Küte: erinevus redaktsioonide vahel
P kekkond > keskkond |
P pisitoimetamine |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Küte''' on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva keskkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.<ref>Küte, Eesti Entsüklopeedia, 5. kd, Tallinn: Kirjastus, Valgus, 1990 |
'''Küte''' on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva keskkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.<ref>Küte, Eesti Entsüklopeedia, 5. kd, Tallinn: Kirjastus, Valgus, 1990, lk 341.</ref> Kütmiseks kasutatakse erinevaid küttesüsteeme ja soojusallikaid. |
||
<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, |
<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, lk 360.</ref> |
||
== Küttesüsteemid== |
== Küttesüsteemid== |
||
Küttesüsteemid võivad olla: |
Küttesüsteemid võivad olla: |
||
* keskküte (kaug-, lokaalküte) |
* keskküte (kaug-, lokaalküte) |
||
* kohtküte (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte) |
* kohtküte (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte) |
||
'''Keskküttesüsteemis''' köetakse ühest soojusallikast, [[katlamaja]]st kas paljusid hooneid, siis on tegemist '''[[kaugküte|kaugküttega]]''', või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse '''[[lokaalküte|lokaalküttest]]'''. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi- või õhkküttesüsteemid. [[Aurküte]]t kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100 |
'''Keskküttesüsteemis''' köetakse ühest soojusallikast, [[katlamaja]]st kas paljusid hooneid, siis on tegemist '''[[kaugküte|kaugküttega]]''', või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse '''[[lokaalküte|lokaalküttest]]'''. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi- või õhkküttesüsteemid. [[Aurküte]]t kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100 °C temperauuriga ja küttekeha ning aurutorustik peab olema ohutuse tagamiseks inimeste puutepiirkonnast väljaspool, seda on raske tagada eluruumides. See-eest on aga aurkütte torustik väiksema läbimõõduga ja radiaatorid väiksema pinnaga võrreldes vesiküttega. Elamutes ja ühiskondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt [[vesiküte]]. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. . |
||
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt ([[radiaator]], [[konvektor]], [[kalorifeer]]), mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi [[kiirgus]]e, [[konvektsioon]]i ja [[soojusjuhtivus]]e teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90 |
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt ([[radiaator]], [[konvektor]], [[kalorifeer]]), mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi [[kiirgus]]e, [[konvektsioon]]i ja [[soojusjuhtivus]]e teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90 °C. |
||
[[Konvektori]]d annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja |
[[Konvektori]]d annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja radiaatorid annavad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribitorud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust hoone kogu süsteemis [[soojussõlm]]es vastavalt välisõhu temperatuurile ja iga küttekeha võimsust eraldi [[termostaatventiil]]iga ruumi temperatuuri järgi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiivseks reguleerimiseks.<ref name="Küte"/> |
||
'''Kohtküte''' on selline ruumide kütmisviis, kus kütteseade asub köetavas ruumis. Kohtkütte soojusallikaks (kütteseadmeks) võib olla: |
'''Kohtküte''' on selline ruumide kütmisviis, kus kütteseade asub köetavas ruumis. Kohtkütte soojusallikaks (kütteseadmeks) võib olla: |
||
Redaktsioon: 4. juuni 2019, kell 11:27
Küte on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva keskkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.[1] Kütmiseks kasutatakse erinevaid küttesüsteeme ja soojusallikaid. [2]
Küttesüsteemid
Küttesüsteemid võivad olla:
- keskküte (kaug-, lokaalküte)
- kohtküte (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte)
Keskküttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast, katlamajast kas paljusid hooneid, siis on tegemist kaugküttega, või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse lokaalküttest. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi- või õhkküttesüsteemid. Aurkütet kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100 °C temperauuriga ja küttekeha ning aurutorustik peab olema ohutuse tagamiseks inimeste puutepiirkonnast väljaspool, seda on raske tagada eluruumides. See-eest on aga aurkütte torustik väiksema läbimõõduga ja radiaatorid väiksema pinnaga võrreldes vesiküttega. Elamutes ja ühiskondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt vesiküte. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. .
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt (radiaator, konvektor, kalorifeer), mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi kiirguse, konvektsiooni ja soojusjuhtivuse teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90 °C.
Konvektorid annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja radiaatorid annavad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribitorud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust hoone kogu süsteemis soojussõlmes vastavalt välisõhu temperatuurile ja iga küttekeha võimsust eraldi termostaatventiiliga ruumi temperatuuri järgi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiivseks reguleerimiseks.[2]
Kohtküte on selline ruumide kütmisviis, kus kütteseade asub köetavas ruumis. Kohtkütte soojusallikaks (kütteseadmeks) võib olla:
- ahi,
- kamin,
- soemüür,
- leso,
- gaasi- või elektrikalorifeer,
- elektriradiaator (-konvektor),
- gaasi või elektri soojaõhupuhur,
- gaasi või elektri infrapunakiirgur,
- elektriga köetav põrand.
Mõni neist loetletud kütteseadmetest on kasutatav ka keskkütte korral, näiteks kalorifeer, konvektor, radiaator, põrandküte, kui soojuskandjaks on küttevesi.