Manon Lescaut (Puccini): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 26. juuni 2019, kell 14:44

„Manon Lescaut“ on Giacomo Puccini neljavaatuseline ooper, mis on loodud Antoine François Prévost’ romaani „Manon Lescaut“ ainetel. Libreto autor oli helilooja koostöös Ruggero Leoncavallo Marco Praga, Domenico Oliva, Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.

Ooperi esmaettekanne toimus Torinos Teatro Regios 1. veebruaril 1893.

Eestis on ooper lavale toodud Estonia teatris (esietendus 4. novembril 2011, lavastaja Andrejs Žagars, nimirollis Aile Asszonyi, muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer).^[1]

Tegelased

Manon Lescaut (sopran)
Lescaut, tema vend (bariton)
Renato Des Grieux (tenor)
Geronte di Ravoir (bass)
Edmondo, tudeng, Des Grieux’ sõber (tenor)
Kõrtsmik (bass)
Tantsuõpetaja (tenor)
Laulja (metsosopran)

Tegevustik

Ooperi tegevus leiab aset Prantsusmaal 18. sajandi teisel poolel.

Esimene vaatus

Amiens’ keskväljak. Renato Des Grieux veedab sõprade seltsis aega ja naljatleb tütarlastega. Saabub tõld, millest astuvad välja Manon ja tema vend Lescaut. Manon peab vastu tahtmist perekonna sunnil kloostrisse minema. Manon ja Des Grieux armuvad esimesest silmapilgust. Des Grieux’ sõber Edmondo hoiatab noormeest, et rikkal Geronte’il on plaanis kõrtsmiku abiga Manon röövida ja endaga koos Pariisi viia. Des Grieux hoiab röövi ära ja veenab Manoni endaga koos põgenema. Pärast mõningaid kõhklusi Manon nõustub. Lescaut lohutab Geronte’i ja on veendunud, et Manon jätab õige pea elu Des Grieux’ga.

Teine vaatus

Manon on jätnud maha Des Grieux’ ning temast on saanud rikka Geronte’i armuke. Ta meenutab kahetsusega vaeseid kuid õnnelike aegu Des Grieux’ kõrval. Saabub Lescaut, Manon küsib temalt Des Grieux’ kohta uudiseid. Vahepeal on end sisse seadnud muusikud ja tantsijad, algab tantsutund. Manon võtab kõigest osa ükskõikselt. Kui tund lõpeb, jääb Manon üksi ning ootamatult tormab tuppa Des Grieux. Manon palub noormehelt oma käitumise pärast andestust. Des Grieux annab järele ja noored embavad teineteist. Järsku astub ruumi Geronte ja avastab Manoni teise mehe embuses. Manon solvab Geronte’i, kes lahkub ähvarduste saatel. Lescaut soovitab noortel kiiresti põgeneda, kuid Manon viivitab, sest tahab kõik ehted kaasa võtta. Geronte’i kutsel tulevad sandarmid ning arreteerivad Manoni varguse ja prostitutsiooni eest.

Kolmas vaatus

Le Havre’i sadam. Manon saadetakse maalt välja asumisele New Orleansi. Kõik Des Grieux ja Lescaut’ püüded teda vabastada on nurja läinud. Väljasaadetud astuvad ükshaaval laevale. Des Grieux, kes ei suuda leppida sellega, et peab Manonist lahku minema, saab kaptenilt loa temaga kaasa minna.

Neljas vaatus

Tühermaa Ameerikas. Põgenenud New Orleansist, on Manon ja Des Grieux teel, et jõuda ühe Inglise kolooniani. Manon on haige ja väga nõrk. Des Grieux jätab Manoni puhkama ja läheb vett otsima. Manon meenutab õudusega oma eelnenud elu. Des Grieux tuleb tagasi ning Manon sureb tema käte vahel.

Ajaloost

Idee panna muusikasse Prévost’ romaan vaid mõni aasta pärast prantsuse helilooja Jules Massenet’ ooperi „Manon“ triumfiaalset edu Pariisi Koomilises Ooperis tuli Puccinilt endalt. Puccini kaitses tuliselt oma veendumusi, kuigi sõbrad hoiatasid teda suure riski võtmise eest.

„Massenet tunnetab seda lugu prantslasena, puudri ja menuettidega; mina tunnetan seda itaallasena, meeleheitliku kirega,“ ütles ta.^[2]^[3] Puccinil oli kindel nägemus ka teose libreto ülesehitusest. Ta kaasas töösse koguni viis libretisti, nende hulgas Ruggero Leoncavallo, kelle karjäär oli alles alguses ning kes veel ei teadnud, kas valida kirjaniku või helilooja elukutse. Viis libretisti oli loomulikult liiga palju ning ooperi kirjutamine kestis kolm aastat.

„Manon Lescaut“ on Puccini esimene teos, milles võib ära tunda tema küpse stiili. Dramaturgiliselt on see üks ta süngemaid ja meeleheitlikumaid oopereid. Viimane vaatus on praktiliselt tervikuna ainult Manoni surmastseenile üles ehitatud. Meeldejääv on kolmanda vaatuse stseen kooriga, kus prostituudid Ameerikasse saadetakse, kus erinevad komponendid – rahva hüüded, väljasaadetute nimetamine, Lescaut’ freneetiline ärevus ning Des Grieux’ meeleheide – sulavad kokku üheks sugestiivseks tervikuks.

Ooperi esietenduse Torinos võtsid nii publik kui ka kriitikud vastu tormiliste kiiduavaldustega. „Üks tugevamaid, kui mitte kõige tugevam noor itaalia ooperihelilooja.“ Edu – kõige üksmeelsem kogu tema karjääri jooksul – lõi aluse tema rahvusvahelisele tuntusele ning tegi lõpu majanduslikele probleemidele.

Viited

↑ "Lavastuste arhiiv: Manon Lescaut". Eesti Teatri Agentuur. Vaadatud 27. juuni 2019.
↑ Osborne, Charles (2004). The Opera Lover's Companion. Yale University Press. Lk 323.
↑ Fisher, Burton D.; Puccini, Giacomo (2004). Opera Classics Library Puccini Companion: The Glorious Dozen. Opera Journeys Publishing. Lk 105.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1] "Lavastuste arhiiv: Manon Lescaut". Eesti Teatri Agentuur. Vaadatud 27. juuni 2019.

[2] Osborne, Charles (2004). The Opera Lover's Companion. Yale University Press. Lk 323.

[3] Fisher, Burton D.; Puccini, Giacomo (2004). Opera Classics Library Puccini Companion: The Glorious Dozen. Opera Journeys Publishing. Lk 105.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]

[3]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{Lisaviiteid|kuu=detsember|aasta=2018}} {{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=detsember}}
-'''"Manon Lescaut"''' on [[Giacomo Puccini]] ooper neljas vaatuses [[Antoine François Prévost]]' romaani "[[Manon Lescaut]]" ainetel. Libreto autor oli helilooja koostöös [[Ruggero Leoncavallo]] [[Marco Praga]], [[Domenico Oliva]], [[Luigi Illica]] ja [[Giuseppe Giacosa]]ga.
+'''„Manon Lescaut“''' on [[Giacomo Puccini]] neljavaatuseline ooper, mis on loodud [[Antoine François Prévost|Antoine François Prévost’]] romaani „[[Manon Lescaut|Manon Lescaut“]] ainetel. Libreto autor oli helilooja koostöös [[Ruggero Leoncavallo]] [[Marco Praga]], [[Domenico Oliva]], [[Luigi Illica]] ja [[Giuseppe Giacosa]]ga.
 Ooperi esmaettekanne toimus [[Torino]]s [[Teatro Regio]]s [[1. veebruar]]il [[1893]].
+Eestis on ooper lavale toodud [[Rahvusooper Estonia|Estonia teatris]] (esietendus 4. novembril 2011, lavastaja [[Andrejs Žagars]], nimirollis [[Aile Asszonyi]], muusikaline juht ja dirigent [[Arvo Volmer]]).<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.teater.ee/teater_eestis/lavastused/Manon_Lescaut.play_id-3247|Pealkiri=Lavastuste arhiiv: Manon Lescaut|Väljaanne=Eesti Teatri Agentuur|Aeg=|Kasutatud=27. juuni 2019}}</ref>
 == Tegelased ==
@@ 9. rida: / 11. rida: @@
 *Renato Des Grieux (tenor)
 *Geronte di Ravoir (bass)
-*Edmondo, tudeng, Des Grieux sõber (tenor)
+*Edmondo, tudeng, Des Grieux’ sõber (tenor)
 *Kõrtsmik (bass)
 *Tantsuõpetaja (tenor)
@@ 15. rida: / 17. rida: @@
 == Tegevustik ==
-Prantsusmaal 18. sajandi teisel poolel.
+Ooperi tegevus leiab aset Prantsusmaal 18. sajandi teisel poolel.
 === Esimene vaatus ===
-Amiens'i keskväljakul. Des Grieux veedab sõprade seltsis aega ja naljatleb tütarlastega. Saabub tõld, millest astuvad välja Manon, tema vend Lescaut. Manon peab vastu tahtmist perekonna sunnil kloostrisse minema. Manoni ja Des Grieux' vahel puhkeb armastus esimesest silmapilgust. Edmondo hoiatab Des Grieux'd, et rikkal Gerontel on plaanis kõrtsmiku abiga Manon röövida ja endaga koos Pariisi viia. Des Grieux hoiab röövi ära ja veenab Manoni koos põgenema. Pärast mõningasi kõhklusi Manon nõustub. Lescaut lohutab Gerontet ja on veendunud, et Manon jätab õige pea elu Des Grieux'ga.
+Amiens’ keskväljak. Renato Des Grieux veedab sõprade seltsis aega ja naljatleb tütarlastega. Saabub tõld, millest astuvad välja Manon ja tema vend Lescaut. Manon peab vastu tahtmist perekonna sunnil kloostrisse minema. Manon ja Des Grieux armuvad esimesest silmapilgust. Des Grieux’ sõber Edmondo hoiatab noormeest, et rikkal Geronte’il on plaanis kõrtsmiku abiga Manon röövida ja endaga koos Pariisi viia. Des Grieux hoiab röövi ära ja veenab Manoni endaga koos põgenema. Pärast mõningaid kõhklusi Manon nõustub. Lescaut lohutab Geronte’i ja on veendunud, et Manon jätab õige pea elu Des Grieux’ga.
 === Teine vaatus ===
-Manon on jätnud maha Des Grieux' ning temast on saanud rikka Geronte armuke. Ta meenutab kahetsusega vaeseid kuid õnnelike aegu Des Grieux kõrval. Saabub Lescaut, Manon küsib temalt Des Grieux' kohta uudiseid. Vahepeal on end sisse seadnud muusikud ja tantsijad, algab tantsutund. Manon võtab kõigest osa ükskõikselt. Kui tund saab läbi, jääb Manon üksi ning ootamatult tormab tuppa Des Grieux. Manon palub noormehelt oma käitumise pärast andestust. Des Grieux annab järele ja noored embavad teineteist. Järsku tuleb ruumi Geronte ja avastab Manoni teise mehe embuses. Manon solvab Gerontet, kes lahkub ähvarduste saatel. Lescaut soovitab noortel kiiresti põgeneda, kuid Manon viivitab, sest tahab kõik ehted kaasa võtta. Geronte kutsel tulevad sandarmid ning arreteerivad Manoni varguse ja prostitutsiooni eest.
+Manon on jätnud maha Des Grieux’ ning temast on saanud rikka Geronte’i armuke. Ta meenutab kahetsusega vaeseid kuid õnnelike aegu Des Grieux’ kõrval. Saabub Lescaut, Manon küsib temalt Des Grieux’ kohta uudiseid. Vahepeal on end sisse seadnud muusikud ja tantsijad, algab tantsutund. Manon võtab kõigest osa ükskõikselt. Kui tund lõpeb, jääb Manon üksi ning ootamatult tormab tuppa Des Grieux. Manon palub noormehelt oma käitumise pärast andestust. Des Grieux annab järele ja noored embavad teineteist. Järsku astub ruumi Geronte ja avastab Manoni teise mehe embuses. Manon solvab Geronte’i, kes lahkub ähvarduste saatel. Lescaut soovitab noortel kiiresti põgeneda, kuid Manon viivitab, sest tahab kõik ehted kaasa võtta. Geronte’i kutsel tulevad sandarmid ning arreteerivad Manoni varguse ja prostitutsiooni eest.
 === Kolmas vaatus ===
-Le Havre'i sadam. Manon saadetakse maalt välja asumisele New Orleansi. Kõik Des Grieux ja Lescaut' püüded Manoni vabastada on nurja läinud. Kõik väljasaadetud astuvad ükshaaval laevale. Des Grieux, kes ei suuda leppida sellega et peab Manonist lahku minema, saab kaptenilt loa temaga kaasa minna.
+Le Havre’i sadam. Manon saadetakse maalt välja asumisele New Orleansi. Kõik Des Grieux ja Lescaut’ püüded teda vabastada on nurja läinud. Väljasaadetud astuvad ükshaaval laevale. Des Grieux, kes ei suuda leppida sellega, et peab Manonist lahku minema, saab kaptenilt loa temaga kaasa minna.
 === Neljas vaatus ===
-Tühermaa Ameerikas. Põgenenud New Orleansist, on Manon ja Des Grieux teel, et jõuda ühe inglise kolooniani. Manon on haige ja väga nõrk. Des Grieux jätab Manoni puhkama ja läheb vett otsima. Manon meenutab õudusega oma eelnenud elu. Des Grieux tuleb tagasi ning Manon sureb tema käte vahel.
+Tühermaa Ameerikas. Põgenenud New Orleansist, on Manon ja Des Grieux teel, et jõuda ühe Inglise kolooniani. Manon on haige ja väga nõrk. Des Grieux jätab Manoni puhkama ja läheb vett otsima. Manon meenutab õudusega oma eelnenud elu. Des Grieux tuleb tagasi ning Manon sureb tema käte vahel.
 == Ajaloost ==
-Idee panna muusikasse Prévost' romaan, vaid mõni aasta pärast prantsuse helilooja [[Jules Massenet]]' ooperi "[[Manon]]" triumfaalset edu Pariisi Koomilises Ooperis, tuli Puccinilt endalt. Puccini kaitses tuliselt oma veendumusi, kuigi sõbrad hoiatasid teda suurt riski võtmast. "Massenet tunnetab seda lugu prantslasena, puudri ja menuettidega; mina tunnetan seda itaallasena, meeleheitliku kirega," ütles ta. Puccinil oli oma kindel idee ka teose libreto ülesehitusest, kaasates töösse koguni viis libretisti, nende hulgas ka Ruggero Leoncavallo, kelle karjäär oli alles alguses ja kes veel ei teadnud, kas valida kirjaniku või helilooja elukutse. Viis libretisti oli loomulikult liiga palju ja ooperi kirjutamine võttis aega kolm aastat.
+Idee panna muusikasse Prévost’ romaan vaid mõni aasta pärast prantsuse helilooja [[Jules Massenet|Jules Massenet’]] ooperi „[[Manon|Manon“]] triumfiaalset edu Pariisi Koomilises Ooperis tuli Puccinilt endalt. Puccini kaitses tuliselt oma veendumusi, kuigi sõbrad hoiatasid teda suure riski võtmise eest.
+„Massenet tunnetab seda lugu prantslasena, puudri ja menuettidega; mina tunnetan seda itaallasena, meeleheitliku kirega,“ ütles ta.<ref>{{Raamatuviide|autor=Osborne, Charles|pealkiri=The Opera Lover's Companion|aasta=2004|koht=|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=323}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Fisher, Burton D.; Puccini, Giacomo|pealkiri=Opera Classics Library Puccini Companion: The Glorious Dozen|aasta=2004|koht=|kirjastus=Opera Journeys Publishing|lehekülg=105}}</ref> Puccinil oli kindel nägemus ka teose libreto ülesehitusest. Ta kaasas töösse koguni viis libretisti, nende hulgas Ruggero Leoncavallo, kelle karjäär oli alles alguses ning kes veel ei teadnud, kas valida kirjaniku või helilooja elukutse. Viis libretisti oli loomulikult liiga palju ning ooperi kirjutamine kestis kolm aastat.
-"Manon Lescaut" on helilooja esimene teos, milles võib ära tunda küpse Puccini stiili. Dramaturgiliselt on see Puccini üks kõige süngemaid ja meeleheitlikumaid oopereid. Viimane vaatus on praktiliselt tervikuna ainult Manoni surmastseenile üles ehitatud. Meeldejääv on kolmanda vaatuse stseen kooriga, kus prostituudid Ameerikasse saadetakse, kus erinevad komponendid – rahva hüüded, väljasaadetute nimetamine, Lescaut' freneetiline ärevus ning Des Grieux meeleheide – sulavad kokku üheks sugestiivseks tervikuks.
+„Manon Lescaut“ on Puccini esimene teos, milles võib ära tunda tema küpse stiili. Dramaturgiliselt on see üks ta süngemaid ja meeleheitlikumaid oopereid. Viimane vaatus on praktiliselt tervikuna ainult Manoni surmastseenile üles ehitatud. Meeldejääv on kolmanda vaatuse stseen kooriga, kus prostituudid Ameerikasse saadetakse, kus erinevad komponendid – rahva hüüded, väljasaadetute nimetamine, Lescaut’ freneetiline ärevus ning Des Grieux’ meeleheide – sulavad kokku üheks sugestiivseks tervikuks.
-Esietendus Torinos võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega nii publiku kui ka kriitika poolt. "Üks tugevamaid, kui mitte kõige tugevam noor itaalia ooperihelilooja." Edu – kõige üksmeelsem kogu tema karjääri jooksul – lõi aluse tema rahvusvahelisele tuntusele ning tegi lõpu majanduslikele probleemidele.
+Ooperi esietenduse Torinos võtsid nii publik kui ka kriitikud vastu tormiliste kiiduavaldustega. „Üks tugevamaid, kui mitte kõige tugevam noor itaalia ooperihelilooja.“ Edu – kõige üksmeelsem kogu tema karjääri jooksul – lõi aluse tema rahvusvahelisele tuntusele ning tegi lõpu majanduslikele probleemidele.
 ==Viited==