Bonnie ja Clyde

See artikkel räägib kurjategijatest; filmi kohta vaata artiklit Bonnie ja Clyde (film), Tallinna klubi kohta vaata artiklit Bonnie & Clyde.

---

Bonnie ja Clyde u 1932–1934

Bonnie Elizabeth Parker (1. oktoober 1910 – 23. mai 1934) ja Clyde Champion Barrow (24. märts 1909 – 23. mai 1934) olid Ameerika Ühendriikide kurjategijad, kes ülemaailmse majanduskriisi ajal rändasid läbi USA edelaosa, röövides panku ja tekitades segadust.

Arvatakse, et nad olid süüdi 13 mõrvas, umbes 12 väikeses pangaröövis ning loendamatul hulgal kaupluse- ja tanklaröövides.

Bonnie sündis 1910. aasta 1. oktoobril ja Clyde 24. märtsil 1909. Nad mõlemad surid 23. mail 1934.

Bonnie ja Clyde tutvusid 1930. aastal. Clyde arreteeriti pärast nende tutvumist ja ta vabanes 1932. aastal.

Pärast Clyde'i vabanemist varastasid nad Texases auto. Politsei hakkas neid jälitama. Clyde'il õnnestus põgeneda, Bonnie läks mõneks kuuks vanglasse. Ta vabastati 1932. aasta juunis.

Bonniest ja Clyde'ist on 1967. aastal tehtud film "Bonnie ja Clyde", kus peaosades mängisid Warren Beatty ja Faye Dunaway.

Bonnie Parker

Bonnie Elizabeth Parker sündis Rowenas, Texases, ta oli kolmest lapsest vanuselt teine laps. Tema isa Charles Robert Parker (1884-1914) oli müürsepp, kes suri, kui Bonnie oli nelja-aastane. Tema ema Emma (Krause) Parker (1885-1944) kolis oma perega vanemate koju Cement Citysse, kus ta töötas õmblejana. Täiskasvanuna väljendas Bonnie end luuletusi kirjutades nagu näiteks „The Story of Suicide Sal” ja „The Trail’s End” (tuntud ka kui „The Story of Bonnie and Clyde”).

Oma teisel keskkooli aastal tutvus Parker Roy Thorntoniga. Nad jätsid kooli pooleli ja abiellusid 25. septembril 1926. aastal, kuus päeva enne Bonnie 16. sünnipäeva. Nende abielu jäi Roy pideva eemalolemise ja kriminaalse tegevuse tõttu lühikeseks. Peale 1929. aasta jaanuari läksid nende teed lahku. Sellegipoolest ei toimunud ametlikku lahutust ja Bonnie suri Thorntoni abielusõrmus sõrmes. Thornton oli veel vangis, kui ta kuulis Bonnie surmast. Mees kommenteeris: „Mul on hea meel, et nad läksid, nagu nad läksid. See on palju parem, kui olla kinni võetud.”

1929. aastal, peale abielu purunemist, elas Parker oma emaga ja töötas Dallases ettekandjana. Üks tema püsikliente oli Ted Hinton, kes aastal 1932 liitus Dallase politseijaoskonnaga. 1934. aastal osales ta Bonnie varitsusrünnakus.

Clyde Chestnut Barrow

Clyde Chestnut Barrow sündis Texase osariigis Ellise maakonnas Telico küla lähedal, mis asub Dallasest kagusuunas. Ta oli Henry Basil Barrow (1874-1957) ja Cumie Talitha Walkeri (1874-1942) viies laps seitsmest lapsest viies.. 1920-ndate aastate alguses migreerus perekond vaesunud farmipiirkonnast Lääne-Dallase vaesteagulisse. Perekond elas olude sunnil esimesed kuud vankri all, kuniks isa Henry kogus piisavalt raha, et telk osta. See oli pere jaoks oluline edasiminek.

1926. aastal arreteeriti Clyde esimest korda, kui oli renditud auto õigeaegselt tagastamata jätnud ning kokkupuutes politseiga põgeneda üritas. Teine arreteerimine järgnes õige varsti - vend Buckiga jäädi vahele varastatud kaubaga (kalkunid). Kuigi Clyde töötas ka ausalt aastatel 1927 – 1929, tegeles ta samal ajal seifide lahtimurdmise, poodide röövimise ja autode varastamisega. Järjepidevate arreteerimiste tõttu (1928 – 1929) saadeti ta 1930. aasta aprillis Easthami vangilaagrisse. Seal tappis Clyde kaasvangi, kes oli teda korduvalt seksuaalselt rünnanud. Ta lõi metalltoruga ohvri kolju lõhki. See oli Clyde’i esimene tapmine; süü küll võttis enda peale eluaegset karistust kandev süüdimõistetu.

Clyde rääkis nõusse ühe oma kaasvangidest, et viimane Clyde’i kaks varvast kirvega maha raiuks, et ta ei peaks tegema põldudel rasket tööd. Selle tõttu lonkas ta kogu oma ülejäänud elu. Kuus päeva hiljem rahuldati ta ema palvekiri enneaegseks vabastamiseks, sellest polnud Clyde’il mingitki aimu.

1930. aastal põgenes Clyde Barrow Easthami vangilaagrist. Ta kasutas selleks Bonnie Parkeri vanglasse smuugeldatud relva. Barrow tabati üsna kiirelt ning saadeti tagasi vangimajja.

Clyde, kes oli muutunud külmaks ja kalgiks kurjategijaks, vabastati 1932. aasta 2. veebruaril. Ta õde Marie ütles:„Midagi jubedat pidi kindlasti vanglas juhtuma, sest vanglast  vabanemisest saadik ei ole ta enam sama inimene“. Vang Ralph Fults sõnas, et ta nägi kuidas Clyde muutus „koolipoisist lõgismaoks“.

Peale Easthamis kinniistumist valis Barrow sihtmärkideks väiksemad kohad, röövides poode ja tanklaid ning tehes seda isegi kiiremas tempos kui tema ja Barrow jõugu kuulsaks saanud  umbes kümnekonna panga röövid. Tema meelisrelvaks oli M1918 Browningu automaattulirelv (lühidalt BAR).

John Neal Philipsi sõnul polnud Clyde Barrow eesmärk pankade röövimisega kuulsust ja raha koguda, vaid ta tegi seda kättemaksuks Texase vanglasüsteemi vastu, kus teda karistust kandes väärkoheldi.

Kuritegevus aeg

1932: Varased kuriteod ja mõrvad

Pärast seda, kui Barrow 1932. aastal vanglast välja sai, moodustas ta koos Ralph Fultsiga kriminaalse kamba. Koos panid nad toime väikeseid varguseid, enamjaolt poodides ja tanklates. Nende eesmärk oli koguda piisavalt raha ja relvi, et rünnata Easthami vanglat ning vabastada vangid. 19. aprillil Bonnie Parker ja Ralph Fults arreteeriti, kui nad üritasid tööriistapoest tulirelvi röövida. Parker sai paar kuud hiljem vabaks, kuid Fults pandi vangi ning uuesti ta jõuguga ei liitunud.

Barrow oli autojuht, kui 30. aprillil rööviti Texases Hillsboro(s) poodi, mille omanikku J.N. Bucherit tulistati ning ta suri. Ohvri abikaasa identifitseeris fotode järgi ühe tulistajana Barrow, kuigi mees oli oodanud autos. See oli esimene kord, kui Barrow´t süüdistati mõrvas.

Parker oli 17. juunini eeluurimisvanglas, seal kirjutas ta ajaviiteks luuletusi. Kui Kaufmani maakonna vandekohus sai kokku, võeti süüdistus tagasi ja Parker vabastati. Paari nädala pärast liitus ta taas Barrow´ga.

5. augustil, kui Parker külastas Dallases oma ema, olid Barrow, Raymond Hamilton ja Ross Dyer Stringtownis, Oklahoma osariigis, tantsuõhtul joomas. Šerif C. G. Maxwell ja tema asetäitja Eugene C. Moore lähenesid Barrow`le ja tema sõpradele parklas, kus toimus tulevahetus, mille käigus asetäitja suri ja šerif sai haavata. Esimest korda tapsid Barrow ja tema jõuk politseiniku, peagi jõudis ohvrite arv üheksani.

W. D. Jones oli Barrow perekonna tuttav olnud juba lapsest saati. 16-aastaselt ta veenis 1932. aasta jõuluõhtul Barrow´t, et see lubaks tal jõuguga liituda, nad lahkusid Dallasest samal õhtul. Järgmisel päeval tappis Jones koos Barrow´ga Doyle Johnsoni, noore pereisa, tema autot varastades. Vähem kui kaks nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1933. aastal, tappis Barrow Tarranti maakonna asetäitja šerif Malcolm Davise, kui Parker ja Jones sattusid politseilõksu, mis oli mõeldud teisele kurjategijale. Ohvite arv aprillist kuni selle ajani ulatus viieni .

1933: Buck liitub kambaga

22. märtsil 1933. aastal sai Buck Barrow vanglast välja. Paari päevaga asutas ta oma naise Blanche’i, Bonnie, Clyde’i ja Jonesiga majapidamise Joplinis, Missouris, kus nad varjuda said. Perekonna ütluste järgi olid Buck ja Blanche vaid külalised, nad üritasid Clyde’i mõjutada, et viimane end politseile üles annaks.

Bonnie ja Clyde’i järgmised kokkupuuted politseiga tekkisid nende kahtlustäratava käitumise tõttu, mitte sellepärast, et keegi neid ära tundnud oleks. Kamp korraldas hilisõhtutel vaikses naabruskonnas kärarikkaid joominguid ja kaardimänge. „Me ostsime kasti õlut päevas,” tuletab Blanche hiljem meelde. Mehed tulid ja läksid valjuhäälselt igal kell ning Clyde tulistas (ühel õhtul) korteris brauningut, seda puhastades. Ükski naabritest ei läinud korterisse, kuid üks teavitas oma kahtlustest  (illegaalsetest tegevustest korteris) Joplini politseijaoskonda.

13. aprillil koostasid politseinikud viiest mehest koosneva rühma, et arreteerida garaažikorteris elavad arvatavad  illegaalse alkoholi smuugeldajad. Clyde, Jones ja Buck tapsid detektiiv McGrinnisi ja haavasid surmavalt konstaabel Harrymani. Ellujäänud ohvitserid tunnistasid hiljem, et nende tulistatud kuulid haavasid Jonesi külge, üks kuul tabas Clyde’i, kuid põrkus tagasi tema pintsaku nööbilt ning üks riivas Bucki.

Kamp põgenes Joplinis politsei eest, kuid jättis korterisse maha enamiku oma varast. Asjade hulgas olid Bucki ja Blanche’i abielutunnistus, Bucki vanglast tingimisi vabastav tunnistus, suur arsenal legaalseid relvi, Bonnie käsitsi kirjutatud luuletused ja kaamera koos mitme rulli ilmutamata filmiga. Film ilmutati ajalehe Joplin Globe'i poolt ja sealt on pärit palju tänapäeval tuntud fotod Barrow´st, Parkerist ja Jonesist. Fotodel nad tembutavad ja suunavad üksteise poole relvi. Kui luuletus ja fotod, kaasa arvatud üks Parkerist, kes, püstol käes, hoiab hammaste vahel sigarit, avalikuks said, muutus Dallase anonüümne viieliikmeline grupp esileheküljeuudiseks üle Ameerika. Neist räägiti kui Barrow Kambast. Luuletus "Story of ’Suicide Sal" oli nende arvatav taustalugu.

Järgmised kolm kuud liikus grupp Texasest Minnesotani. Mais üritasid nad röövida panka Lucerne’s Indianas ja Okabenas Minnesotas, kus see ka õnnestus. Enne seda olid nad Darby auto varastamise käigus röövinud Dillard Darby ja Sophia Stone’i. See oli üks mitmest intsidendist 1932. ja 1934. aasta vahel, mil nad võtsid pantvangi politseinikke või vargusohvreid. Enamasti vabastasid nad pantvangid kaugel oma kodust, vahel rahaga, mis võimaldas pantvangidel tagasi koju pääseda.

Lood sellistest olukordadest ilmusid ajalehtedes, samuti ka vägivaldsemad juhtumid. Barrow Kamp ei kõhelnud tulistamast kedagi, ei politseinikke ega tsiviilisikuid, kes ette jäid. Teised kamba liikmed panid oletatavalt toime mõrvu, kaasa arvatud Raymond Hamilton, W. D. Jones, Buck Barrow ja Henry Methvin. Lõpuks rikkusid nende külmaverelisus ja tapmised avalikkuse arvamust kambast ning see viiski nende lõpuni.

Fotod lõbustasid avalikkust, kuid jõuk oli meeleheitel ja rahulolematu, nagu kirjeldas Blanche Barrow oma kirjutistes 1930. aastate lõpus, vangis olles. Igapäevaelu muutus raskemaks, kuna nad seisid silmitsi äratundmisohuga. Restoranid ja motellid muutusid nende jaoks ebaturvaliseks, nad leppisid lõkkel söögi tegemisega ja külmades ojades pesemisega. Ööpäevaringne lähedus ühes autos tõi kahe paari ja ühe üleliigse isiku vahel kaasa väljakannatamatu ja liigse riidlemise. See muutus nõnda ebameeldivaks, et W. D Jones, kes juhtis Dillard Darby’lt aprilli lõpus varastatud autot, sõitis autoga minema, jättes teised maha. Ta hoidis eemale terve maikuu ja tuli tagasi alles 8. juuniks.

Sõites 10. juunil, koos Jonesi ja Parkeriga Wellingtoni lähedal Texases, ei pannud Barrow ehitataval sillal olevaid hoiatusmärke tähele ja sõitis autoga kuristikku. Parker sai kolmanda astme põletushaavu oma paremale jalale nii, et lihased tõmbusid tugevasti kokku ja jalg oli põlvest kõverdunud. W. D. Jones märkis: „Ta oli nii kõvasti põletada saanud, et keegi meist ei uskunud, et ta ellu jääb. Jalal oli nahk puusast pahkluuni läinud. Mõnes kohas oli isegi luu väljas.”

Enne surma suutis Parker vaevu käia, ta kas hüppas oma tervel jalal või Clyde kandis teda. Pärast seda, kui nad olid lähedal asuvast taluperest abi saanud ja röövinud kaks kohalikku politseinikku, liitusid nad kolmekesi Blanche ja Buck Barrow´ga. Nad peitsid end maahotellis Fort Smithi lähedal Arkansases, ravides Parkeri põletusi. Buckil ja Jones’il nurjus kohalik röövimine, mille käigus nad tapsid linna politseiülema Henry D. Humphrey. Kuna politsei hakkas neid uuesti taga ajama, pidid nad, hoolimata Parkeri raskest seisundist, põgenema.

Juuli 1933: Platte linn and Dexfieldi park

1933. aasta juulis läks jõuk Red Crowni motelli, mis asus Platte linnas, Missouris (tänapäeval Kansase linna läheduses). Motell sisaldas kahte tellisest kabiini, mis olid ühendatud garaažidega ning bande üüris mõlemad. Motellist lõuna pool asus Red Crowni kõrts, populaarne restoran Missouri maantee patrullpolitsei seas. Jõuk tõmbas endale ebatavaliselt palju tähelepanu: Blanche Barrow registreeris grupi kolme külalisena, kuid omanik Neal Houser nägi autost väljumas viit inimest. Ta märkas, et autojuht oli garaaži tagurdanud nö gangsteri stiilis, et olla valmis kiireks põgenemiseks. Blanche maksis kahe kabiini eest müntidega, mida ta eelistas kasutada paberrahale ning maksis ka hiljem müntidega, ostes viis õhtusööki ja viis õlut. Järgmisel päeval märkas Houser, et külalised olid üüritud hoone aknad ajalehtedega seestpoolt kinni katnud. Blanche maksis jälle viie lõuna eest müntidega. Blanche’i riietus - Inglise ratsapüksid - tõmbas tähelepanu: see ei olnud tavaline stiil siinkandis elavate naiste seas ja 40 aastat hiljem mainisid inimesed esimesena just seda ebatavalist riideeset. Houser teavitas Blanche’i grupist patrullpolitseinikku kapten William Baxterit, kes samuti külastas  tema restorani.

Clyde ja Jones läksid linna, et osta sidemeid, vahvleid, juustu ja atropiinsulfaati, et ravida Bonnie jalga. Apteeker võttis ühendust Sheriff Holt Coffey-ga, kes pani nende elamispaiga järelevalve alla. Coffeyt olid hoiatatud Oklahoma, Texase ja Arkansase õiguskaitsete poolt, et nad otsiksid võõraid, kes sellist varustust vajavad. Sheriff võttis ühendust kapten Baxteriga, kes kutsus abivägesid Kansase linnast, mille ridadesse kuulus ka soomusauto. Samal õhtul kell üksteist liikus Thompsoni püstolkuulipilduritega varustatud grupp  politseinikke šerif Coffey juhtimisel kabiinide poole.

Omavahelises tulevahetuses ja märkimisväärsel kaugusel jäid püstolkuulipildujad alla Clyde Barrow eelistatud Browning automaatpüssile (BAR), mis oli varastatud 7. juulil Rahvuskaardi relvalaost Enidist, Oklahoma osariigist. Barrow’de perekond vallandas laastava kuulirahe ja põgenes, kui üks kuul oli tabanud soomusauto signaali. Politseinikud arvasid ekslikult, et signaali antakse vaherahu eesmärgil. Nad ei jälitanud eemalduvat Borrow’de sõidukit.

Kuigi jõuk pääses seegi kord seaduse eest, oli Buck Barrow tulevahetuse käigus saanud raske ja lõppkokkuvõttes surmava peahaava, mis oli tekitanud suure ava tema koljusse ja paljastas ta vigastatud aju. Blance oleks aga äärepealt pimedaks jäänud klaasikildudest mõlemas silmas. Nende väljavaated jälitajate eest pääsemiseks kadusid.

Viis päeva hiljem, 24. juulil, viibis Barrowide jõuk Iowa Dexteri asula lähedal oleva Dexfieldi pargi mahajäetud lõbustuspargis. Kuigi Buck tuli vahel teadvusele ning suutis ka rääkida ja süüa, oli suur peahaav ja kaotatud vere hulk olid niivõrd tõsised, et Clyde ja Jones kaevasid talle haua valmis. Kui kohalikud märkasid veriseid haavasidemed, olid korrakaitsjad veendunud, et lõbustuspargis viibib Barrow jõuk. Kohalikud politseinikud ja umbes sada tsiviilisikut piirasid jõugu ümber ja peagi oldi nendega ka tulevahetuses. Clyde Barrow, Parker ja W.D. Jones pääsesid joostes põgenema. Bucki tabas kuul selga ning tema kui ka ta naine võeti korrakaitsjate poolt vahi alla. Buck suri viis päeva hiljem King’s Daughters haiglas, Perry linnas Iowa osariigis, põhjuseks peahaav ja peale operatsiooni tekkinud kopsupõletik.

Järgmiste nädalate jooksul tegutses järele jäänud trio nende tavapärasest tegevuspiirkonnast kõvasti eemal – Coloradost lääne pool, Minnesotast põhja pool, Mississippist kagu pool- hoides madalat profiili ja pannes toime väiksemaid röövimisi esmavajaliku tarbeks. Nad täiendasid oma arsenalivarusid, kui Barrow ja Jones murdsid 20. augustil sisse Illinois’i osariigis, Plattville’is asuvasse relvalaosse, hankides kolm BARi, püstoleid ning suure koguse laskemoona.

Septembri algul riskisid nad Dallasesse minekuga, et näha oma peresid esimest korda nelja kuu jooksul. Jones lahkus grupist, liikudes edasi Houstoni, kuhu oli kolinud tema ema. 16. novembril arreteeriti ta ilma vastupanuta ja viidi tagasi Dallasesse. Sügise jooksul teostas Clyde Barrow mitmeid väikeseid röövimisi koos kohalike sulidega, samal ajal kui tema pere ja Parkeri pere hoolitsesid viimase tervise eest.

1933. aasta 22.novembris vältisid nad arreteerimist, kui üritasid kohtuda perekonnaliikmetega Texases Sowersi lähedal. Nende kodulinna Dallase šerif Smoot Schmid ja tema meeskond, abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton, varitsesid läheduses. Kui Barrow ligemale sõitis, aimas ta, et tegu on lõksuga ning sõitis oma pere autost mööda -- sel hetkel Schmid ja ta kaaslased tõusid ja avasid tule automaatrelvadest ja BARiga. Pereliikmed ei saanud tulevahetuses viga, kuid BARi kuul läbis autot ja riivas Barrowi ja Parkeri jalgu. Nad põgenesid samal ööl.

Järgneval nädalal, 28. novembril, esitas Dallase vandemeeste kogu Parkerile ja Barrow’le mõrvasüüdistuse 1933. aasta jaanuaris Tarranti maakonna toimunud abišerifi Malcolm Davise tapmise eest. See oli Parkeri esimene vangistuskäsk mõrva eest.

1934: Viimane põgenemine

1934. aastal 16. jaanuaril korraldas Barrow kurikuulusa Easthami vangla põgenemise, kus pääsesid minema Raymond Hamilton, Henry Methvin ja mitmed teised. Jultunud väljamurdmine tekitas Texasele halva maine ning Barrow saavutas, mida ajaloolane Phillips on kirjeldanud, tema kõige ülima eesmärgi: kättemaksu Texase vanglasüsteemile.

Joe Palmer oli vanglast põgenemise ajal surmavalt tulistanud vanglatöötajat major Joe Crowsoni, kes suri paar päeva hiljem haiglas. Rünnak haaras Texase ja föderaalvalitsuse täieliku tähelepanu, et Barrow ja Parker kinni püüda. Samal ajal kui Crowson oma elu eest võitles, lubas väidetavalt Vangla ülem Lee Simmons talle, et kõik põgenemises kaasa löönud inimesed otsitakse üles ning lastakse maha. Kõik hukatigi peale Henry Methvini, kelle isa töötas oma poja elu päästmiseks koostöös politseiga Borrow ja Parkeri lõksu meelitamisel.

Texase vangla võttis ühendust endise Texase rangeri kapten Frank A. Hameriga, et teda veenda aidata tabada Barrow’de jõuk. Kuigi ta oli ametist juba lahkunud, olid tal veel kehtivad ametialased õigused. Ta võttis pakkumise vastu Texase maanteepolitseinikuna ja vangla eriuurijana, kindla ülesandega kinni püüda Bonnie, Clyde ja Barrow jõuk.

Pikk, tüse ja vaikiv - Hamerit kirjeldati kui autoriteedi suhtes ükskõikseks jäävat ning iseenda paindumatu moraalitunnetuse järgi talitajaks. 20. aastat oldi teda imetletud ja kardetud ning tuntud põhimõtte järgi „üks mäss, üks politseinik“.  Ta oli oma maine saavutanud silmapaistvate vahistamistega kui ka paljude Texase kriminaalide maha laskmisega. Teda oldi ametlikult tunnustatud 53 mahalaskmisega (ning 17. haavata saamisega). Kuigi vangla juht Simmons oli alati avalikult väitnud, et Hammer oli tema esimene valik, on tõendeid, et ta oli varem pöördunud kahe teise rangeri poole, kes olid vastumeelsed naist tulistama ja keeldusid pakkumisest. 10. veeburarist alates oli Hamer Barrow ja Parkeri vari, elades autos ning bandiitidest vaid linna või kahe kaugusel. Kolm Hameri neljast vennast olid samuti Texase rangerid ning kuigi Harrison oli neljast kõige parem laskja, peeti Franki kõige visamaks.

1934. aasta 1. aprilli ülestõusmispühadel mõrvasid Barrow ja Henry Methvin Grapevine’s, mis asub Texasese lähedal maantee 114 ja Dove’i tee ristmikul, kaks noort patrullpolitseinikku, kelleks olid H. D. Murphy ja Edward Bryant Wheeleri. Pealtnägija ütluse kohaselt tulistasid Barrow ja Parker surmavad lasud ning see lugu levis kõikjale enne, kui see suudeti ümber lükata. Methvin tunnistas hiljem, et tema tegi esimese lasu, eeldades et Barrow tahtis politseinikke tappa; samuti väitis ta, et Parker lähenes surevatele politseinikele sooviga neid aidata, mitte nende piinu lõpetada nagu oli kirjeldanud pealtnägija. Barrow ühines, tulistades patrullpolitseinikku Murphy’t. Kaua arvati, et Parker magas tagaistmel ning ei osalenud rünnakus, kui Methvin tulistama hakkas.

1934. aasta kevadeks olid Grapevine’i mõrvasid kirjeldatud liialdustega ning see mõjutas avalikku arvamust: kõik Dallase neli päevalehte kirjutasid oma loo pealtnägija (taluniku) räägitu põhjal, kes väitis, et oli näinud, kuidas Parker naeris, kuidas politseinik Murphy pea põrkas nagu põrkepall vastu maad, kui ta teda tulistas. Artiklid väitsid, et politsei on leidnud konisid Parkeri hambajälgedega. Mõned päevad hiljem kandis Murphy kihlatu pulmakleiti matustel, tõmmates sellega palju ajalehtede tähelepanu. Artiklides figureerinud pealtnägija pidevalt muutuv jutt lükati lõpuks ümber, kuid mastaapne negatiivne kajastus, eriti Parkeri vastu, oli tekitanud avalikkuse meelepaha ja soovi hävitada Barrow jõugu viimased liikmed.

Avalik pahameel sundis ametivõime tegutsema: maantee patrulliülem L.G. Phares pani kohe välja 1000 dollarise tasu Grapevine’i tapjate surnukehade eest - mitte nende vangistamise, vaid just surnukehade eest. Texase kuberner Ma Ferguson lisas veel 500 dollarise tasu kummagi väidetava mõrvari eest, mis tähendas, et esimest korda oli Bonnie pea eest kindel hind, kuna laialt levis arvamus, et tema tulistas H.D.Murphy’t.

Viis päeva hiljem avalikkuse pahameel suurenes, sest Barrow ja Methvin tapsid Oklahoma lähedal Commerce’is 60-aastase lesest ja üksikisast konstaabel William "Cal" Campbelli. Nad röövisid Commerce’i politseiülema Percy Boydi ning sõitsid temaga ringi. Kui nad ületasid Kansase osariigi piiri, vabastasid nad Boydi ja andsid talle puhta särgi ja paar dollarit. Parker ütles Bodyile, et see maailmale teavitaks, et ta ei suitseta sigarette. Hiljem võimudele tunnistusi andnud Boyd tundis ära nii Clyde’i kui Parkeri, kuid Methvini nime ta teada ei saanud. Ajaloolane Knight kirjutab: “Esimest korda nähti Bonnie’t mõrvarina, kes päästikule vajutab nagu Clyde. Mis iganes võimalus oli tal enne armuandmiseks olemas, oli nüüd kadunud.” Dallase ajakirja juhtkirjas oli pilt, kus näidati tühja Texase elektritooli, millel seisis silt tekstiga “reserveeritud” ja “Clyde ja Bonnie.”

Surmad

Barrow ja Parker tapeti kolmapäeval 1934. aasta 23. mail Louisiana Bienville’i vallas kruusateel. Paar sõitis päevavalgel autoga ning neli Texase politseinikku – Frank Hamer, B.M. "Maney" Gault, Bob Alcorn ja Ted Hinton – ning kaks Louisiana politseinikku –  Henderson Jordan ja Prentiss Morel Oakley – lasid nad maha.

Gruppi juhtis Hamer, kes oli paari jälitanud alates 1934. aasta 12. veebruarist. Ta jälgis jõugu liikumisi ja leidis, et nad tiirutasid viie Kesk-Lääne osariigi vahel, kasutades ära osariigi piiri seadust, mis takistas politseinikel ühest alluvusalast teisse põgenikke jälitada. Barrow oli sellest seadusest teadlik, aga järjepidev oma liikumistes. Kogenud Hamer kaardistas ta teekonna ning ennustas, kuhu ta võiks minna. Jõugu eesmärk oli külastada oma peresid ning nad olid teel Louisianasse, et külastada Methvini pere.

1934. aasta 21. mail olid neli Texase politseinikku Shreveportis, kus nad said teada, et Barrow ja Parker plaanivad samal õhtul minna koos Methviniga Bienville’i valda. Barrow oli märkinud Methvini pere elamiskoha kui nende kokkusaamispunkti juhuks, kui nad peaksid üksteisest eralduma, mis ka Shereportis lõpuks juhtus. Rühmas oli kapten Hamer, Dallasse osariigi abišerifid Alcorn ja Ted Hinton, endine Texase ranger B.M. "Maney" Gault, Bienville’i piirkonna šerif Henderson Jordan ning tema abi Prentiss Oakley. Nad seadsid üles varitsuse jõugu kokkusaamispunktis, mis asus Louisiana osariigi 154 maanteel Gibslandist lõuna pool Sailese suunas. Hinton meenutas, et nende rühm oli kohal kell 21.00 (21. mail) ning nad ootasid terve järgmise päeva (22. mai), kuid lindprii paarist polnud märkigi. Teised ütlused väidavad, et politseinikud seadsid end positsioonile 22. mai õhtul.

End põõsastes varjav rühm oli 23. mail umbes kella 9.15 ajal peaaegu valmis kaotust tunnistama, kui kuulsid Barrow varastatud Fordi V8 mootori häält suurel kiirusel lähenemas. Rühma ametliku raporti järgi oli Barrow peatunud, et rääkida Methvini isaga, keda oli samal hommikul veoautoga sinna viidud, et Barrow tähelepanu kõrvale juhtida ja suunata teda teele, mis oli varitsuses olnud rühmale lähemal. Seadusesilmad avasid tule, tappes Barrow ja Parkeri. Nad lasid kokku umbkaudu 130 kuuli. Oakley oli väidetavalt avanud tule enne, kui tuli käsk tulistada. Oakley tabas Barrow’t pähe, mille tagajärjel viimane silmapilkselt suri. Hinton väitis hiljem, et oli kuulnud Parkerit karjumas enne kui tema pihta tuli avati – viimane tegi seda, sest nägi, et Barrow on surnud. Õigusemõistjad tühjendasid oma salved auto pihta. Mõningate ütluste kohaselt võisid kõik tabamused Bonnie ja Clyde jaoks surmavad olla; duo oli aastate jooksul mitmeid kuulihaavu üle elanud erinevate kokkupõrgete käigus.

Ted Hinton ja Bob Alcorn väitsid järgnevat:

Kõigil kuuel õigusemõistjal oli haavlipüss, automaatpüss ning püstolid. Alustasime tulistamist automaatpüssidest, ent need olid tühjad enne kui auto nendeni jõudis. Seejärel võtsime kasutusele haavlipüssid… Autost tuli suitsu, tundus et see on leekides. Pärast haavlipüssidega tulistamist, lasime möödunud autot püstolitest, kuni see kraavi sõitis, mis oli umbes 50 jardi kaugusel. Auto veeres peaaegu üle katuse. Me jätkasime laskmist peale auto peatumist. Me ei hakanud riskima.

Uurijad on öelnud, et Bonnie’t ja Clyde’i oli lastud vähemalt viiskümmend korda; teised väidavad, et see oli pigem kakskümmend viis lasku inimese kohta ehk kokku viiskümmend lasku. 1934. aasta ametlikus raportis, mille kirjutas valla koroner dr J.L.Wade, on kirjas, et Barrow kehas oli 17 kuulihaava ja Parkeril 26, sealhulgas mitmed tabamused pähe ning üks nendest murdis Barrow selgroo. Matusekorraldaja C. F. "Boots" Baileyl oli kuulihaavade tõttu raskusi surnukehade palsameerimisega.

Ajutiselt kuulmise kaotanud politseinikud uurisid auto üle ning leidsid suures koguses relvi,  mille hulka kuulus ka varastatud automaatpüstolid, kärbikud, erinevad käsirelvad ning tuhandeid kuule ja 15 erinevat numbrimärki erinevatest osariikidest. Jutt lindpriide surmast levis kiiresti pärast seda kui Hamer, Jordan, Oakley ja Hinton sõitsid linna, et helistada ja raporteerida sündmustest oma ülemustele. Rahvamass kogunes peagi sündmuspaigale. Gault ja Alcorn, kes olid jäetud laipu valvama, kaotasid olukorra üle kontrolli: üks naine lõikas Parkeri surnukehalt verise loki ja tema kleidist paar tükki, mis hiljem suveniirina maha müüdi. Hinton naases ja nägi meest, kes üritas ära lõigata Barrow päästikusõrme ning tundis jälestust seal toimuva pärast. Kohapeale jõudes oli koroner öelnud:

…kõik inimesed olid hakanud suveniire koguma: kuulikestad, auto akende killud, veriseid riidejupid Bonnie ja Clyde’i rõivastelt. Üks innukas mees üritas oma taskunoaga autos oleva Clyde’i vasakut kõrva ära lõigata.

Koroner kutsus Hameri appi, et kontrollida tsirkuse-laadset õhustikku ning inimesed autost eemal ajada.

Ford, kus surnukehad veel asetsesid, veeti Arcadia kesklinna Congeri mööbli- ja matusetalituse poodi. Clyde’i oli pähe lastud relvast Remington kaliibriga .35. Bailey viis läbi eelpalsameerimise väikses ettevalmistusruumis, mis asus mööblipoe tagaosas (oli tavaline, et mööblipoed ja matusekorraldus olid ühes hoones). Väidetavalt kasvas ainult paari tunniga Louisianast loodes asuva linna rahvaarv 2000 inimeselt 12 000 inimeseni. Uudishimulik rahvas tuli kohale rongi, hobuse, kaariku ja lennukiga. Õlu, mis tavaliselt maksis 15 senti pudeli kohta tõusis 25 sendini, lihavõileivad kadusid lettidelt. Pärast oma poja tuvastamist istus Henry Barrow mööblipoes asuvale kiiktoolile ning puhkes nutma.

Noor matusekorraldaja H. D. Darby, kes töötas Rustoni läheduses olevas Mclure’i matusetalituses ning sotsiaaltöötaja Sophia Stone, samuti Rustonist, läksid Arcadiasse, et surnukehi tuvastada. Barrow’de jõuk oli nad pantvangi võtnud eelneval aastal, 1933. 23. aprillil ja lasid nad vabaks Waldo lähedal Arkansases. Parker olevat naernud, kui ta küsis Darby’lt tema töö kohta ning saanud teada, et ta on matusekorraldaja. Ta ütles, et võib-olla üks päev Darby töötab veel tema heaks. Darby aitas Baileyt kurjategijate palsameerimisel.

Matus ja matmine

Bonnie ja Clyde soovisid, et neid maetaks teineteise kõrvale, aga Parkeri perekond ei lubanud seda. Proua Parker tahtis täita oma tütre soovi, et teda toodaks koju, kuid maja ümbritsevad rahvahulgad tegid selle võimatuks. Bonnie Parkeri matusele oli tulnud üle 20 000 inimese,  mis tekitas perekonnal raskusi hauale ligi pääsemisega.

Hubert "Buster" Parker, (Bonnie vend), saatis oma õe keha Dallasesse Arcadiast McKamy-Campbelli kiirabis. Tema ärasaatmine toimus laupäeval, 26. mail 1934 kell 14.00, seda juhtis Allen D. Campbell. Tema poeg dr Allen Campell on hiljem öelnud, et lilli tuli igalt poolt, kaasa arvatud kaartidega, väidetavalt ka Pretty Boy Floydilt ja John Dillingerilt. Suurima lilledega austusavalduse tegid Dallase linna ajalehepoisid. Bonnie ja Clyde’i ootamatu lõpp müüs ainuüksi Dallases 50 000 ajalehte. Kuigi algselt maeti Parker Fishtrapi kalmistule, maeti ta ümber 1945. aastal Dallase uude Crown Hilli kalmistule.

Tuhanded inimesed kogunesid, et näha Bonnie ja Clyde’i surnukehasid. Barrow privaatne matus toimus reedel, 25. mail päikeseloojangul matusebüroo kabelis. Ta maeti Western Heightsi kalmistule Dallasesse, oma venna Marvini kõrvale. Barrow vennad jagavad ühte hauakivi, kus on nende nimed ja tsitaadid, mille Clyde oli varem valinud: "Läinud, kuid mitte unustatud".

Kuuliaukudega Ford, kus paar tapeti, ja särk, mida Barrow oma elu viimasel päeval kandis, on olnud Whiskey Pete’i kasiinos 2011. aastast ning enne seda olid see Primm Valley kuurordis ja kasiinos. Nii Bonnie Parkeri kui ka Clyde Barrow elukindlustuspoliisi maksis välja firma American National of Galveston. Sellest ajast alates on väljamaksete reeglid muutunud, et vältida väljamakseid kuritegudest põhjustatud surmajuhtumite korral.

Kuus meest politseisalgast said igaüks võrdse osa tänurahast. Dallase šerif Schmid oli lubanud, et operatsioon läheb maksma 26 000 dollarit, kuid enamik osariigist, riigist ja teistest organisatsioonidest, kes olid lubanud neid rahaliselt toetada, taganesid oma lubadustest. Lõpuks sai iga politseinik oma pingutuste eest 200 dollarit ja 23 senti.

Barrow ja Parkeri varitsus osutus 1930. aastate "avaliku vaenlase ajastu" lõpuks. 1934. aasta suveks märkis uus föderaalne põhikiri pangaröövi ja inimröövi föderaalseks õigusrikkumiseks, kohalike politseijaoskondade koostöö FBI-ga kasvas ning politseiautodesse paigaldati kahepoolsed raadiosaatjad. Tänu sellele oli kuritegusid palju raskem sooritada, kui vaid paar kuud varem.

Tagajärg

Politseisalk ei saanud Bonnie ja Clyde’i tapmise eest lubatud raha, seega võisid nad võtta mida tahtsid kriminaalide autos olevate konfiskeeritud asjade hulgast. Hamer võttis endale märkimisväärse koguse varastatud relvi ja laskemoona, lisaks ka kasti kalapüügivahendeid, vastavalt Texase kriminaalõiguse osakonna kompensatsioonipaketi tingimustele. Juulis kirjutas Clyde’i ema Cumie Hamerile sooviga saada relvi tagasi: „Sa ei taha kunagi unustada, et minu poiss pole ühegi kohtu poolt süüdi mõistetud ja keegi pole süüdi enne, kui ta on kohtu poolt süüdi tunnistatud. Ma loodan, et sa vastad sellele kirjale ja tagastad need relvad.” Pole tõestust ühestki vastusest.

Alcorn võttis autost Barrow saksofoni, kuid tundis end süüdi ja tagastas selle Barrow´ perekonnale. Teised isiklikud asjad, nagu näiteks Parkeri riided, võeti samuti ära ja keelduti Parkeri perekonnale tagasi andmast. Hiljem müüdi asjad suveniiridena maha. Kuulujuttude põhjal oli raha täis kohvri võtnud šerif Jordan, kes peale varitsust ostis Arcadiasse aida ja maa. Jordan üritas ka surmaauto endale jätta, aga tema vastu esitas hagi Ruth Warren, kelle käest Barrow 29. aprillil auto varastas. Kohtuotsuse alusel andis Jordan järele ja tagastas auto proua Warrenile augustis 1934.

1935. aasta veebruaris viisid Dallase ja föderaalsed ametivõimud läbi kohtuprotsessi, kus vahistati paarkümmend pereliiget ja sõpra Barrow’ ja Parkeri abistamise eest. Kõik 20 kas tunnistasid end ise või mõisteti süüdi. Kaks ema vangistati 30 päevaks. Erinevaid karistusi määrati veelgi, näiteks kaks aastat Raymond Hamiltoni vennale Floydile ning Clyde'i õde Marie’d hoiti tund aega vahi all. Teised süüdistatavad olid Blanche Barrow, W. D. Jones, Henry Methvin ja Bonnie õde Billie.

Blanche Barrow vigastused jätsid ta vasakust silmast pimedaks. Peale tulistamist 1933. aastal Dexfieldi Pargis võeti ta vahi alla. Ta mõisteti kümneks aastaks vangi, kuid vabastati 1939. aastal hea käitumise eest. Blanche tuli tagasi Dallasesse, jättes oma kuritegeliku elu seljataha ja elas oma invaliidist isa hooldajana. Ta abiellus Eddie Frasure’iga 1940. aastal. Blanche töötas taksodispetšerina ja kosmeetikuna ning ta tingimisi karistus lõppes aasta pärast. Ta elas koos oma abikaasaga, kuni viimane 1969. aastal vähki suri. Warren Beatty pöördus tema poole, et osta õigused Blanche’i nime kasutamiseks 1967. aasta filmis „Bonnie ja Clyde“. Ta säilitas kindla sõpruse Beattyga. Ta suri vähki 77-aastaselt 24. detsembril 1988 ja maeti Dallase Grove Hilli mälestusparki "Blanche B. Frasure" nime all.

Barrow jõugu liikmed Raymond Hamilton ja Joe Palmer põgenesid mõlemad 1934. aasta jaanuaris Easthamist, nad peeti uuesti kinni ja mõisteti hiljem mõrvas süüdi. Neid ühendas ka see, et nad mõlemad hukati elektritoolil 10. mail 1935 Texases Huntsville'is. Barrow protežee W.D.Jones lahkus oma mentorite juurest kuus nädalat pärast trio põgenemist Dexfieldi pargis 1933. aasta juulis. Ta leidis tee Houstoni ja sai seal tööd, kuid ta leiti üles ning võeti kinni. Ta toodi tagasi Dallasesse, kus ta andis "ülestunnistuse", milles väitis, et Barrow ja Parker on teda vangis hoidnud. Mõned kõige õudsamad detailid, millest ta rääkis, kõnelesid jõugu seksuaalelust ning just see tunnistus tõi kaasa palju lugusid Barrow ebamäärasest seksuaalsusest. Jones tunnistati süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ja ta kandis leebet viieteistaastast karistust. Ta vaevles aastaid probleeme ainete kuritarvitamisega ning ta andis 1967. aastal loodud filmi ümbritseva elevuse ajal andis ta intervjuu ajakirjale Playboy. Jones tapeti 4. augustil 1974 arusaamatuse tagajärjel ning mõrva sooritas armukade poiss-sõber, kelle naist Jones üritas aidata.

Barrow’de kambjajõmm W. D. Jones lahkus oma mentorite juurest kuus nädalat peale seda, kui nad 1933. aasta juulis Dexfieldi pargis politseinike käest pääsesid. Ta jõudis Houstoni ning asus tööle puuvilla korjanana, kuid peagi ta leiti ning võeti vahi alla. Ta viidi tagasi Dallasesse, kus ta andis „ülestunnistuse“, mille kohaselt oli ta olnud Barrow ja Parkeri vang. Mõned teised luiskelood esitas ta jõugu seksuaalelu kohta. Need lood andsid alguse paljudele juttudele Barrow’de mitmekülgsest seksuaalsusest. Jones mõisteti süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ning ta kandis ära 15 aastase suhtelise kerge karistuse. Tal olid probleemid erinevate ravimite kuritarvitamise ja sõltuvusega. Ta andis ka Playboyle intervjuu 1967. aasta palju räägitud filmi raames. Ta tapeti 1974. aasta augustis ühe armukadeda mehe poolt, kelle naist ta oli proovinud aidata.

Henry Methvin, veel üks kambajõmm, mõisteti 1934. aastal Oklahomas süüdi Commerce’is toimunud konstaabel Cambpelli mõrvas. Ta vabanes enneaegselt vanglast 1942. aastal ning suri 1948. aastal rongiõnnetuses. Väidetavalt oli ta purjus peaga magama jäänud ja kukkunud rööbastele, kuid tiirlesid ka kõlakad, et ta lükati rööbastele, et kätte maksta Clyde Barrow reetmise eest. Ta isa Ivy tapeti 1946. aastal segastel asjaoludel toimunud autoõnnetuse tagajärjel, kus samuti kahtlustati kättemaksu. Bonnie Parkeri abikaasa Roy Thornton mõisteti viieks aastaks vangi sissemurdmise eest, mille ta sooritas 1933. aasta märtsis. Ta tapeti vangivalvurite poolt 1937. aasta 3. oktoobril Easthami vanglast põgenemiskatse käigus.

Aastaid peale Bonnie ja Clyde surma kahetses Prentiss Oakley tehtut. Tema oli esimesena tule avanud. Ta olevat tihti tunnistanud oma sõpradele, et tegi seda liiga vara. Ta oli ka ainuke mees, kes avalikult kahetsust tunnistas. Temast sai 1940. aastal peale Henderson Jordanit järgmine Bienville’i šerif.

Frank Hamer naasis rahulikuma elu juurde ning hakkas vabakutseliseks konsultandiks  turvasektoris. Ta töötas naftafirmade heaks „streigimurdjana“. Guinni väidete kohaselt oli Hameri maine peale Gibslandi mõnevõrra kahjustada saanud ning paljud inimesed tundsid, et ta ei olnud Barrow’le ja Parkerile andnud ausat võimalust allaandmiseks. Ta sattus veel avalikku valgusesse 1948. aastal kui tema ja kuberner Coke Stevenson üritasid senati valimistel (ebaõnnestunult) edestada Lyndon Johnsonit. Ta suri 1955. aastal 71-aastasena peale mitmeid aastad võitlust halva tervisega. Tema semu Bob Alcron suri 1964. aasta 23. mail, 30 aastat peale Gibslandi varitsust.

Sõelapõhjaks tulistatud Ford, milles Bonnie ja Clyde põgenemise käigus surid, sai populaarseks turismiobjektis. Seda näidati laatadel, lõbustusparkides ja kirbuturgudel kolm aastakümmet kuniks see sai Nevada ralliraja vaatamisväärsuseks. Fordi sisse istumise eest küsiti üks dollar. Pärast, kui seda näidati 1980. aastatel Las Vegase automuuseumis, müüdi seda erinevatele kasiinodele Iowas, Missouris ja Nevadas. 2012. aastast on auto Whiskey Pete’s Primmis Nevadas.

2011. aasta 1. aprillil, 77. aastapäeval Grapevine’i mõrvadest, tunnustasid Texase korrakaitsjad, sõdurid ja avaliku korra esindajad patrullpolitseinikku Edward Bryan Wheelerit, kes suri Barrow jõugu käe läbi ülestõusmispühade ajal. Nad andsid ta San Antonios elavale 95-aastasele õele Ella Wheeler-Mcleodile Edwardi portree ja autahvliga teenetemärgi.

Välislingid

• Foto
• Viimane foto on ehtne