Vene Õigeusu Kirik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgis: tekstilink teise vikisse
69. rida: 69. rida:
Vene õigeusust on välja kasvanud paljud usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud ([[pühak]]uks kanoniseerimisega jm).
Vene õigeusust on välja kasvanud paljud usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud ([[pühak]]uks kanoniseerimisega jm).


Üks omapärasemaid nähtusi vene õigeusus on läbi sajandite olnud "jurodivõi" kultus. ''Jurodivõi'' on pühaks peetav "[[Kristuse pärast hull]]", sisuliselt rändjutlustaja või [[munk]], kelle iseäralikkust peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on ''jurodivõi'' püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuimad neist on [[Peterburi Ksenija]] (18. saj) ja [[Grigori Rasputin]] [[Nikolai II]] õukonnas.
Üks omapärasemaid nähtusi vene õigeusus on läbi sajandite olnud nn ''jurodivõide'' kultus. ''Jurodivõi'' on pühaks peetav "[[Kristuse pärast hull]]", sisuliselt rändjutlustaja või [[munk]], kelle iseäralikkust peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on ''jurodivõi'' püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuimad neist on [[Peterburi Ksenija]] (18. saj) ja [[Grigori Rasputin]] [[Nikolai II]] õukonnas.


'''[[Strigolnikud]]''' olid 14.-15. sajandil [[Novgorod]]i, [[Pihkva]] ja [[Tver]]i kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Nad eitasid kiriklikku hierarhiat, [[munk]]lust ja mõningaid usu[[dogma]]sid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.
'''[[Strigolnikud]]''' olid 14.-15. sajandil [[Novgorod]]i, [[Pihkva]] ja [[Tver]]i kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Nad eitasid kiriklikku hierarhiat, [[munk]]lust ja mõningaid usu[[dogma]]sid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.
79. rida: 79. rida:
'''[[Hlõstid]]''' (jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Nende õpetuse peamine sisu on vahetu suhtlemine [[Püha Vaim]]uga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalituisse ("õigeisse"), neis kehastub [[Kristus]]. Kaalukad on ka sekti juhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarvitada alkoholi ja suitsetada.
'''[[Hlõstid]]''' (jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Nende õpetuse peamine sisu on vahetu suhtlemine [[Püha Vaim]]uga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalituisse ("õigeisse"), neis kehastub [[Kristus]]. Kaalukad on ka sekti juhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarvitada alkoholi ja suitsetada.


'''Võglased''' (võgid) on Võgi [[vanausulised]] [[Pomorje]]s (pomoorid). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine, kehtis range tööjaotus. Nad pidasid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvetamist, laulmist ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Nende kontingent oli enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702) ja leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830. aastatel.
'''Võglased''' (võgid) on Võgi [[vanausulised]] [[Pomorje]]s ([[pomoorid]]). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine, kehtis range tööjaotus. Nad pidasid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvetamist, laulmist ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Nende kontingent oli enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702) ja leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830. aastatel.


'''Filiplased''' on võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Nende juhataja oli keegi Filipp. Nad panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse maksu tasumisest. Elasid põhjalas põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.
'''Filiplased''' on võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Nende juhataja oli keegi Filipp. Nad panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse maksu tasumisest. Elasid põhjalas põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.

Redaktsioon: 16. mai 2019, kell 16:06

Vene Õigeusu Kirik
Asutatud 1589
Peakorter Moskva
Tegevuspiirkond Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Valgevene, Moldova, Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Turkmenistan, Tadžikistan, Aserbaidžaan, Leedu, Läti, Eesti
Ametlikud keeled kirikuslaavi keel (liturgiline keel), vene keel (suhtlemis- ja asjaajamiskeel)
Juhtkond Moskva ja kogu Venemaa patriarh
Peaorgan Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod
Veebileht www.patriarchia.ru

Vene Õigeusu Kirik (vene Русская Православная Церковь; lühend VÕK, РПЦ) ehk Moskva Patriarhaat on õigeusu kirik, mis allub Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Vene Õigeusu Kirikusse kuuluvad lisaks Venemaa Föderatsioonis asuvatele kirikuorganisatsioonidele ka Venemaa Keisririigi ajaloolisel territooriumil kujunenud õigeusukiriku organisatsioonid: Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ja 1917. aasta revolutsioonide järel emigratsioonis tegutsenud ning 2007. aastal Moskva Partiarhaadiga taasliidetud Vene Õigeusu Kirik Välismaal jt.

Kiievi suurvürst (980–1015) Vladimir Svjatoslavitš
Patriarh Kirill

Ajalugu

Algus

Vene Õigeusu kirik loeb enda alguseks 988. aastat, kui Kiievi-Vene suurvürst Vladimir Svjatoslavitš võttis Bütsantsist vastu ristiusu ja tegi sellest Kiievi-Vene riigis riigiusu. Kiievi-Vene riigis asutati Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku Kiievi metropoolia ning Kiievis Kiievi metropoliidi Mihhail I aujärg. Bütsantsi keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi-Vene kirikute ja katedraalide ehitamisele, kes suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Kiievi-Venesse lähetati usu levitamiseks peamiselt kreeklastest munki ja õpetajaid. Kiievi-Venes segunes nende õpetus kohalike paganlike kommetega.

Algselt oli kultuse raskuskese liturgial (avalik jumalateenistus) sealhulgas valjuhäälsel palvete esitamisel ja armulaual, ka piht oli selle osa. Usuti, et inimese edasist saatust (pärast surma) ei määra mitte üksnes eluajal tehtud teod, vaid ka elavate palved nende eest. Nende palvete lugemiseks tekkisid niiöelda matmata surnud – need on mungad, kes loevad eestpalveid surnute ja üldse kõigi diptühhonisse kantute eest. Kloostri või kiriku diptühhonisse kandmise eest võeti materiaalset hüvitust. Algselt usuti ka, et iga kloostrisse maetud inimene saavutab lunastuse, hoolimata tehtud pattudest. Pühakuks saamise tingimuseks oli algselt ka surnud isiku säilmete kõdunematus, hiljem see põhimõte muudeti.

Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (näiteks seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – Boriss, Gleb, Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosius, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofija, Vsevolod, Moissei, Leonti, Joona, Sergi, Jossif.

Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on ikoonide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) olid omased kellade pidev kasutamine, halleluuja lausumine kaks korda, ristimärgi tegemine kahe sõrmega, habeme kandmine, kasutusel oli võidmine mürriga. 1370. aastatel algasid nõiaprotsessid.

Iseseisva kirikuna

Iseseisvumine Konstantinoopoli patriarhist toimus 1448. aastal, kuid vormiliselt tunnustas Konstantinoopoli patriarhaat Vene õigeusu kiriku autokefaaliat 1589. aastal, kui Vene õigeusu kirik võttis kasutusele patriarhi ametikoha.[1] Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid patriarh Nikoni juhtimisel 1654. aasta kirikukogu parandustega. Jumalateenistustes ja rituaalides naasti algse kreeka õigeusu põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai neli, risti pidi lööma kahe sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habeme kandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne maks vanast usust kinnipidajatele (vanausulistele). Samas olid vanausulised vabad muudest koormistest ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi 1667. aastal kirikuvande alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat 1666 (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised nii protestiks kui ka tagakiusamise vältimiseks end põletama. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. 17. sajandi lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.

18. sajandil tugevnes tsaaririigi võim kiriku üle veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. Tsaari (keisrit) hakati üha ülistama, seostades tema isikut Jumalaga, seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks kui ka kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist peale hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.

Vanausulistele pandud kirikuvanne eemaldati alles 1929. aastal, seda eemaldamist kinnitati 1971. aastal. Lõhe on sellest hoolimata siiani säilinud.

Kirikuorganisatsioon

Juhtimine

Vene Õigeusu Kirikul on patriarhaadi staatus ning kiriku eestseisja on Moskva ja kogu Venemaa patriarh (kõnetlusvorm "Teie pühadus" (Ваше Святейшество)).

Vaimulikkond

VÕK vaimulikkond jaotub järgmiselt:

  • metropoliit ("Teie üli­pühitsetus" (Ваше Высокопреосвященство))
  • peapiiskop ("Teie üli­pühitsetus" (Ваше Высокопреосвященство));
  • piiskop ("Teie kõrgestipühitsetus" (Ваше Преосвященство));
  • arhimandriit ("Teie kõrgeausus" (Ваше Высокопреподобие))
  • iguumen ("Teie kõrgeausus" (Ваше Высокопреподобие))
  • preester ("Teie auväärsus" (Ваше Преподобие))

Iseloomulikud jooned ja sektid

Vene õigeusu kirikule iseloomulikud jooned tulenevad suurel määral selle Bütsantsi (Konstantinoopoli) päritolust ning on paljuski ühised kõigile Ida õigeusu kirikutele. Kirikute arhitektuuris on kasutusel sibulakujulised kuplid, ristil on üks või kaks lisapõikpuud, ikoonide ees kummardatakse, lüüakse risti ette ja nii edasi.

Vene õigeusk on tugevalt olnud seotud vene rahva enesemääratlusega ja tähendusotsingutega. Vene õigeusku on peetud venelaste poolt ainsaks õigeks ristiusuks, Moskvat "kolmandaks Roomaks" ning vene rahvast ainsaks "jumalakandjaks" rahvaks maailmas. Uskumus, nagu oleks vene rahvale määratud eriline missioon maailma lunastamisel, seostus 19. sajandil paljude revolutsiooniliste liikumistega ning kandus antiklerikaalsel ja ateistlikul kujul edasi 20. sajandil valitsenud kommunistliku režiimi ekspansionistlikku poliitikasse.

Vene õigeusust on välja kasvanud paljud usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud (pühakuks kanoniseerimisega jm).

Üks omapärasemaid nähtusi vene õigeusus on läbi sajandite olnud nn jurodivõide kultus. Jurodivõi on pühaks peetav "Kristuse pärast hull", sisuliselt rändjutlustaja või munk, kelle iseäralikkust peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on jurodivõi püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuimad neist on Peterburi Ksenija (18. saj) ja Grigori Rasputin Nikolai II õukonnas.

Strigolnikud olid 14.-15. sajandil Novgorodi, Pihkva ja Tveri kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Nad eitasid kiriklikku hierarhiat, munklust ja mõningaid usudogmasid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.

Juuditsemine (juuditsejad) oli Novgorodi-Moskva ketserlus Vene õigeusu kirikus, mis algas umbes 1476. aastal Novgorodis. See ilmus ühes eshatoloogiliste ootuste elavnemisega, kuid arvestades kalendrilist aja erinevust juutide Piibli ja selle Aleksandria tõlke vahel, ei pooldanud seda. Rajanes põhjalikumal piiblitundmisel, samuti oldi kursis kabala, astroloogia ja astronoomiaga. Juuditsejad kritiseerisid ikoonide kummardamist. Kristust pidasid nad lihtsalt prohvetiks, mitte jumalinimeseks. Jumal on vaid üks ja ainus. Armulaua atribuute pidasid nad lihtsalt sümboliteks. Ei uskunud hauatagusesse ellu. Kiriklikku hierarhiat pidasid valeks, kuna see oli paika pandud raha eest ("kasu eest").

Suur hulk liikumisi ja rahutusi tekkis 17. sajandil seoses Nikoni ulatuslike kirikureformidega. Vanadele kommetele truuks jäänud õigeusklikke nimetatakse vanausulisteks.

Hlõstid (jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Nende õpetuse peamine sisu on vahetu suhtlemine Püha Vaimuga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalituisse ("õigeisse"), neis kehastub Kristus. Kaalukad on ka sekti juhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarvitada alkoholi ja suitsetada.

Võglased (võgid) on Võgi vanausulised Pomorjes (pomoorid). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine, kehtis range tööjaotus. Nad pidasid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvetamist, laulmist ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Nende kontingent oli enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702) ja leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830. aastatel.

Filiplased on võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Nende juhataja oli keegi Filipp. Nad panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse maksu tasumisest. Elasid põhjalas põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.

Fedossejevlased on Poolast 1715. aasta paiku alguse saanud liikumine. Selle rajaja oli Feodossi Vassiljev. Kogukonnad olid kinnised, valitses abielukeeld. Liikumine laienes Moskva Preobraženski kogudusele umbes 1771. aastal. Suhtlemine muu-usulistega oli äärmiselt piiratud. Liikumine sisaldas variserluse (silmakirjalikkuse) elemente. Sellel oli palju sidemeid üle Venemaa. Vahepeal liikumine taandus, taaselustumine toimus 1820. aastatel ja hääbumine 1840. aastatel.

Jooksikud on sekt, mille juhiks oli keegi Jeftim, endine fedossejevlane. Liikumine sai alguse umbes 1715. aastal. Selles osalejad olid ülekohtu eest pagevad talupojad, soldatid, sunnitöölised, kerjused. Väikekodanlased osutasid varjamise teel jooksikutele abi, kasutades neid samas odava tööjõuna. Nende pelgupaigad olid peamiselt jõgede ümbruses, põhjapoolsetel aladel jms (keskus Jaroslavlis, seal olevat olnud 464 pelgupaigapidajat). Ideoloogia: riik ja selle esindajad on kurjuse kehastus, selle ja vastavate ilmingute eest peab pidevalt põgenema. Seega ei tohtinud jooksikud omada vara, olla lahkususliste nimekirjades, omada passi ja muud sellist. Nad eitasid ka raha kui antikristuse sünnitist, riigivappi sellel pidasid antikristuse pitseriks. Liikuva eluviisi tõttu ei tunnistatud ka abielu ning välditi seaduste täitmist. Samuti eshatoloogilised motiivid. Pärast vahepealset langust leidis aset jooksikluse uus laine 1820. aastatel.

Artamonovlased oli fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina oli lubatud õigeusu preestri toimetatud laulatus.

Jehovistid ehk jehovistid-iljinlased (ru:Еговисты-ильинцы) oli Siberis tegutsenud vene lahkusk. Selle järgijad olid 1840. aastail Uuralites Nikolai Iljini rajatud usulahu "Desnoje Bratstvo" (ehk "Sionskaja vest") liikmed. 19. sajandi keskpaiku tekkinud, kirikule ja valitsevale korrale vaenulik vene sekt, mille Johannese Ilmutusraamatule toetuvas õpetuses leidub ka judaismi, materialismi ja sotsialismi elemente.

Tolstoilased oli 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkinud usuline liikumine, mille algataja oli Lev Tolstoi. Mõistes hukka oma varasema kirjandusliku loomingu ("Sõda ja rahu", "Anna Karenina" jt) hakkas Tolstoi propageerima lihtsat eluviisi, heategevust ja muud sarnast. Ta andis välja hulga usulist kirjandust, eitas kirikuvõimu ja kiriku dogmasid. Liikumisel oli palju poolehoidjaid, tuntuim neist Ilja Repin.

Usulisi liikumisi Venemaal oli veel, teiste seas ka duhhoboorid, molokaanid ja skopetsid. Paljud sektantlikud rühmad ja liikumised Vene õigeusu kiriku sees ja selle kõrval püsisid elujõulised veel kuni 1917. aastani. Kommunistlik terror hävitas nad enamasti jäägitult.

Vaata ka

Välislingid

Viited

  1. Liina Eek. Õigeusu kiriku fülogeneesist. - Akadeemia, 5, 2016, lk. 779.