Eestimaa

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast Põhja-Eestis; Eestimaa all mõistetakse ka Eestit; nime "Eestimaa" kasutamise nüansside kohta vaata artiklit Eestimaa (nimi); Eestimaa oli ka auriku Abruka varasem nimi; ajalehe kohta vaata Eestimaa (ajaleht)

---

Soomemaa, Ingerimaa, Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa piirid 17. sajandil

Eestimaa värvid (Landesfarben)

Eestimaa oli ajalooline piirkond Põhja-Eestis, mida on teatud nii Eestimaa hertsogiriigi kui ka Eestimaa kubermanguna. Piirkonna keskuseks oli keskaegne kindlustatud kaubanduslinn Reval (tänapäeval Tallinn). Peale linna ümbritsenud Rävala maakonna hõlmas piirkond 16.–20. sajandil veel Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa maakonda.

Ajalooline ülevaade

Eestimaa keskajal

13. sajandi algusest pärinevas Henriku Liivimaa kroonikas mõisteti Eestimaana (ladina keeles Estonia) kogu eestlaste asuala, sarnaselt mõisteti Liivimaad (ladina keeles Livonia) esialgu liivlaste asualana, hiljem laienes see ka latgalite, kuralaste, seelide, semgalite ja eestlaste asualale (Vana-Liivimaa).

Eesti- ja Liivimaa, 1573–1578

1224. aastaks vallutasid Eesti mandriosa sakslased ja taanlased, 1227. aastal haaras Mõõgavendade ordu enda kätte ka taanlaste valdused Põhja-Eestis. 1238. aastal sõlmitud Stensby lepingu kohaselt sai Taani tagasi Harjumaa ja Virumaa, mis kuulus sellele kuni 1346. aastani. Teadaolevalt alates 1271. aastast võeti kasutusele tiitel Eestimaa hertsog, kelleks enamasti oli Taani kuningas; Taanile kuuluvat Põhja-Eestit nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Seetõttu mõisteti keskaegse Eestimaa all eestkätt Harjumaad ja Virumaad, Põhja-Eestit nimetati ka Harju-Viruks (näiteks eksisteeris keskajal Harju-Viru rüütelkond). Järvamaa kuulus nimeliselt samuti Taanile, kuid tegelikku valitsusvõimu teostas seal Liivi ordu, Läänemaa oli jagatud Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel. 1346. aastal müüs Taani oma Eesti-valdused (Eestimaa) Saksa ordule, mis 1347. aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule (Liivi ordule). Harju-Viru ehk Eestimaa säilitas ka orduvõimu ajal oma eristaatuse, mis eestkätt seisnes rüütelkonna suurtes privileegides (1396. aastal said sealsed aadlikud Jungingeni armukirja).

Eestimaa ja Liivimaa, Thomas Kitchini 1790. aasta kaardil

Eestimaa uusaegsete sõdade perioodil

Liivi sõja alguses, 1561. aasta juunis, alistusid Harju-Viru rüütelkond ja Tallinna linn Rootsile. 1583. aastaks saavutas Rootsi võimu ka Järvamaa ja Läänemaa üle. Põhja-Eesti Rootsi valdusi nimetati 1584. aastast Eestimaa kubermanguks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks, mis tulenes Rootsi kuninga titulaartiitlist Eestimaa hertsog. Just Eestimaa kubermangu piiresse jäävat nelja maakonda mõistetakse tavaliselt Eestimaa kui ajaloolise piirkonnana.

Põhjasõja ajal, 1708. aastal, eraldas Peeter I Eestimaa kubermangust Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja mis nimetati Narva maakonnaks ning liideti Peterburi kubermanguga. 1719 liideti Eestimaa kubermang ajutiselt Peterburi kubermanguga.

Eesti jagatuna Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks 1882. aasta kaardil

18.–19. sajand

Rootsi loovutas Eestimaa ja Liivimaa kubermangud Venemaale ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Sellega läks Vene valitsejale üle ka tiitel Eestimaa hertsog, viimane Eestimaa hertsog oli Nikolai II. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 maakonnalinnaks. Tartu maakond liideti Liivimaa kubermanguga ning Eestimaa kubermang (Harjumaa, Virumaa ilma Narva linnata, Järvamaa ja Läänemaa) eraldati Peterburi kubermangust taas eraldiseisvaks kubermanguks.

1783. aastal viidi Katariina II korraldusel Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes sisse asehalduskord, Eestimaa kubermang nimetati Tallinna asehaldurkonnaks. 1797. aastal tühistas Paul I asehalduskorra ning Eestimaa kubermang taastati.

Eestimaa 20. sajandi alguses

Eestimaa kubermangu piire muudeti 12. aprillil (vana kalendri järgi 30. märtsil) 1917, kui sellega liideti Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud maakonnad: Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Võrumaa, moodustades nõnda nn Eestimaa rahvuskubermangu. 21. detsembril 1917 liideti Eestimaa kubermanguga ka Narva linn. Koos Vene vägede lahkumisega, Saksa okupatsiooni ajal, Vene revolutsioonivalitsuse poolt uue haldusüksusena kehtestatud "rahvuskubermang" kaotati ja taastus Eestimaa kubermang, ühtlasi võeti taas kasutusele 1840. aastal Nikolai I poolt keelatud Eestimaa hertsogiriigi nimetus. Pärast 1918. aasta novembrit pole Eestimaad enam haldusüksusena eristatud, samuti kadus nime Eestimaa kasutamine kindla piirkonna kohta. Hiljem (aga ka varem – vt Reiman 1911) on Eestimaa nime kasutatud kogu Eesti kui eestlaste poolt asustatud ala kohta, ilma et see oleks haldusüksuse nimi (vt artiklit Eestimaa (nimi)).

Vaata ka

• Eestimaa hertsog
• Eestimaa kubermang
• Tallinna asehaldurkond

Kirjandus

• Villem Reiman. Eestimaa, Eesti Kirjandus, 1911, lk 1–9.

Välislingid

• Eestimaa Rüütelkonna koduleht, sisaldab muuhulgas ka Eestimaa ajalugu (saksa keeles)