Bonnie ja Clyde

See artikkel räägib kurjategijatest; filmi kohta vaata artiklit Bonnie ja Clyde (film), Tallinna klubi kohta vaata artiklit Bonnie & Clyde.

---

Bonnie ja Clyde u 1932–1934

Bonnie Elizabeth Parker (1. oktoober 1910 – 23. mai 1934) ja Clyde Champion Barrow (24. märts 1909 – 23. mai 1934) olid Ameerika Ühendriikide kurjategijad, kes suure depressiooni ajal rändasid läbi USA edelaosa, röövides panku ja tekitades segadust.

Arvatakse, et nad olid süüdi 13 mõrvas, umbes 12 väikeses pangaröövis ning loendamatutes kaupluste ja tanklate röövimistes.

Bonnie sündis 1910. aasta 1. oktoobril ja Clyde 24. märtsil 1909. Nad mõlemad surid 23. mail 1934. aastal.

Bonnie ja Clyde tutvusid 1930. aastal. Clyde arreteeriti pärast nende tutvumist ja ta vabanes 1932. aastal.

Pärast Clyde'i vabanemist varastasid nad Texases auto. Politsei hakkas neid jälitama. Clyde'il õnnestus põgeneda, Bonnie läks mõneks kuuks vanglasse. Ta vabastati 1932. aasta juunis.

Bonniest ja Clyde'ist on 1967. aastal tehtud ka film "Bonnie ja Clyde", kus peaosades mängisid Warren Beatty ja Faye Dunaway.

Bonnie Parker

Bonnie Elizabeth Parker sündis Rowenas Texases, ta oli kolmest lapsest vanuselt teine laps. Ta isa Charles Robert Parker (1884–1914) oli müürsepp, kes suri, kui Bonnie oli nelja-aastane. Tema ema Emma (Krause) Parker (1885–1944) kolis oma perega vanemate koju Cement Citysse, kus ta töötas õmblejana. Täiskasvanuna väljendas Bonnie end luuletusi kirjutades, nagu näiteks „The Story of Suicide Sal” ja „The Trail's End” (tuntud ka kui „The Story of Bonnie and Clyde”).

Oma teisel keskkooliaastal tutvus Parker Roy Thorntoniga. Nad jätsid kooli pooleli ja abiellusid 1926. aasta 25. septembril, kuus päeva enne Bonnie 16. sünnipäeva. Nende abielu jäi Roy pideva puudumise ja kriminaalse tegevuse tõttu lühikeseks. Pärast 1929. aasta jaanuari läksid nende teed lahku, kuid nad ei lahutanud ametlikult ja Bonnie’l oli Thorntoni abielusõrmus sõrmes, kui ta suri. Thornton oli vangis, kui ta kuulis Bonnie surmast. Ta kommenteeris: „Mul on hea meel, et nad läksid, nagu nad läksid. See on palju parem, kui olla kinni võetud.”

1929. aastal pärast abielu purunemist elas Parker ema juures ja töötas ettekandjana Dallases. Üks tema püsikliente kohvikus oli Ted Hinton, kes 1932. aastal liitus Dallase politseijaoskonnaga. 1934. aastal oli ta kaasosaline Bonnie varitsusrünnakus.

Clyde Chestnut Barrow

Clyde Chestnut Barrow sündis Texase osariigis Ellise maakonnas Telico küla lähedal, mis asub Dallasest kagu suunas. Ta oli Henry Basil Barrowi (1874–1957) ja Cumie Talitha Walkeri (1874–1942) viies laps seitsmest. 1920ndate alguses migreerus perekond vaesunud farmipiirkonnast Lääne-Dallase vaeste agulisse. Perekond elas olude sunnil esimesed kuud vankri all, kuniks isa Henry kogus piisavalt raha, et telk osta. See oli pere jaoks oluline edasiminek.

1926. aastal arreteeriti Clyde esimest korda, kui oli renditud auto õigeaegselt tagastamata jätnud ning kokkupuutes politseiga põgeneda üritas. Teine arreteerimine järgnes õige varsti – vend Buckiga jäädi vahele varastatud kaubaga (kalkun). Kuigi Clyde töötas ka ausalt aastatel 1927–1929, tegeles ta samal ajal seifide lahtimurdmise, poodide röövimise ja autode varastamisega. Järjepidevate arreteerimiste tõttu (1928–1929) saadeti ta 1930. aasta aprillis Easthami vangilaagrisse. Seal tappis Clyde kaasvangi, kes oli teda korduvalt seksuaalselt rünnanud. Ta lõi metalltoruga ohvri kolju lõhki. See oli Clyde’i esimene tapmine, kuid süü võttis enda peale eluaegset karistust kandev süüdimõistetu.

Clyde rääkis nõusse ühe oma kaasvangidest, et viimane Clyde’i kaks varvast kirvega maha raiuks, et ta ei peaks tegema põldudel rasket tööd. Selle tõttu lonkas ta kogu oma ülejäänud elu. Kuus päeva hiljem rahuldati ta ema palvekiri enneaegseks vabanemiseks, sellest polnud Clyde’il aimugi.

1930. aastal põgenes Barrow Easthami vangilaagrist. Ta kasutas selleks Bonnie vanglasse smugeldatud relva. Barrow tabati aga üsna kiiresti ning saadeti tagasi vangimajja.

1932. aasta 2. veebruaril vabastati Clyde, kes oli muutunud külmaks ja kalgiks kurjategijaks. Ta õde Marie ütles: „Midagi jubedat pidi kindlasti vanglas juhtuma, sest vanglast vabanemisest saadik ei ole ta enam sama inimene“. Vang Ralph Fults sõnas, et nägi kuidas Clyde muutus „koolipoisist lõgismaoks“.

Pärast Easthamis istumist valis Barrow sihtmärkideks väiksemad kohad, röövides poode ja tanklaid ning tehes seda isegi kiiremas tempos, kui tema ja Barrow'i jõugu kuulsaks saanud umbes 10 panga röövid. Ta lemmik relvaks oli M1918 Browningu automaattulirelv (lühidalt BAR).

John Neal Philipsi sõnade kohaselt polnud Clyde Barrow'i eesmärk pankade röövimisega kuulsust ja raha koguda, vaid ta tegi seda kättemaksuks Texase vanglasüsteemi vastu, kus teda karistust kandes väärkoheldi.

Kuritegevuse periood

Algusaja kuriteod ja mõrvad

Pärast seda kui Barrow 1932. aasta veebruaris vanglast välja sai, moodustas ta koos Ralph Fultsiga kriminaalse kamba. Koos panid nad toime väikeseid vargusi, enamjaolt poodides ja tanklates. Nende eesmärk oli koguda piisavalt raha ja relvi, et korraldada rünnak Easthami vanglale ning vabastada vangid. 19. aprillil arreteeriti Parker ja Fults, kui nad üritasid röövida tööriistapoest tulirelvi. Parker sai paar kuud hiljem vabaks, kuid Fults pandi vangi ning ta ei liitunud jõuguga uuesti.

Barrow oli autojuht, kui 30. aprilli rööviti Texases Hillsboros poodi, mille omanikku J. N. Bucherit tulistati ning ta suri. Ohvri abikaasa identifitseeris üheks tulistajaks Barrow'i, kuigi mees oli oodanud autos. See oli esimene kord, kui Barrow'i süüdistati mõrvas.

Parker oli kuni 17. juunini eeluurimisvanglas, seal kirjutas ta ajaviiteks luuletusi. Kui Kaufmani maakonna vandemeestekogu kokku sai, siis nad võtsid süüdistuse tagasi ja Parker vabastati. Paari nädala jooksul liitus ta taas Barrow'iga.

5. augustil, kui Parker külastas Dallases oma ema, olid Barrow, Raymond Hamilton ja Ross Dyer Stringtowni kauboi tantsul joomas. Šerif C. G. Maxwell ja tema asetäitja Eugene C. Moore lähenesid Barrow'ile ja tema sõpradele parklas, kus toimus tulevahetus, mille käigus asetäitja suri ja šerif sai haavata. Esimest korda tapsid Barrow ja tema jõuk politseiniku, peagi jõudis ohvrite arv üheksani.

W. D. Jones oli Barrow'i peretuttav olnud juba lapsest saati. 16-aastasena veenis ta 1932. aasta jõuluõhtul Barrow'i, et ta lubaks Jonesil jõuguga liituda, ja nad lahkusid Dallasest sel õhtul. Järgmisel päeval tappis Jones koos Barrow'iga Doyle Johnsoni, noore peremehe, tema autot varastades. Vähem kui kaks nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1933, tappis Barrow Tarranti maakonna asetäitja šerif Malcolm Davis’e, kui Parker ja Jones sattusid politseilõksu, mis oli mõeldud teisele kurjategijale. Ohvrite arv aprillist kuni selle ajani oli viis.

1933. Buck liitub kambaga

1993. aasta 22. märtsil sai Buck Barrow vanglast välja. Paari päevaga seadis ta oma naise Blanche’i, Bonnie, Clyde’i ja Jonesiga üles majapidamise Joplinisse Missouri osariigis, kus nad said varjuda. Perekonna allikate järgi olid Buck ja Blanche vaid külalised, nad üritasid Clyde’i mõjutada, et viimane end politseile üles annaks.

Bonnie ja Clyde’i järgmised kokkupuuted politseiga tekkisid nende kahtlustäratava käitumise tõttu, mitte aga sellepärast, et neid oleks identifitseeritud. Kamp korraldas hilja õhtul valje, alkoholiga segatud kaardimänge vaikses naabruskonnas. „Me ostsime kasti õlut päevas,” tuletab Blanche hiljem meelde. Mehed tulid ja läksid valjuhäälselt igal kellaajal ja Clyde tulistas korteris brauningust, seda puhastades. Ükski naabritest ei läinud korterisse, kuid üks teavitas oma kahtlustest Joplini politseijaoskonda.

13. aprillil koostasid politseinikud viiest mehest koosneva rühma, et arreteerida garaažikorteris elavad illegaalse alkoholi smuugeldajad. Clyde, Jones ja Buck tapsid detektiiv McGrinnisi ja haavasid surmavalt konstaabel Harrymani. Ellujäänud ohvitserid tunnistasid hiljem, et nende tulistatud kuulid tabasid Jonesi külge, üks kuul tabas Clyde’i, kuid põrkus tagasi tema pintsaku nööbilt ning üks riivas Bucki.

Kamp põgenes Joplinis politsei eest, kuid jättis korterisse maha enamiku oma varast. Asjade hulgas olid Bucki ja Blanche’i abielutunnistus, Bucki vanglast tingimisi vabastav tunnistus, suur arsenal legaalseid relvi, Bonnie käsitsi kirjutatud luuletused ja kaamera koos mitme rulli ilmutamata filmiga. Film ilmutati Joplin Globe'is ja see andis palju tänapäeval tuntud fotosid Barrow´st, Parkerist ja Jonesist. Fotodel nad tembutavad ja suunavad üksteise poole relvi. Kui luuletus ja fotod, kaasa arvatud üks Parkerist, kes, püstol käes, oma hammastega sigarit kinni hoiab, avalikuks said, muutus Dallase anonüümne viieliikmeline grupp esileheküljeuudiseks üle Ameerika. Neist räägiti kui Barrow Kambast. Luuletus "Story of ’Suicide Sal" oli nende arvatav taustalugu.

Järgmised kolm kuud liikus grupp Texasest Minnesotani. Mais üritasid nad röövida panka Lucerne’s Indianas ja röövisid panka Okabenas Minnesotas. Enne seda olid nad Darby auto varastamise käigus röövinud Dillard Darbyt ja Sophia Stone’i. See oli üks mitmest intsidendist 1932. aasta ja 1934. aasta vahel, mil nad röövisid politseinikke või vargusohvreid. Enamasti nad vabastasid pantvangid kaugel oma kodust, vahel raha eest, mille abil koju pääseda.

Lood sellistest olukordadest ilmusid ajalehtedes, samuti ka vägivaldsemad juhtumid. Barrow Kamp ei kõhelnud tulistamast kedagi, ei politseinikke ega tsiviilisikuid, kes ette jäid. Teised kamba liikmed panid oletatavalt toime mõrvu, kaasa arvatud Raymond Hamilton, W. D. Jones, Buck Barrow ja Henry Methvin. Lõpuks rikkusid nende külmaverelisus ja tapmised avalikkuse arvamust kambast ning see viiski nende lõpuni.

Fotod lõbustasid avalikkust, kuid jõuk oli meeleheitel ja rahulolematu, nagu kirjeldas Blanche Barrow oma kirjutistes 1930. aastate lõpus, ajal, mil ta oli vangis. Igapäevaelu muutus raskemaks, seistes silmitsi äratundmisohuga. Restoranid ja motellid muutusid vähem turvaliseks, nad leppisid lõkkel söögi tegemisega ja külmades ojades pesemisega. Ööpäevaringne lähedus ühes autos tõi kahe paari ja ühe viienda ratta vahel kaasa väljakannatamatu ja liigse riidlemise. See muutus nõnda ebameeldivaks, et W. D Jones, kes oli juht, kui tema ja Barrow varastasid aprilli lõpus Dillard Darby auto, sõitis autoga minema, jättes teised maha. Ta hoidis eemale terve maikuu ja tuli tagasi alles 8. juuniks.

10. juunil, sõites koos Jonesi ja Parkeriga Wellingtoni lähedal Texases, ei pannud Barrow ehitataval sillal olevaid hoiatusmärke tähele ja sõitis autoga kuristikku. Parker kannatas kolmanda astme põletushaavades oma paremal jalal nii, et lihased tõmbusid tugevasti kokku ja jalg oli põlvest kõverdunud. W. D. Jones märkis: „Ta oli nii kõvasti põletada saanud, et keegi meist ei uskunud, et ta ellu jääb. Jalal oli nahk puusast pahkluuni läinud. Ma nägin mõningates kohtades luud.”

Enne surma suutis Parker vaevu käia, ta kas hüppas oma tervel jalal või Clyde kandis teda. Pärast abi saamist lähedal asuvast taluperest ja kahe kohaliku politseiniku röövimist liitus kolm liiget Blanche´i ja Buck Barrow´ga. Nad peitsid end maahotellis Fort Smithi lähedal Arkansases, ravides Parkeri põletusi. Buck ja Jones viisid läbi kohaliku röövimise ja tapsid linna marssali Henry D. Humphrey. Kuna politsei hakkas neid uuesti taga ajama, pidid nad, hoolimata Parkeri raskest seisundist, põgenema.

Juuli 1933. Platte linn ja Dexfieldi park

1933. aasta juulis läks gäng Red Crowni motelli, mis asus Platte linnas Missouris (tänapäeval Kansase linna läheduses). Motell sisaldas kahte tellisest kabiini, mis olid ühendatud garaažidega ning bande üüris mõlemad. Motellist lõuna pool seisis Red Crowni kõrts, populaarne restoran Missouri maantee patrullpolitsei seas. Jõuk tõmbas endale ebatavaliselt palju tähelepanu: Blanche Barrow registreeris grupi kolme külalisena, kuid omanik Neal Houser nägi autost väljumas viis inimest. Ta märkas, et autojuht oli garaaži tagurdanud nö gängsteri stiilis, et olla valmis kiireks põgenemiseks. Blanche maksis kahe kabiini eest müntidega, mida ta eelistas kasutada paberrahale ning maksis ka hiljem müntidega, ostes viis õhtusööki ja viis õlut. Järgmisel päeval märkas Houser, et külalised olid üüritud hoone aknad ajalehtedega seestpoolt kinni katnud. Blanche maksis jälle viie lõuna eest müntidega. Blanche riietus – inglise ratsapüksid – tõmbasid tähelepanu: nad ei olnud tavaline stiil siinkandis asuvate naiste seas ja 40. aastat hiljem mainisid inimesed esimesena just seda ebatavalist riideeset. Houser teavitas Blance’i grupist patrullpolitseinikku kapten William Baxterit, kes oli ka tema restorani patroon.

Clyde ja Jones läksid linna, et osta sidemeid, vahvleid, juustu ja atropiinsulfaati, et ravida Bonnie jalga. Apteeker võttis ühendust Sheriff Holt Coffey-ga, kes pani nende elamispaiga järelvalve alla. Coffeyt olid hoiatatud Oklahoma, Texase ja Arkansase õiguskaitsete poolt, et nad otsiksid võõraid, kes sellist varustust vajavad . Sheriff kontakteerus Kapten Baxteriga, kes kutsus abivägesid Kansase linnast, mille ridadesse kuulus ka soomusauto. Samal õhtul kell üksteist liikus Sheriff Coffey juhtimisel Thompsoni püstolkuulipilduritega varustatud grupp korrapidajaid kabiinide poole.

Omavahelises tulevahetuses ja märkimisväärsel kaugusel jäid püstolkuulipildujad alla Clyde Barrowi eelistatud Browning automaatpüssile, mis oli varastatud 7. juulil Enidi (Oklahoma) Riigikaitse relvalaost. Barrowid vallandasid laastava kuulirahe ja põgenesid, kui üks kuul oli ajanud autosignaali lühisesse, õigusemõistjad arvasid ekslikult, et signaali antakse vaherahu eesmärgil. Nad ei jälitanud eemale liikuvat Borrowide sõidukit.

Kuigi jõuk pääses seegi kord seaduse eest, oli Buck Barrow tulevahetuse käigus saanud raske ja tagantjärele surmava peahaava, mis oli tekitanud suure ava tema koljusse ja vigastas tema ajusid.Blance oli aga äärepealt pimedaks jäänud klaasikildudest tema silmades. Nende väljavaated jälitajate eest pääsemiseks kadusid.

Viis päeva hiljem, 24. juulil, viibis Barrowide jõuk Iowa Dexteri asula lähedal oleva Dexfieldi pargi mahajäetud lõbustuspargis. Kuigi Buck tuli vahel teadvusele ning suutis ka rääkida ja süüa, oli suur peahaav ja kaotatud vere hulk olid niivõrd tõsised, et Clyde ja Jones kaevasid talle haua valmis. Pärast seda, kui kohalikud märkasid veriseid haavasidemed, olid korrakaitsjad veendunud, et lõbustuspargis viibib Barrowide jõuk. Kohalikud politseinikud ja ca sada muud inimesest piirasid jõuku ja peagi oldi nendega ka tulevahetuses. Clyde Borrow, Parker ja W.D. Jones pääsesid joostes põgenema. Bucki tabas kuul selga ning tema kui ka ta naine võeti korrakaitsjate poolt vahi alla. Buck suri viis päeva hiljem Perry Kingsi Daughtersi haiglas, põhjuseks peahaav ja pärast operatsiooni tekkinud kopsupõletik.

Järgmiste nädalate jooksul tegutses järgi jäänud trio nende tavapärasest tegevuspiirkonnast kõvasti eemal – Coloradost lääne pool, Minnesotast põhja pool, Mississippist kagu pool- hoides madalat profiili ja pannes toime väiksemaid röövimisi esmavajaliku tarbeks. Nad täitsid oma arsenali varusid, kui Barrow ja Jones murdsid 20. augustil Illinoisis Plattville’is asuvasse relvalattu, hankides kolm BARi, püstoleid ja suure koguse laskemoona.

Septembri algul riskisid nad Dallasesse minekuga, et näha oma peresid esimest korda nelja kuu jooksul. Jones lahkus grupist, liikudes edasi Houstonisse, kuhu oli kolinud tema ema. 16. novembril arreteeriti ta ilma vastupanuta ja viidi tagasi Dallasesse. Sügise jooksul pani Clyde Barrow toime mitmeid väikeseid rööve koos kohalike sulidega, samal ajal kui tema pere ja Parkeriga viimase tervise eest hoolitsesid.

1933. aasta 22. novembril vältisid nad arreteerimist, kui üritasid kohtuda perekonnaliikmetega Texases Sowersi lähedal. Nende kodulinna šerif Dallase Smoot Schmid ja tema meeskond abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton varitsesid läheduses. Kui Barrow ligemale sõitis, aimas ta, et tegu on lõksuga ning sõitis oma pere autost mööda – sel hetkel Schmid ja ta kaaslased tõusid ja avasid tule automaatrelvadega ja BARiga. Pereliikmed ei saanud tulevahetuses viga, kuid BARi kuul läbis autot ja riivas Barrowi ja Parkeri jalgu. Nad põgenesid samal ööl.

Järgneval nädalal, 28. novembril, esitas Dallase vandemeeste kogu mõrvasüüdistuse Parkerile ja Barrow’le 1933. aasta jaanuaris Tarranti maakonna toimunud abišerifi Malcolm Davise tapmises. See oli Parkeri esimene tagaotsimiskuulutus mõrva eest.

Viimane põgenemine

1934. aastal 16. jaanuaril korraldas Barrow kurikuulusa Easthami vangla põgenemise, kus pääsesid minema Raymond Hamilton, Henry Methvin ja mitmed teised. Jultunud väljamurdmine tekitas Texasele halva maine ning Barrow saavutas, mida ajaloolane Phillips on kirjeldanud, tema kõige ülima eesmärgi: kätte maksta Texase vanglasüsteemile.

Joe Palmer oli vanglast põgenemise ajal surmavalt tulistanud vanglatöötajat Major Joe Crowsoni, kes suri paar päeva hiljem haiglas. Rünnak haaras Texase ja föderaalvalitsuse täieliku tähelepanu, et Barrow ja Parker kinni püüda. Samal ajal kui Crowson oma elu eest võitles, lubas väidetavalt Vangla ülem Lee Simmons talle, et kõik põgenemises kaasa löönud inimesed otsitakse üles ning lastakse maha. Kõik hukatigi peale Henry Methvini, kelle isa töötas oma poja elu päästmiseks koostöös politseiga Borrow ja Parkeri lõksu meelitamisel.

Texase vangla võttis ühendust endise Texase rangeri kapten Frank A. Hameriga, et teda veenda aidata tabada Barrow’de jõuk. Kuigi ta oli ametist juba lahkunud, olid tal veel kehtivad ametialased õigused. Ta võttis pakkumise vastu Texase maanteepolitseinikuna ja vangla eriuurijana, kindla ülesandega kinni püüda Bonnie, Clyde ja Barrow jõuk.

Pikk, tüse ja vaikiv – Hamerit kirjeldati kui autoriteedi suhtes ükskõikseks jäävat ning iseenda paindumatu moraalitunnetuse järgi talitajaks. 20. aastat oldi teda imetletud ja kardetud ning tuntud põhimõtte järgi „üks mäss, üks politseinik“. Ta oli oma maine saavutanud silmapaistvate vahistamistega kui ka paljude Texase kriminaalide maha laskmisega. Teda oldi ametlikult tunnustatud 53 mahalaskmisega (ning 17. haavata saamisega). Kuigi vangla juht Simmons oli alati avalikult väitnud, et Hammer oli tema esimene valik, on tõendeid, et ta oli varem pöördunud kahe teise rangeri poole, kes olid vastumeelsed naist tulistama ja keeldusid pakkumisest. 10. veeburarist alates oli Hamer Barrow ja Parkeri vari, elades autos ning bandiitidest vaid linna või kahe kaugusel. Kolm Hameri neljast vennast olid samuti Texase rangerid ning kuigi Harrison oli neljast kõige parem laskja, peeti Franki kõige visamaks.

1934. aasta 1. aprilli ülestõusmispühadel mõrvasid Barrow ja Henry Methvin Grapevine’s, mis asub Texasese lähedal maantee 114 ja Dove’i tee ristmikul, kaks noort patrullpolitseinikku, kelleks olid H. D. Murphy ja Edward Bryant Wheeleri. Pealtnägija ütluse kohaselt tulistasid Barrow ja Parker surmavad lasud ning see lugu levis kõikjale enne, kui see suudeti ümber lükata. Methvin tunnistas hiljem, et tema tegi esimese lasu, eeldades et Barrow tahtis politseinikke tappa; samuti väitis ta, et Parker lähenes surevatele politseinikele sooviga neid aidata, mitte nende piinu lõpetada nagu oli kirjeldanud pealtnägija. Barrow ühines, tulistades patrullpolitseinikku Murphy’t. Kaua arvati, et Parker magas tagaistmel ning ei osalenud rünnakus, kui Methvin tulistama hakkas.

1934. aasta kevadeks olid Grapevine’i mõrvasid kirjeldatud liialdustega ning see mõjutas avalikku arvamust: kõik Dallase neli päevalehte kirjutasid oma loo pealtnägija (taluniku) räägitu põhjal, kes väitis, et oli näinud, kuidas Parker naeris, kuidas politseinik Murphy pea põrkas nagu põrkepall vastu maad, kui ta teda tulistas. Artiklid väitsid, et politsei on leidnud konisid Parkeri hambajälgedega. Mõned päevad hiljem kandis Murphy kihlatu pulmakleiti matustel, tõmmates sellega palju ajalehtede tähelepanu. Artiklides figureerinud pealtnägija pidevalt muutuv jutt lükati lõpuks ümber, kuid mastaapne negatiivne kajastus, eriti Parkeri vastu, oli tekitanud avalikkuse meelepaha ja soovi hävitada Barrow jõugu viimased liikmed.

Avalik pahameel sundis ametivõime tegutsema: maantee patrulliülem L.G. Phares pani kohe välja 1000 dollarise tasu Grapevine’i tapjate surnukehade eest – mitte nende vangistamise, vaid just surnukehade eest. Texase kuberner Ma Ferguson lisas veel 500 dollarise tasu kummagi väidetava mõrvari eest, mis tähendas, et esimest korda oli Bonnie pea eest kindel hind, kuna laialt levis arvamus, et tema tulistas H.D.Murphy’t.

Viis päeva hiljem avalikkuse pahameel suurenes, sest Barrow ja Methvin tapsid Oklahoma lähedal Commerce’is 60-aastase lesest ja üksikisast konstaabel William "Cal" Campbelli. Nad röövisid Commerce’i politseiülema Percy Boydi ning sõitsid temaga ringi. Kui nad ületasid Kansase osariigi piiri, vabastasid nad Boydi ja andsid talle puhta särgi ja paar dollarit. Parker ütles Bodyile, et see maailmale teavitaks, et ta ei suitseta sigarette. Hiljem võimudele tunnistusi andnud Boyd tundis ära nii Clyde’i kui Parkeri, kuid Methvini nime ta teada ei saanud. Ajaloolane Knight kirjutab: “Esimest korda nähti Bonnie’t mõrvarina, kes päästikule vajutab nagu Clyde. Mis iganes võimalus oli tal enne armuandmiseks olemas, oli nüüd kadunud.” Dallase ajakirja juhtkirjas oli pilt, kus näidati tühja Texase elektritooli, millel seisis silt tekstiga “reserveeritud” ja “Clyde ja Bonnie.”

Surmad

Barrow ja Parker tapeti kolmapäeval 1934. aasta 23.mail Louisiana Bienville’i valla kruusateel. Paar sõitis päevavalgel autoga ning nad lasti maha nelja Texase politseiniku poolt, kelleks olid Frank Hamer, B.M. "Maney" Gault, Bob Alcorn ja Ted Hinton ning kahe Louisiana politseiniku poolt poolt, kelleks olid Henderson Jordan ja Prentiss Morel Oakley.

Gruppi juhtis Hamer, kes oli paari jälitanud alates 1934.aasta 12. veebruarist. Ta jälgis jõugu liikumisi ja leidis, et nad tiirutasid viie Kesk-Lääne osariigi vahel, kasutades ära osariigi piiri seadust, mis takistas politseinikel ühest alluvusalast teisse põgenikke jälitada. Barrow oli sellest seadusest teadlik, aga järjepidev oma liikumistes. Kogenud Hamer kaardistas ta teekonna ning ennustas, kuhu ta võiks liikuda. Jõugu teekond keskendus pere külastamistele ning nad olid teel Louisianasse, et külastada Methvini pere.

1934. aasta 21.mail olid neli Texase politseinikku Shreveportis, kus nad said teada, et Barrow ja Parker plaanisid samal õhtul minna koos Methviniga Bienville valda. Barrow oli märkinud Methvini pere elamiskoha kui nende kokkusaamispunkti juhuks, kui nad peaksid üksteisest eralduma, mis ka Shereportis lõpuks juhtus. Rühm, mis koosnes kapten Hamerist, Dallasse osariigi abišeriffidest Alcorn ja Ted Hintonist, endisest Texasse rangerist B. M. "Maney" Gaultist, Bienville'i piirkonna šerifist Henderson Jordanist ning tema abist Prentiss Oakleyist. Nad valmistasid ette varitsuse jõugu kokkusaamispunktis, mis asus Louisiana osariigi 154 maanteel Gibslandist lõuna pool Sailese suunas. Hinton meenutas, et nende grupp oli kohal kell 21:00 (21. mail) ning nad ootasid terve järgmise päeva (22. mai), kuid lindpriipaarist polnud märkigi. Teised ütlused väidavad, et politseinikud seadsid end positsioonile 22. mai õhtul.

23. mail umbes kella 9.15 ajal varjas rühm end põõsastes ja nad olid peaaegu valmis kaotust tunnistama, kui kuulsid Barrow' varastatud Fordi V8 mootori häält suurel kiirusel lähenemas. Rühma ametliku raporti kohaselt oli Barrow peatunud, et rääkida Methvini isaga, keda oli samal hommikul veoautoga sinna viidud, et Barrow' tähelepanu kõrvale juhtida ja suunata teda sõidurajale, mis oli varitsuses olnud rühmale lähemal. Seadusesilmad avasid tule, tappes Barrow' ja Parkeri. Nad lasid kokku umbkaudu 130 kuuli. Oakley oli väidetavalt avanud tule enne, kui tuli laskmiskäsk. Barrow suri silmapilkselt Oakley tabamuse läbi, mis tabas Barrow’t pähe. Hinton väitis hiljem, et oli kuulnud Parkerit karjumas enne, kui tema peale avati tuli – viimane tegi seda, sest nägi, et Barrow on surnud. Õigusemõistjad tühjendasid oma salved auto pihta. Mõningate ütluste kohaselt võisid kõik tabamused Bonnie ja Clyde jaoks surmavad olla; duo oli aastate jooksul mitmeid kuulihaavu üle elanud erinevate kokkupõrgete käigus.

Ted Hintoni ja Bob Alcorni väidete kohaselt:

Kõigil kuuel õigusemõistjal oli haavlipüss, automaatpüss ning püstolid. Alustasime tulistamist automaatpüssidega – need olid tühjad enne kui auto nendeni jõudis. Seejärel võtsime kasutusele haavlipüssid… Autost tuli suitsu, tundus et see on leekides. Pärast haavlipüssidega tulistamist, lasime möödunud autot püstolitest, kuni see kraavi sõitis, mis oli umbes 50 jardi kaugusel. Auto peaaegu veeres üle katuse. Me jätkasime laskmist pärast auto peatumist. Me ei võtnud riske.

Uurijad on öelnud, et Bonniet ja Clyde’i oli lastud vähemalt viiskümmend korda; teised väidavad, et see oli pigem kakskümmend viis lasku keha kohta ehk kokku viiskümmend. 1934. aasta ametlikus raportis valla koroneri dr J. L. Wade’i poolt on kirjas, et Barrow' kehas oli 17 kuulihaava ja Parkeril 26, sealhulgas mitmed tabamused pähe ning üks nendest murdis Barrow' selgroo. Matusekorraldaja C. F. "Boots" Bailey’l oli kuulihaavade tõttu raskusi surnukehade palsameerimisega.

Ajutiselt kuulmise kaotanud politseinikud uurisid auto üle ning leidsid relvakogumi, kuhu kuulus ka varastatud automaatpüstolid, kärbikud erinevad käsirelvad ning tuhandeid kuule ja 15 erinevat numbrimärki erinevatest osariikidest. Jutt lindpriide surmast levis kiiresti kui Hamer, Jordan, Oakley ja Hinton sõitsid linna, et helistada ja raporteerida sündmustest oma ülemustele. Rahvamass kogunes peagi sündmuspaigale. Gault ja Alcorn, kes olid jäetud laipu valvama, kaotasid olukorra üle kontrolli: üks naine lõikas verise loki Parkeri surnukehalt ja paar tükki tema kleidist, mis hiljem müüdi suveniirina maha. Hinton naases ja nägi meest, kes üritas ära lõigata Barrow' päästikusõrme ning tundis jälestust seal toimuvast. Kohale jõudnud koroner oli öelnud:

…kõik inimesed olid hakanud suveniire koguma, kuulikesti, autoakende kilde, veriseid riidejuppe Bonnie ja Clyde’i rõivastelt. Üks innukas mees üritas taskunoaga autos Clyde vasakut kõrva ära lõigata.

Koroner kutsus Hameri appi, et tsirkust meenutav olukord kontrolli alla saada ning inimesed autost eemale ajada.

Ford, kus surnukehad veel asetsesid, veeti Arcadia kesklinna Congeri mööbli- ja matusetalituse poodi. Clyde oli pähe lastud .35 Remington 8 mudelist. Eelpalsameerimine oli tehtud Bailey poolt väikses ettevalmistusruumis, mis asus mööblipoe tagaosas (oli tavaline, et mööblipoed ja matusekorraldus olid ühes hoones). Ainult paari tunniga kasvas Louisianast loodes asuva linna populatsioon väidetavalt 2000 inimesest 12 000 inimeseni. Uudishimulik rahvas tuli kohale rongi, hobuse, kaariku ja lennukiga. Õlu, mis tavaliselt maksis 15 senti pudeli kohta tõusis 25 sendini, lihavõileivad läksid nagu soojad saiad. Pärast oma poja tuvastamist istus Henry Barrow mööblipoes asuvale kiiktoolile ning puhkes nutma.

Noor matusekorraldaja H.D. Darby, kes töötas Rustoni läheduses olevas Mclure’i matusetalituses ning sotsiaaltöötaja Sophia Stone, samuti Rustonist, läksid Arcadiasse, et surnukehi tuvastama. Barrow’de jõuk oli nad pantvangi võtnud eelneval aastal, 1933. 23. aprillil ja lasid nad vabaks Waldo lähedal Arkansases. Parker olevat naernud, kui ta küsis Darby’lt tema töö kohta ning teada saanud, et ta on matusekorraldaja. Ta ütles, et võib-olla üks päev Darby töötab veel tema heaks. Darby aitas Baileyt kurjategijate palsameerimisega.

Matus ja matmine

Bonnie ja Clyde soovisid, et neid maetaks teineteise kõrvale, aga Parkeri perekond ei lubanud seda. Proua Parker tahtis täita oma tütre soovi, et teda toodaks koju, kuid maja ümbritsevad rahvahulgad tegid selle võimatuks. Üle 20 000 inimese oli Bonnie Parkeri matusel ja ta perekonnal oli raskusi hauale ligi pääsemisega.

Hubert "Buster" Parker saatis oma õe keha Dallasesse Arcadiast McKamy-Campbelli kiirabis. Tema leinateenistus toimus laupäeval, 26. mail 1934 kell 14.00, seda juhtis Allen D. Campbell. Tema poeg dr Allen Campell on hiljem öelnud, et lilli tuli igalt poolt, kaasa arvatud mõned kaartidega, väidetavalt Pretty Boy Floydilt ja John Dillingerilt. Suurim lilli sisaldav austusavaldus saadeti Dallase linna ajalehepoiste poolt. Bonnie ja Clyde’i ootamatu lõpp müüs ainuüksi Dallasses 50 000 lehenumbrit. Kuigi algselt maeti Parker Fishtrapi kalmistule, kolis ta 1945. aastal Dallase uude Crown Hilli kalmistule.

Tuhanded inimesed kogunesid, et näha Bonnie ja Clyde’i surnukehasid. Barrow' privaatne matus oli reede, 25. mai päikeseloojangul matusebüroo kabelis. Ta maeti Western Heightsi kalmistule Dallasesse, oma venna Marvini kõrvale. Barrow' vennad jagavad ühte graniidimarkerit/hauakivi nende nimede ja tsitaadiga, mille Clyde on varem valinud: "Läinud, kuid mitte unustatud".

Kuuliaukudega Ford, kus paar tapeti, ja särk, mida Barrow elu viimasel päeval kandis, on olnud Whiskey Pete’i kasiinos 2011. aastast ning olid enne seda Primm Valley kuurordis ja kasiinos. Nii Bonnie Parkeri kui ka Clyde Barrow' elukindlustuspoliisi maksis välja firma American National of Galveston. Sellest ajast alates on väljamaksete poliitika muutunud, et välistada väljamaksed kuritegudest põhjustatud surmajuhtumite korral.

Kuus meest politseisalgast said igaüks võrdse osa tänurahast. Dallase šerif Schmid oli lubanud, et operatsioon läheb maksma 26 000 dollarit, kuid enamik osariigist, riigist ja teised organisatsioonid, kes olid lubanud rahaliselt toetada, loobusid oma lubadustest. Lõpuks sai iga politseinik 200,23 dollarit oma pingutuste eest.

Barrow' ja Parkeri varitsus osutus 1930. aastate "avaliku vaenlase ajastu" lõpuks. 1934. aasta suveks märkis uus föderaalne põhikiri pangaröövi ja inimröövi föderaalseteks õigusrikkumisteks, kohalike politseijaoskondade koostöö FBI-ga kasvas ning politseiautodele tulid kahepoolsed raadiosaatjad. Tänu sellele oli kuritegusid palju raskem sooritada, kui vaid paar kuud varem.

Tagajärg

Hamer eraldas märkimisväärse arsenali varastatud relvi ja laskemoona, lisaks ka kasti kalapüügivahendeid, vastavalt Texasi DOC-i kompensatsioonipaketi tingimustele. Juulis kirjutas Clyde’i ema Cumie Hamerile, küsides tagasi relvi: „Sa ei taha kunagi unustada, et minu poiss pole kunagi ühegi kohtu poolt süüdi mõistetud ja keegi pole süüdi enne, kui ta pole kohtu poolt süüdi tunnistatud. Ma loodan, et sa vastad sellele kirjale ja tagastad relvad, mida ka küsin.” Pole tõestust ühestki vastusest.

Alcorn võttis Barrow' saksofoni autost, kuid tundis end süüdi ja tagastas selle Barrow´ perekonnale. Teised isiklikud asjad, nagu näiteks Parkeri riided, võeti samuti ära ja keelduti Parkeri perekonnale tagasi andmast. Hiljem müüdi asjad suveniiridena maha. Kuulujuttude järgi oli kohvri, mis oli täis raha, võtnud šerif Jordan, kes pärast varitsust ostis Arcadiasse aida ja maa. Jordan üritas ka surmaauto endale jätta, aga tema vastu esitas hagi Ruth Warren, kelle käest Barrow auto varastas 29. aprillil. Kohtuotsuse alusel andis Jordan järele ja tagastas auto proua Warrenile 1934. aasta augustis.

1935. aasta veebruaris viisid Dallase ja föderaalsed ametivõimud läbi kohtuprotsessi, kus vahistati paarkümmend pereliiget ja sõpra Barrow´i ja Parkeri abistamise eest. Kõik 20 kas tunnistasid end või tunnistati süüdi. Kaks ema vangistati 30 päevaks. Teised vangistused olid: kaks aastat, mis määrati Raymond Hamiltoni vennale Floydile, ja Clyde'i õde Mariet hoiti kuni üks tund vahi all. Teised süüdistatavad olid Blanche Barrow, W. D. Jones, Henry Methvin ja Bonnie õde Billie.

Blanche Barrow' vigastused jätsid ta vasakust silmast pimedaks. Pärast tulistamist 1933. aastal Dexfieldi Pargis võeti ta vahi alla. Ta mõisteti kümneks aastaks vanglasse, kuid ta vabastati 1939. aastal hea käitumise eest. Ta tuli tagasi Dallasesse, jättes oma kuritegeliku elu seljataha ja elas oma invaliidist isa hooldajana. Ta abiellus Eddie Frasure’ga 1940. aastal. Blanche töötas taksodispetšerina ja kosmeetikuna ning ta tingimisi karistust lõppes ühe aasta pärast. Ta elas oma abikaasaga, kuni viimane 1969. aastal vähki suri. Warren Beatty pöördus tema poole, et osta õigused Blanche’i nime kasutamiseks 1967. aasta filmis „Bonnie ja Clyde“. Ta säilitas kindla sõprus Beattyga. Ta suri vähki 77-aastaselt 24. detsembril 1988 ja maeti Dallase Grove Hilli mälestusparki "Blanche B. Frasure" nime all.

Barrow' jõugu liikmed Raymond Hamilton ja Joe Palmer põgenesid mõlemad 1934. aasta jaanuaris Easthamist, nad peeti uuesti kinni ja mõisteti hiljem mõrvas süüdi. Veel üks ühine asi: nad mõlemad hukati elektritoolil Texases Huntsville'is, samal päeval, 10. mail 1935. Barrow' protežee W. D. Jones oli oma mentoritest lahkunud kuus nädalat pärast kolme põgenemist Dexfieldi Pargist 1933. aasta juulis. Ta leidis tee Houstoni ja sai seal tööd, kuid ta leiti üles/ avastati ning võeti kinni. Ta toodi tagasi Dallasesse, kus ta dikteeris "ülestunnistuse", milles ta väitis, et Barrow ja Parker on teda vangis hoidnud. Mõned kõige õudsemad detailid, millest ta rääkis, puudutasid jõugu seksuaalelu, ja see oli see tunnistus, mis tõi kaasa palju lugusid Barrow' ebamäärasest seksuaalsusest. Jones tunnistati süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ja ta kandis leebet 15-aastast karistust. Ta vaevles aastaid ainete kuritarvitamise probleemidega ning andis intervjuu Playboy'le 1967. aasta filmi ümbritseva elevuse ajal. Jones tapeti 4. augustil 1974 arusaamatus olukorras armukadeda poiss-sõbra poolt, kelle naist ta üritas aidata,

Barrow’de kambjajõmm W. D. Jones lahkus oma mentorite juurest kuus nädalat pärast seda, kui suudeti 1933. aasta juulis Dexfieldi pargis politseinike käest pääseda. Ta jõudis Houstonini ning asus tööle puuvilla korjanana, kuid peagi ta leiti ning võeti vahi alla. Ta viidi tagasi Dallasesse, kus ta andis „ülestunnistuse“, mille kohaselt oli ta olnud Barrow' ja Parkeri vang. Mõned teised luiskelood esitas ta jõugu seksuaalelu kohta. Need lood andsid alguse paljudele juttudele Barrow’de mitmekülgsest seksuaalsusest. Jones mõisteti süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ning ta kandis ära 15 aastase suhtelise kerge karistuse. Tal olid probleemid erinevate ravimite kuritarvitamise ja sõltuvusega. Ta andis ka Playboyle intervjuu 1967. aasta palju räägitud filmi raames. Ta tapeti 1974. aasta augustis ühe armukadeda mehe poolt, kelle naist ta oli proovinud aidata.

Henry Methvin, veel üks kambajõmm, mõisteti 1934. aastal Oklahomas süüdi Commerce’is toiminud konstaabel Cambpelli mõrvas. Ta vabanes enneaegselt vanglast 1942. aastal ning suri 1948. aastal rongiõnnetuses. Väidetavalt oli ta purjus peaga magama jäänud ja kukkunud rööbastele, kuid tiirlesid ka kõlakad, et ta lükati rööbastele, et kätte maksta Clyde Barrow' reetmise eest. Ta isa Ivy oli tapetud 1946. aastal auto segase otsasõidu tagajärjel, kus samuti kahtlustati kättemaksu. Bonnie Parkeri abikaasa Roy Thornton mõisteti viieks aastaks vangi sissemurdmise eest, mille ta sooritas 1933. aasta märtsis. Ta tapeti vangivalvurite poolt 1937. aasta. 3 oktoobril Easthami vanglast põgenemiskatse käigus.

Aastaid pärast Bonnie ja Clyde surma kahetses Prentiss Oakley tehtut. Tema oli esimesena lasud teinud. Ta olevat tihti tunnistanud oma sõpradele, et avas tule liiga vara. Ta oli ka ainuke mees, kes avalikult kahetsust tunnistas. Temast sai 1940. aastal pärast Henderson Jordanit järgmine Bienville’i asula šerif.

Frank Hamer naasis rahulikuma elu juurde vabakutselise konsulteerijana turvasektoris. Ta töötas naftafirmade heaks „streigimurdjana“. Guinni väidete kohaselt oli Hameri maine pärast Gibslandi mõnevõrra kahjustada saanud ning paljud inimesed tundsid, et ta ei olnud Barrow’le ja Parkerile andnud ausat võimalust allaandmiseks. Ta sattus veel avalikku valgusse 1948. aastal, kui tema ja kuberner Coke Stevenson üritasid senati valimistel (ebaõnnestunult) edestada Lyndon Johnsonit. Ta suri 1955. aastal 71-aastaselt pärast pikka halva tervisega aega. Tema semu Bob Alcron suri 1964. aasta 23. mail, 30 aastat pärast Gibslandi varitsust.

Sõelapõhjaks tulistatud Ford, milles Bonnie ja Clyde põgenemise käigus surid, sai populaarseks turismiobjektis. Seda näidati kolm kümnendit laatadel, lõbustusparkides ja kirbuturgudel, kuniks see sai Nevada ralliraja vaatamisväärsuseks. Fordi sisse istumise eest küsiti üks dollar. Pärast, kui seda näidati 1980. aastatel Las Vegase automuuseumis, müüdi seda erinevatele kasiinodele Iowas, Missouris ja Nevadas. 2012. aastast on auto Whiskey Pete’s Primmis Nevadas.

2011. aasta 1. aprillil, Grapevine’i mõrvade 77. aastapäeval, tunnustasid Texase korrakaitsjad, sõdurid ja avaliku korra esindajad patrullpolitseinikku Edward Bryan Wheelerit, kes oli tapetud Barrow' jõugu poolt ülestõusmispühade ajal. Nad andsid ta San Antonios elavale 95- aastasele õele Ella Wheeler-Mcleodile Edwardi portree ja auplaadiga teenetemärgi.

Välislingid

• Foto
• Viimane foto on ehtne