Muinaspõhja keel

See artikkel räägib vanimast teadaolevast põhjagermaani keelekujust; mõnikord nimetatakse muinaspõhja keeleks ka alates 8. sajandist kõneldud vanapõhja keelt

---

Üks kahest Gallehusi kuldsarvest (5. sajand, Taani), mis kannab muinaspõhja-keelset ruunikirja. R. J. Paulli joonis, 1734.

Muinaspõhja keel ehk muinasskandinaavia keel (rootsi urnordiska, inglise Proto-Norse) on vanim tõendatud põhjagermaani keelekuju.

Seda kõneldi oletatavasti 1.–7. sajandil praeguse Taani, Rootsi ja Norra alal.

Skandinaaviast on leitud umbes 200 muinaspõhja-keelset ruunikirjateksti, millest vanimad pärinevad 3. sajandist. Peale tekstide võimaldavad muinaspõhja keelt uurida antiikautorite poolt mainitud koha- ja isikunimed ning laensõnad näiteks eesti keeles, soome keeles ja saami keeltes, nende hulgas: rõngas/rengas < *hrengaz, kuningas < *kuningaz, ruhtinas < *druhtinaz, püksid < *bukse, silt < *skild, märk/ama < *mērke, riik < *rik, väärt < *vaērd, kapp < *skap .

Keelenäide

Vanemas ruunitähestikus kiri Taanist Gallehusist leitud kuldsarvelt:

ek HlewagastiR holtijaR horna tawido

Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin