Elmar Tambek: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2017|kuu=september}} |
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2017|kuu=september}} |
||
'''Elmar Tambek''' ([[24. detsember]] [[1897]] Kavastu küla, Vihula vald, [[Virumaa]] – [[26. juuni]] [[1991]] [[Vancouver]], [[Kanada]]) oli Eesti [[jurist]] ja sõjaväelane ([[kapten]]). |
'''Elmar Tambek''' ([[24. detsember]] [[1897]] Kavastu küla, Vihula vald, [[Virumaa]] – [[26. juuni]] [[1991]] [[Vancouver]], [[Kanada]]) oli Eesti [[jurist]] ja sõjaväelane ([[kapten]]<ref name="OAK25">{{Netiviide |URL=http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1&id=25307 |Pealkiri=Elmar Tambek |Väljaanne=Ohvitseride andmekogu}}</ref>). |
||
== Elulugu == |
== Elulugu == |
||
Redaktsioon: 22. aprill 2019, kell 21:16
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2017) |
Elmar Tambek (24. detsember 1897 Kavastu küla, Vihula vald, Virumaa – 26. juuni 1991 Vancouver, Kanada) oli Eesti jurist ja sõjaväelane (kapten[1]).
Elulugu
Elmar Tambek õppis Liiguste ministeeriumikoolis ja lõpetas 1917. aastal kuldmedaliga Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi. Soovides õppida arstiks, astus ta Peterburi sõjameditsiini akadeemiasse.[2] 1918. aastal pöördus Eestisse tagasi ja osales vabadussõjas, aastatel 1920–1929 oli kaadriohvitser (teenis 2. Suurtükiväepolgus, 2. Diviisi suurtükiväes, sõjaministeeriumis, sõjaväe ringkonnakohtus ja sõjaväe prokuratuuris, 1924–1929 kohtu-uurija ja abiprokurör).
20. detsembril 1920 lõpetas Sõjakooli sõjaaegse ratsaväe kursuse ja kõrgendati lipnikuks[3]. Aastal 1925 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.[2] Kuulus korporatsiooni Vironia.[2] Pärast seda töötas Sõjaministeeriumis ja Sõjaprokuratuuris.[2] Aastast 1929 töötas prokurörina Rakvere ringkonnakohtus ja 1933. aastast Tallinna abiprokurörina.[2] Osales aastal 1932 Eesti Vabadussõjalaste Liidu Rakvere osakonna rajamisel.[2]
Oli Politseikooli kriminaalõiguse ja kriminoloogia õppejõud.[viide?]
Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani (kinnitatud jätkuvalt ametis olevaks Tõnis Kindi poolt 29. detsembril 1973) oli ta Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.
Aastatel 1941–1944 oli Elmar Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse ZEV (saksa Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten) juhataja.
Kaks päeva enne punavägede saambumist Tallinna septembris 1944, põgenes ta koos perekonnaga (välja arvatud tema poeg Ülo Tambek, kes 1941. aastal oli mobiliseeritud Punaarmeasse) laeval "Wartheland" Saksamaale[2] (oli seal Eesti Toimkonna juhataja Berliinis, hiljem Detmoldis[4]). 1947 siirdus Inglismaale ja 1952 kolis Kanadasse Vancouverisse.[2] Töötas haiglas sanitarina.[viide?]
Elmar Tambeki tuhastatud põrm ja tema abikaasa Anna Tambeki põrm on maetud Virumaale Halliste kalmistule. Samal kalmistul puhkavad ka tema poeg, filmioperaator- ja režissöör ning ajakirjanik Ülo Tambek, ja tema vanemad. Elmar Tambeki ja tema abikaasa ümbermatmisele pühendatud mäletusjumalateenistus toimus Tallinnas Kaarli kirikus 9. juunil 1994.[2]
Looming
- "Tõus ja mõõn" (1964)
Tunnustused
Kirjandus
- Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu, 1994. Lk. 123.
- E. Tambeki vastus A. Lutsule. Võitleja, september 1970.
- "Armas president, aita!" 13.000 kirja vabariigi esimesele kodanikule. Päevaleht, 14. juuni 1940, nr. 157, lk. 5.
Viited
- ↑ "Elmar Tambek". Ohvitseride andmekogu.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Suurvärav, Avo (28.07.1994). "Tambekid maeti kodumaa mulda". Vaba Eestlane = Free Estonian. Vaadatud 22.04.2019.
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202752&img=era0031_001_0000242_00009_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e12524291658001ca19cd8052993cdd6
- ↑ Uus kartoteek valmistamisel. Eesti Sõna, 24. märts 1945, nr. 21, lk. 2.
