määrati selle II pataljoni adjutandiks. Deserteerus polgust, kui Saksa sõjavägi Tallinna jõudis, ning asus koos perega Tartus elama. Arreteeriti 17. oktoobril 1941 ning mõisteti peale lühikest juurdlust surma. Süüdistuskokkuvõttes seisis: "Aktiivne kommunist. Töölispolgus. Pidas rahvamaja juhatajana kommunistlikku korda ülistavaid kõnesid."

Auastmed

• 5. august 1921 – ülendatud alamleitnandiks
• 25. november 1925 – ülendatud leitnandiks
• 18. veebruar 1931 – ülendatud kapteniks
• 18. veebruar 1938 – ülendatud majoriks

Autasud

• Vabadussõja mälestusmedal – 1922
• Priikooli õigus ülikooli lõpetamiseni – 1927
• Läti Vabariigi iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal – 1929
• Kotkaristi teenetemärk V klass – 24. veebruar 1938

Kirjandus

• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.
• Eesti rahvastikukaotused II/1 – Saksa okupatsioon 1941–1944. Koostanud Indrek Paavle, Tartu 2002

Välislingid

• Ohvitseride andmebaas