Albert Suur: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 16. mai 2019, kell 12:35

Albert Suur kujutatuna Tomasso da Modena 1352. aasta freskol, mis asub Itaalias Treviso linnas San Nicolò kirikus

Püha Albert Suur ehk Albertus Magnus (enne 1200 Lauingen, Švaabimaa – 15. november 1280 Köln)^[1] oli filosoof. (Ametliku nimega: "Doctor universalis", praeclarus philosophus Teutonicus, episcopus theologusque.)

Albertus Magnus sündis Švaabimaal; õpingute ajal Itaalias ühines dominiiklaste vennaskonnaga. Õppis Paduas, Bolognas ja Pariisis.^[1] 1254 sai Albertist dominiiklaste provintsiaal-prior ning mõnda aega oli ta isegi paavsti isiklik teoloog. 1259 aastal esitas ta koos Aquino Thomase ja Peetriga Tarentasist dominiiklaste süstemaatilise õpetamise plaani. Mõne aja pärast määrati ta Regensburgi piiskopiks, kuid kahe aasta möödudes loobus ta sellest ning pöördus tagasi Kölni kloostrisse. 1274 aasta Lyoni kirikukogul kutsus ta Vana-Hiina ja Rooma kirikuid leppimisele. Tema suure õpetatuse tõttu hüüti teda "võluriks".

Tema kuulsaim õpilane on Aquino Thomas, kellega nad olid eluaegsed sõbrad ja vaimuvennad kuni Thomase surmani aastal 1274 ^[2]. Teoloogia õpetamisel rakendasid mõlemad Aristotelese põhimõtteid ning püüdsid usku ja mõistust lahus hoida, seejuures mõlemaid väärtustades.

Albert Suur suri 15. novembril 1280 Kölnis ning on maetud Kölni Andrease kirikusse. Temast jäi maha 38 köidet filosoofilisi mõtisklusi ja teoloogilisi analüüse, lisaks hulk astronoomia, keemia, geograafia ja füsioloogia alaseid kirjutisi^[2].

Albert Suur kuulutati õndsaks 1622. aastal, kuid kanoniseeriti alles 1931, mil paavst Pius XI ta Kiriku Doktoriks kuulutas^[2].

Kunstis kujutatakse tavaliselt dominiiklaste rüüs puldis loengut pidamas või oma kuulsa õpilase Aquino Thomasega midagi arutamas^[2].

Töid

De unitate intellectus,
Problemata determinate,
De fato,
De XV problematibus,
De natura boni,
De sacramentis,
De incarnatione,
De bono,
De quattuor coaequaevis,
De homine,
De natura et origine animae,
Summa theologiae de mirabilis scientia Dei (jäi pooleli). Levinud lühema nimega Summa theologiae.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Simon Tugwell, Albert and Thomas, New York Paulist Press, 1988, p. 3, 96–7
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Pühakuteraamat, Tallinn, Perioodika, 1995, lk 10

Välislink

[:0-1] 1,0 ^1,1 Simon Tugwell, Albert and Thomas, New York Paulist Press, 1988, p. 3, 96–7

[püha-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Pühakuteraamat, Tallinn, Perioodika, 1995, lk 10

[1]

[2]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-[[File:AlbertusMagnus.jpg|pisi|Albert Suur kujutatuna [[Tomasso da Modena]] 1352. aasta [[fresko]]l, mis asub [[Itaalia]]s [[Treviso]] linnas San Nicolò kirikus.]]
+[[Pilt:AlbertusMagnus.jpg|pisi|Albert Suur kujutatuna [[Tomasso da Modena]] 1352. aasta [[fresko]]l, mis asub [[Itaalia]]s [[Treviso]] linnas San Nicolò kirikus]]
 [[Pilt:Albertus Magnus-Denkmal.jpg|pisi|Albert Suure monument Kölnis]]
 '''Püha Albert Suur''' ehk '''Albertus Magnus''' (enne 1200 [[Lauingen]], [[Švaabimaa]] – 15. november [[1280]] [[Köln]])<ref name=":0">Simon Tugwell, ''Albert and Thomas,'' New York Paulist Press, 1988, p. 3, 96–7</ref> oli [[filosoof]]. (Ametliku nimega: ''"Doctor universalis", praeclarus philosophus Teutonicus, episcopus theologusque.'')
 Albertus Magnus sündis [[Švaabimaa]]l; õpingute ajal Itaalias ühines [[dominiiklased|dominiiklaste vennaskonnaga]]. Õppis [[Padua]]s,  [[Bologna]]s ja [[Pariis]]is.<ref name=":0" /> [[1254]] sai Albertist dominiiklaste provintsiaal-[[prior]] ning mõnda aega oli ta isegi paavsti isiklik teoloog. [[1259]] aastal esitas ta koos [[Aquino Thomas]]e ja [[Peeter Tarnetasist|Peetriga Tarentasist]] dominiiklaste süstemaatilise õpetamise plaani. Mõne aja pärast määrati ta [[Regensburgi piiskop]]iks, kuid kahe aasta möödudes loobus ta sellest ning pöördus tagasi [[Köln]]i kloostrisse. [[1274]] aasta [[Lyon]]i [[kirikukogu]]l kutsus ta Vana-Hiina ja Rooma kirikuid leppimisele. Tema suure õpetatuse tõttu hüüti teda "võluriks".
 Tema kuulsaim õpilane on [[Aquino Thomas]], kellega nad olid eluaegsed sõbrad ja vaimuvennad kuni Thomase surmani aastal [[1274]] <ref name="püha">Pühakuteraamat, Tallinn, Perioodika, 1995, lk 10</ref>. Teoloogia õpetamisel rakendasid mõlemad [[Aristoteles]]e põhimõtteid ning püüdsid usku ja mõistust lahus hoida, seejuures mõlemaid väärtustades.