Antarktiline oaas: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P →‎top: pisitoimetamine
1. rida: 1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=juuni|aasta=2008}}
{{ToimetaAeg|kuu=juuni|aasta=2008}}
'''Antarktiline oaas''' on maa-ala [[Antarktika]] äärealadel, mis pole kaetud [[liustik|liustikega]]. Nimi on saanud [[kõrb]]ete [[oaas]]ide sarnasuse tõttu, sest elutingimused on seal soodsamad kui ülejäänud territooriumil.
'''Antarktiline oaas''' on maa-ala [[Antarktika]] äärealadel, mis pole kaetud [[liustik]]ega. Nimi on saanud [[kõrb]]ete [[oaas]]ide sarnasuse tõttu, sest elutingimused on seal soodsamad kui ülejäänud territooriumil.


Antarktiliste oaaside pindala varieerub, ulatudes mitmekümnest kuni mitmesaja ruutkilomeetrini.
Antarktiliste oaaside pindala varieerub, ulatudes mitmekümnest kuni mitmesaja ruutkilomeetrini.


Antarktilistele oaasidele on iseloomulikud spetsiifilised loodustingimused: külmakõrbete kliima, aasta jooksul vedela vee olemus, järvede rohkus, orgaaniline elu, primitiivsed mullad.
Antarktilistele oaasidele on iseloomulikud spetsiifilised loodustingimused: külmakõrbete kliima, aasta jooksul vedela vee olemus, järvede rohkus, orgaaniline elu, primitiivsed mullad.
10. rida: 10. rida:
* mäestikuvahelised kuivad orud (Teylori, Righti);
* mäestikuvahelised kuivad orud (Teylori, Righti);
* mägised oaasid (Riiser-Larseni oaas, {{kas|Breidvognipi oaas}})
* mägised oaasid (Riiser-Larseni oaas, {{kas|Breidvognipi oaas}})
*[[Bungera oaas|Bungera]] – 952 km²
*[[Vestfoldi oaas|Vestfold]] – 664 km²
*[[Grearsona oaas|Grearsona]] – 288 km²
*[[Schirmachera oaas|Schirmachera]] – 35 km²


Antarktiliste oaaside aluspinnaks on [[gneiss]]id ja kristallised kiltkivid. Seal on arenenud füüsilise ja keemilise murenemise protsessid. Raua-mangaanist "päevitused" ja kõrbelised "lakid" põhjustavad kivimite punakaspruuni värvust. Kõikjal on mandriliustike tegevuse jäljed.
*[[Bungera oaas|Bungera]] – 952 km²
*[[Vestfoldi oaas|Vestfold]] – 664 km²
*[[Grearsona oaas|Grearsona]] – 288 km²
*[[Schirmachera oaas|Schirmachera]] – 35 km²

Antarktiliste oaaside aluspinnaks on [[gneiss]]id ja kristallised kiltkivid. Seal on arenenud füüsilise ja keemilise murenemise protsessid. Raua-mangaanist "päevitused" ja kõrbelised "lakid" põhjustavad kivimite punakaspruuni värvust. Kõikjal on mandriliustike tegevuse jäljed.


[[Kategooria:Antarktika]]
[[Kategooria:Antarktika]]

Redaktsioon: 30. aprill 2019, kell 09:45

Antarktiline oaas on maa-ala Antarktika äärealadel, mis pole kaetud liustikega. Nimi on saanud kõrbete oaaside sarnasuse tõttu, sest elutingimused on seal soodsamad kui ülejäänud territooriumil.

Antarktiliste oaaside pindala varieerub, ulatudes mitmekümnest kuni mitmesaja ruutkilomeetrini.

Antarktilistele oaasidele on iseloomulikud spetsiifilised loodustingimused: külmakõrbete kliima, aasta jooksul vedela vee olemus, järvede rohkus, orgaaniline elu, primitiivsed mullad.

Antarktilised oaasid jagatakse kolmeks rühmaks:

  • tüüpilised madalmägised ja künklikud (Bungera oaas, Vestfoldi oaas, Grearsona oaas, Schirmachera oaas jt);
  • mäestikuvahelised kuivad orud (Teylori, Righti);
  • mägised oaasid (Riiser-Larseni oaas, Breidvognipi oaas[küsitav])
  • Bungera – 952 km²
  • Vestfold – 664 km²
  • Grearsona – 288 km²
  • Schirmachera – 35 km²

Antarktiliste oaaside aluspinnaks on gneissid ja kristallised kiltkivid. Seal on arenenud füüsilise ja keemilise murenemise protsessid. Raua-mangaanist "päevitused" ja kõrbelised "lakid" põhjustavad kivimite punakaspruuni värvust. Kõikjal on mandriliustike tegevuse jäljed.