Manon Lescaut (Puccini)

„Manon Lescaut“ on Giacomo Puccini neljavaatuseline ooper, mis on loodud Antoine François Prévost’ romaani „Manon Lescaut“ ainetel. Libreto autor oli helilooja koostöös Ruggero Leoncavallo Marco Praga, Domenico Oliva, Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.

Ooperi esmaettekanne toimus Torinos Teatro Regios 1. veebruaril 1893.

Eestis on ooper lavale toodud Estonia teatris (esietendus 4. novembril 2011, lavastaja Andrejs Žagars, nimirollis Aile Asszonyi, muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer).

Tegelased

• Manon Lescaut (sopran)
• Lescaut, tema vend (bariton)
• Renato Des Grieux (tenor)
• Geronte di Ravoir (bass)
• Edmondo, tudeng, Des Grieux’ sõber (tenor)
• Kõrtsmik (bass)
• Tantsuõpetaja (tenor)
• Laulja (metsosopran)

Tegevustik

Ooperi tegevus leiab aset Prantsusmaal 18. sajandi teisel poolel.

Esimene vaatus

Amiens’ keskväljak. Renato Des Grieux veedab sõprade seltsis aega ja naljatleb tütarlastega. Saabub tõld, millest astuvad välja Manon ja tema vend Lescaut. Manon peab vastu tahtmist perekonna sunnil kloostrisse minema. Manon ja Des Grieux armuvad esimesest silmapilgust. Des Grieux’ sõber Edmondo hoiatab noormeest, et rikkal Geronte’il on plaanis kõrtsmiku abiga Manon röövida ja endaga koos Pariisi viia. Des Grieux hoiab röövi ära ja veenab Manoni endaga koos põgenema. Pärast mõningaid kõhklusi Manon nõustub. Lescaut lohutab Geronte’i ja on veendunud, et Manon jätab õige pea elu Des Grieux’ga.

Teine vaatus

Manon on jätnud maha Des Grieux’ ning temast on saanud rikka Geronte’i armuke. Ta meenutab kahetsusega vaeseid kuid õnnelike aegu Des Grieux’ kõrval. Saabub Lescaut, Manon küsib temalt Des Grieux’ kohta uudiseid. Vahepeal on end sisse seadnud muusikud ja tantsijad, algab tantsutund. Manon võtab kõigest osa ükskõikselt. Kui tund lõpeb, jääb Manon üksi ning ootamatult tormab tuppa Des Grieux. Manon palub noormehelt oma käitumise pärast andestust. Des Grieux annab järele ja noored embavad teineteist. Järsku astub ruumi Geronte ja avastab Manoni teise mehe embuses. Manon solvab Geronte’i, kes lahkub ähvarduste saatel. Lescaut soovitab noortel kiiresti põgeneda, kuid Manon viivitab, sest tahab kõik ehted kaasa võtta. Geronte’i kutsel tulevad sandarmid ning arreteerivad Manoni varguse ja prostitutsiooni eest.

Kolmas vaatus

Le Havre’i sadam. Manon saadetakse maalt välja asumisele New Orleansi. Kõik Des Grieux ja Lescaut’ püüded teda vabastada on nurja läinud. Väljasaadetud astuvad ükshaaval laevale. Des Grieux, kes ei suuda leppida sellega, et peab Manonist lahku minema, saab kaptenilt loa temaga kaasa minna.

Neljas vaatus

Tühermaa Ameerikas. Põgenenud New Orleansist, on Manon ja Des Grieux teel, et jõuda ühe Inglise kolooniani. Manon on haige ja väga nõrk. Des Grieux jätab Manoni puhkama ja läheb vett otsima. Manon meenutab õudusega oma eelnenud elu. Des Grieux tuleb tagasi ning Manon sureb tema käte vahel.

Ajaloost

Idee panna muusikasse Prévost’ romaan vaid mõni aasta pärast prantsuse helilooja Jules Massenet’ ooperi „Manon“ triumfiaalset edu Pariisi Koomilises Ooperis tuli Puccinilt endalt. Puccini kaitses tuliselt oma veendumusi, kuigi sõbrad hoiatasid teda suure riski võtmise eest.

„Massenet tunnetab seda lugu prantslasena, puudri ja menuettidega; mina tunnetan seda itaallasena, meeleheitliku kirega,“ ütles ta. Puccinil oli kindel nägemus ka teose libreto ülesehitusest. Ta kaasas töösse koguni viis libretisti, nende hulgas Ruggero Leoncavallo, kelle karjäär oli alles alguses ning kes veel ei teadnud, kas valida kirjaniku või helilooja elukutse. Viis libretisti oli loomulikult liiga palju ning ooperi kirjutamine kestis kolm aastat.

„Manon Lescaut“ on Puccini esimene teos, milles võib ära tunda tema küpse stiili. Dramaturgiliselt on see üks ta süngemaid ja meeleheitlikumaid oopereid. Viimane vaatus on praktiliselt tervikuna ainult Manoni surmastseenile üles ehitatud. Meeldejääv on kolmanda vaatuse stseen kooriga, kus prostituudid Ameerikasse saadetakse, kus erinevad komponendid – rahva hüüded, väljasaadetute nimetamine, Lescaut’ freneetiline ärevus ning Des Grieux’ meeleheide – sulavad kokku üheks sugestiivseks tervikuks.

Ooperi esietenduse Torinos võtsid nii publik kui ka kriitikud vastu tormiliste kiiduavaldustega. „Üks tugevamaid, kui mitte kõige tugevam noor itaalia ooperihelilooja.“ Edu – kõige üksmeelsem kogu tema karjääri jooksul – lõi aluse tema rahvusvahelisele tuntusele ning tegi lõpu majanduslikele probleemidele.