Iiri näljahäda

Suure näljahäda mälestusmärk Iirimaa pealinnas Dublinis

Iiri näljahäda ehk Suur näljahäda (iiri keeles an Gorta Mór, inglise keeles the Great Famine või the Great Hunger) oli hulgalise nälgimise, haiguste, ikalduse ja massilise väljarände periood Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi koosseisu kuulunud Iirimaal aastatel 1845–1852.

Seda kriisi on nimetatud ka Iiri kartuliikalduseks, sest neil aastatel hävitas kartulimädanik täielikult kartuli iirlaste toidulaualt, millest oli ajalooliselt ja kombekohaselt sõltuv 2/5 rahvastikust. Näljahäda jooksul suri ligikaudu miljon inimest ning teist sama palju emigreerus Suurbritannia saarele ja sealtkaudu, või otse, Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Emigrante kohale toimetavaid laevu kutsuti rahvasuus "kirstulaevadeks", kuna märkimisväärne osa inimestest suri teekonnal, millele tuli ka toidupoolis ise kaasa võtta.

Iirimaa kaotas oma kaheksamiljonilisest rahvaarvust umbes neljandiku. Seejärel suhted Briti krooniga halvenesid ning pinged kohalike inglastest mõisnikega kasvasid. See olukord oli katoliikliku Iirimaa iseseisvumiseni viinud sündmuste üks ajendeid.