Alberto Giacometti: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P pisitoimetamine
Resümee puudub
Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus
22. rida: 22. rida:
}}
}}


'''Alberto Giacometti''' ([[10. oktoober]] [[1901]] – [[11. jaanuar]] [[1966]]) oli [[Šveits]]i skulptor ja maalikunstnik, kes on tuntud oma abstraktsete figuuride poolest. Tema tööd on võrreldud eksistentsialismi liikumisega kirjanduses.
'''Alberto Giacometti''' ([[10. oktoober]] [[1901]] – [[11. jaanuar]] [[1966]]) oli [[Šveits]]i skulptor ja maalikunstnik, kes on tuntud oma abstraktsete figuuride poolest. Tema tööd avastavad ja analüüsivad inimolemuse üle, mistõttu on seda võrreldud eksistentsialismi liikumisega kirjanduses.


Alberto Giacometti kasvas Šveitsis Val Bregaglia mäestikualal, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi-Itaalia piirist. Tema isa [[Giovanni Giacometti]] (1868–1933) oli tunnustatud maalikunstnik, keda hindasid Šveitsi kunstikogujad kõrgelt.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/3/1-a-youth-spent-in-a-studio|Pealkiri=A Youth Spent In a Studio|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Giacometti oli üks 20. sajandi tähtsamaid skulpturiste ning tema suurimad stiililised mõjutused tulenesid [[kubism]]ist ja [[sürrealism]]ist. Tööde sisus mängisid olulist rolli filosoofilised küsimused inimese vaimse seisundi ning eksistentsiaalsete ja fenomenoloogiliste arutelude kohta.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://cosmopolis.ch/de/alberto-giacometti/|Pealkiri=Alberto GIacometti|Väljaanne=Cosmopolis|Aeg=9. september 2001|Kasutatud=}}</ref>

Giacometti oli üks 20. sajandi tähtsamaid skulpturiste. Tema tööde suurimad stiililised mõjutused tulenesid [[kubism]]ist ja [[sürrealism]]ist. Tööde sisus mängisid olulist rolli filosoofilised küsimused inimese seisundi, eksistentsiaalsete ja fenomenoloogiliste arutelude kohta.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://cosmopolis.ch/de/alberto-giacometti/|Pealkiri=Alberto GIacometti|Väljaanne=Cosmopolis|Aeg=9. september 2001|Kasutatud=}}</ref>


== Varajane elu ==
== Varajane elu ==
Giacometti anne hakkas väljenduma varajases eas, kui teda julgustasid tema isa, Giovanni postimpressionistlik maalikunstnik, ja ristiisa [[Cuvu Amiet]] Foovi maalikunstnik. Kunstniku lapsepõlv möödus õnnelikult Stampa külas, kuhu ta naasis regulaarselt kuni elupäevade lõpuni. Ta kasvas üles vendade seas, kes väljendasid samuti huvi kunstide suhtes. Tema vend Diego sai tuntuks mööblikujundajana ja Giacometti skulptuuride modellina. Teine vend [[Bruno Giacometti|Bruno]] tegutses arhitektina.
Alberto Giacometti kasvas Šveitsis Val Bregaglia mäestikualal, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi-Itaalia piirist. Tema isa [[Giovanni Giacometti]] oli tunnustatud maalikunstnik, keda hindasid Šveitsi kunstikogujad kõrgelt.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/3/1-a-youth-spent-in-a-studio|Pealkiri=A Youth Spent In a Studio|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> Anne kunstis väljendus juba varajases nooruses, kui teda julgustasid tema isa, Giovanni, kes oli postimpressionistlik maalikunstnik, ja ristiisa [[Cuvu Amiet]] Foovi maalikunstnik. Tema lapsepõlv möödus õnnelikult Stampa külas, kuhu ta naasis regulaarselt kuni elupäevade lõpuni tagasi. Ta kasvas üles vendade seas, kes väljendasid samuti huvi erinevate kunsti valdkondade vastu. Tema vend Diego sai tuntuks mööblikujundajana ja töötas tihti Giacometti skulptuuride modellina. Teine vend [[Bruno Giacometti|Bruno]] tegutses arhitektina.


Giacometti lahkus 1919. aastal Schiersi keskkoolist ja läks seejärel [[Genf]]i, kus ta osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas (1920. aasta mais) reisis ta edasi Firenzesse ja Rooma (sügisel 1920 – suvel 1921), kus ta kohtas Egiptuse suursuguseid kunstikogusid. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja pideva pilguga objektid jäid tema kunstis äratuntavaks motiiviks<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Reinhold D. Hohl|URL=https://www.britannica.com/biography/Alberto-Giacometti|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=Britannica|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
Giacometti lahkus 1919. aastal Schiersi keskkoolist ning reisis seejärel [[Genf]]i, kus ta osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas, reisis 1920. aasta mais kunstnik edasi Firenzesse. Sellele järgnesid kaks aastat Roomas, kus tal oli võimalus tutvuda Egiptuse suursuguste kunstikogudega. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja pideva pilguga objektid jäid tema kunstis äratuntavaks motiiviks<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Reinhold D. Hohl|URL=https://www.britannica.com/biography/Alberto-Giacometti|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=Britannica|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.


Alberto Giacometti teostas oma esimese õlimaali "Vaikelu õunaga", umbes 1915 ja esimese skulptuuri büsti [[Diego giacometti|Diego]], umbes 1914–1915, oma isa stuudios olles neljateistkümneaastane. Tema isa ja tema ristiisa Cuno Amiet, kes oli sümbolistlik maalikunstnik, olid noore Alberto kunstilise arengu teekonnal kaks kõige määravamat mõjutust. 1922. aastal läks Giacometti Pariisi õppima, osaledes Académie de la Grande-Chaumière'is, kus ta võttis osa skulptor Antoine Bourdelle kursustest. Kursusel loodud aktimaalid ning varasemad kubistlikud skulptuurid kajastavad Jacques Lipchitzi ja Fernand Légeri mõju noorele kunstnikule.<ref name=":0" />
Alberto Giacometti teostas oma esimese õlimaali "Vaikelu õunaga", umbes 1915. aastal ja esimese büsti [[Diego giacometti|Diego]], umbes 1914–1915, oma isa stuudios olles neljateistkümneaastane. Tema isa ja tema ristiisa Cuno Amiet, kes oli sümbolistlik maalikunstnik, olid noore Alberto kunstilise arengu teekonnal kaks kõige määravamat mõjutajat.


== Õpingud ja elu Prantsusmaal ==
== Õpingud ja elu Prantsusmaal ==
Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis [[Académie de la Grande Chaumière|Académie de la Grande-Chaumière]]'is, kus ta võttis osa Emile-Antoine Bourdelle'i kunstikursustest. Kursusel loodud aktimaalid ning varasemad kubistlikud skulptuurid kajastavad Lipchitzi ja Fernand Légeri mõju noorele kunstnikule.<ref name=":0" />
⚫
[[Fail:Alberto-Giacometti,-etching-(author-Jan-Hladík-2002).jpg|pisi]]

Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis [[Académie de la Grande Chaumière|Académie de la Grande-Chaumière]]'is. Kuigi ta võlgneb palju oma õpetajale [[Émile-Antoine Bourdelle]]'le, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. Torsos, 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga ja ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud contrapposto, mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas.<ref name=":1" />
Kuigi ta võlgnes palju oma õpetajale [[Émile-Antoine Bourdelle]]'le, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga. Ta ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud ''[[:en:Contrapposto|contrapposto]]'', mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas.<ref name=":1" /><gallery mode="nolines">
Fail:Femme qui marche Giacometti Tate Modern T01519.jpg|"''Femme qui marche'''''",''' 1932–3–1936, Tate Modern
Fail:Alberto Giacometti at Neue Nationalgalerie (2369168613).jpg|"Schmale Frau Ohne Arme", 1958, Neue Nationalgalerie
Fail:'Woman of Venice VII', bronze sculpture by Alberto Giacometti, 1956, Art Gallery of New South Wales.jpg|"Woman of Venice VII", 1956, Art Gallery of New South Wales
</gallery>


=== Aafrika ja Okeaania kunsti mõjutused ===
=== Aafrika ja Okeaania kunsti mõjutused ===
Giacometti töös on näha [[Aafrika]] ja [[Okeaania]] skulptuuri motiivide mõjutusi. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli arenenud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/2/2-the-encounter-with-the-arts-of-africa-and-oceania|Pealkiri=The Encounter with the arts of Africa and Oceania|Väljaanne=Foundation Giacometti|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Giacometti töös on näha sarnasusi [[Aafrika]] ja [[Okeaania]] motiividega. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli saanud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/2/2-the-encounter-with-the-arts-of-africa-and-oceania|Pealkiri=The Encounter with the arts of Africa and Oceania|Väljaanne=Foundation Giacometti|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>


1927. aastal tõid Giacomettile esmakordselt avalikkuse ees suuremat tunnustust teosed "Spoon woman" "The couple", mida eksponeeriti Pariisis Salon des Tuileries'is . 1928. aastal järgnes Giacometti senistele teosteleseeria naistest ja lamedatest peadest, mille läuudse lähenemise tulemuseks oli tema esimene leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti sürrealiste. Mitmed hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsist teosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli tema toodangule püsiv mõju. Kunstnik jättis naturalistliku ja akadeemilise kunsti ja otsustas maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.<ref name=":1" />
1927. aastal tõid Giacomettile esmakordselt avalikkuse ees suuremat tunnustust teosed "''Spoon Woman''" ja "''The Couple''", mida eksponeeriti Pariisis ''Salon des Tuileries''<nowiki/>'is . 1928. aastal järgnes Giacometti senistele teostele seeria naistest ja lamedatest peadest, mille uudse lähenemise tulemuseks oli leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti peamiselt sürrealiste. Mitmed hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsist teosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli tema toodangule püsiv mõju. Kunstnik jättis naturalistliku ja akadeemilise kunsti ja otsustas maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.<ref name=":1" />


<br />
== Sürrealistliku liikumise mõjud ==
== Sürrealismi mõjud ==
⚫
[[Fail:Alberto-Giacometti,-etching-(author-Jan-Hladík-2002).jpg|pisi]]
1931. ühines Giacometti [[André Breton]]i [[sürrealism]]i liikumisega, olles üks aktiivsemaid liikmeid<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.tate.org.uk/art/artists/alberto-giacometti-1159|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.
1931. ühines Giacometti [[André Breton]]i [[sürrealism]]i liikumisega, olles üks aktiivsemaid liikmeid<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.tate.org.uk/art/artists/alberto-giacometti-1159|Pealkiri=Alberto Giacometti|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.


1935. aastal otsustas ta siiski loobuda ta sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutesse<ref name=":1" />.
1935. aastal otsustas ta siiski loobuda sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutesse<ref name=":1" />.


1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuurus ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Tema uus stiil kaalus ette meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellu jäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust (1948 ja 1950) New Yorgi Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik [[Jean-Paul Sartre]] tema kunsti kajastava esseee.<ref name=":1" />
1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuuruses ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Uus stiil manas ette tunde meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellujäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust 1948. ja 1950. aastal New Yorgis Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik [[Jean-Paul Sartre]] tema kunsti kajastava essee.<ref name=":1" />


=== Portreed ===
=== Portreed ===
Giacometti portreed, olgu nad siis maalitud või skulptuurid, kujutavad figuuri kaalu ja tiheduse konflikti, mida ei saa kunagi täielikult mõista. Vaatajast saab portreede puhul isik läbi kelle emotsioonid ja tundelisus Giacometti teostesse tekib.
Giacometti portreed, olgu nad siis maalid või skulptuurid, kujutavad figuuri kaalu ja tiheduse konflikti, mida ei saa kunagi täielikult mõista. Vaatajast saab portreede puhul isik, kelle läbi emotsioonid ja tundelisus Giacometti teostesse tekib.


Eelistatud inspiratsioon tulenes inimestest, kes olid talle lähedased: abikaasa Annette, kellega ta abiellus 1949. aastal, ja Diego, tema vend ja assistent. Luues mälu baasil oma teoseid, tõi ta välja oma kujutised kujuteldavas ruumis. Modellidega töötades hülgas Giacometti varasema klassikalise perspektiivi ja rekonstrueeris kehad nagu tema neid nägi- killustunud, deformeerunult ja pidevas muutumises. Kehale iseloomulikud tunnused on skulptuurides lahustunud ja mõnikord teisejärgulised. Giacometti nõustus aegajalt maalima modelle, kuid tingimusel, et nad poseerivad tema ees tunde. Tuntumad neist olid inglise tööstusettevõtja ja kollektor [[Sir Robert Sainsbury]], haritlane Paola Carola-Thorel ja kunstnik Pierre Josse. Iga seanss tõi kaasa uued arusaamad inimkeha kohta, mida kunstnik püüdis võimalikult autentselt kujutada.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/9/9-portraits|Pealkiri=Portraits|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Eelistatud inspiratsioon tulenes inimestest, kes olid talle lähedased: abikaasa Annette, kellega ta abiellus 1949. aastal, ja Diego, tema vend ja assistent. Luues mälu baasil oma teoseid, tõi ta välja oma kujutised kujuteldavas ruumis. Modellidega töötades hülgas Giacometti varasema klassikalise perspektiivi ja rekonstrueeris kehad nagu tema neid nägi- killustunult, deformeerunult ja pidevas muutumises. Kehale iseloomulikud tunnused on skulptuurides lahustunud ja mõnikord teisejärgulised. Giacometti nõustus aegajalt maalima modelle, kuid tingimusel, et nad poseerivad tema ees tunde. Tuntumad neist olid inglise tööstusettevõtja ja kollektor [[Sir Robert Sainsbury]], haritlane Paola Carola-Thorel ja kunstnik Pierre Josse. Iga seanss tõi kaasa uued arusaamad inimkeha kohta, mida kunstnik püüdis võimalikult autentselt kujutada.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/9/9-portraits|Pealkiri=Portraits|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

=== Maastikud ===
Giacometti loob inimkeha ja looduse vahel võrdväärse süsteemi, milles büstid on mäed, püstised figuurid on puud ja pead on kivid. Sarnaselt puule, on inimene määratud paratamatusse elu ja surma vahelisse protsessi.

Sellist temaatikat kujutab uks, mille Giacometti disainis 1956. aastal Kaufmanni perele Pennsylvanias. 1958. aastal inspireerisid teda öised vaated, mille tulemusel lõi ta oma nägemuse järgi kiirelt pildi. Pildil oli kujutatud  triloogia mehest, puust ja mäest. Ta märkis, et Stampa stuudioaknast nähtav maastik on igaveses muutumises ning ta võiks iga päev sama vaadet maalida. Ta oli lummatud ilusatest maastikest, mida võis maalida kordades, ilma asukohta vahetamata. Giacometti leidis ilu kõige tavalisematest vaadetest, mille ta enda jaoks ideaaliseeritult maalilaadi üle kujutas.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/11/11-landscapes|Pealkiri=Landscapes|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>


== Viimased eluaastad ==
== Viimased eluaastad ==
Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i (1952–1958) järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt [[Samuel Beckett]]i romaanidele ja näidenditele, kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundana absurdidraama "[[Godot'd oodates]]" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.<ref name=":1" />
Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt [[Samuel Beckett]]i romaanidele ja näidenditele, kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundana absurdidraama "[[Godot'd oodates]]" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.<ref name=":1" />

=== Surm ===
Oma viimased elunädalad veetis kunstnik dilemma ees, kas võidelda haigusega või tegeleda loominguga. Sellest kogemusest sai ta rohkelt inspiratsiooni ning hakkas haiglapalatis innukalt maalima. Surma põhjuseks oli südamerike, millele eelnes aastaid bronhiiti ja ahelsuitsetamist. Matused toimusid Giacometti kodulinnas Borgonovas ning sellest võtsid osa perekonnaliikmed, naabrid, Šveitsi ja Prantsusmaa autoriteedid, kunstnikud, kunstikogujad ning arvukalt muuseumite töötajaid.<ref name=":2" />


Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://gagosian.com/artists/alberto-giacometti/|Pealkiri=ALBERTO GIACOMETTI|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi. Peamiselt uuris ta, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://gagosian.com/artists/alberto-giacometti/|Pealkiri=ALBERTO GIACOMETTI|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 21. aprill 2019, kell 20:22

Alberto Giacometti
Sündinud 10. oktoober 1901
Borgonovo, Stampa, Graubünden, Šveits
Surnud 11. jaanuar 1966
Chur, Graubünden, Šveits
Rahvus šveitslane
Haridus Académie de la Grande Chaumière
Tegevusala skulptuur, maalikunst
Kunstivool romantism

Alberto Giacometti (10. oktoober 1901 – 11. jaanuar 1966) oli Šveitsi skulptor ja maalikunstnik, kes on tuntud oma abstraktsete figuuride poolest. Tema tööd avastavad ja analüüsivad inimolemuse üle, mistõttu on seda võrreldud eksistentsialismi liikumisega kirjanduses.

Giacometti oli üks 20. sajandi tähtsamaid skulpturiste ning tema suurimad stiililised mõjutused tulenesid kubismist ja sürrealismist. Tööde sisus mängisid olulist rolli filosoofilised küsimused inimese vaimse seisundi ning eksistentsiaalsete ja fenomenoloogiliste arutelude kohta.[1]

Varajane elu

Alberto Giacometti kasvas Šveitsis Val Bregaglia mäestikualal, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi-Itaalia piirist. Tema isa Giovanni Giacometti oli tunnustatud maalikunstnik, keda hindasid Šveitsi kunstikogujad kõrgelt.[2] Anne kunstis väljendus juba varajases nooruses, kui teda julgustasid tema isa, Giovanni, kes oli postimpressionistlik maalikunstnik, ja ristiisa Cuvu Amiet Foovi maalikunstnik. Tema lapsepõlv möödus õnnelikult Stampa külas, kuhu ta naasis regulaarselt kuni elupäevade lõpuni tagasi. Ta kasvas üles vendade seas, kes väljendasid samuti huvi erinevate kunsti valdkondade vastu. Tema vend Diego sai tuntuks mööblikujundajana ja töötas tihti Giacometti skulptuuride modellina. Teine vend Bruno tegutses arhitektina.

Giacometti lahkus 1919. aastal Schiersi keskkoolist ning reisis seejärel Genfi, kus ta osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas, reisis 1920. aasta mais kunstnik edasi Firenzesse. Sellele järgnesid kaks aastat Roomas, kus tal oli võimalus tutvuda Egiptuse suursuguste kunstikogudega. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja pideva pilguga objektid jäid tema kunstis äratuntavaks motiiviks[3].

Alberto Giacometti teostas oma esimese õlimaali "Vaikelu õunaga", umbes 1915. aastal ja esimese büsti Diego, umbes 1914–1915, oma isa stuudios olles neljateistkümneaastane. Tema isa ja tema ristiisa Cuno Amiet, kes oli sümbolistlik maalikunstnik, olid noore Alberto kunstilise arengu teekonnal kaks kõige määravamat mõjutajat.

Õpingud ja elu Prantsusmaal

Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis Académie de la Grande-Chaumière'is, kus ta võttis osa Emile-Antoine Bourdelle'i kunstikursustest. Kursusel loodud aktimaalid ning varasemad kubistlikud skulptuurid kajastavad Lipchitzi ja Fernand Légeri mõju noorele kunstnikule.[2]

Kuigi ta võlgnes palju oma õpetajale Émile-Antoine Bourdelle'le, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga. Ta ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud contrapposto, mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas.[3]

Aafrika ja Okeaania kunsti mõjutused

Giacometti töös on näha sarnasusi Aafrika ja Okeaania motiividega. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli saanud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.[4]

1927. aastal tõid Giacomettile esmakordselt avalikkuse ees suuremat tunnustust teosed "Spoon Woman" ja "The Couple", mida eksponeeriti Pariisis Salon des Tuileries'is . 1928. aastal järgnes Giacometti senistele teostele seeria naistest ja lamedatest peadest, mille uudse lähenemise tulemuseks oli leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti peamiselt sürrealiste. Mitmed hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsist teosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli tema toodangule püsiv mõju. Kunstnik jättis naturalistliku ja akadeemilise kunsti ja otsustas maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.[3]


Sürrealismi mõjud

1931. ühines Giacometti André Bretoni sürrealismi liikumisega, olles üks aktiivsemaid liikmeid[5].

1935. aastal otsustas ta siiski loobuda sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutesse[3].

1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuuruses ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Uus stiil manas ette tunde meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellujäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust 1948. ja 1950. aastal New Yorgis Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik Jean-Paul Sartre tema kunsti kajastava essee.[3]

Portreed

Giacometti portreed, olgu nad siis maalid või skulptuurid, kujutavad figuuri kaalu ja tiheduse konflikti, mida ei saa kunagi täielikult mõista. Vaatajast saab portreede puhul isik, kelle läbi emotsioonid ja tundelisus Giacometti teostesse tekib.

Eelistatud inspiratsioon tulenes inimestest, kes olid talle lähedased: abikaasa Annette, kellega ta abiellus 1949. aastal, ja Diego, tema vend ja assistent. Luues mälu baasil oma teoseid, tõi ta välja oma kujutised kujuteldavas ruumis. Modellidega töötades hülgas Giacometti varasema klassikalise perspektiivi ja rekonstrueeris kehad nagu tema neid nägi- killustunult, deformeerunult ja pidevas muutumises. Kehale iseloomulikud tunnused on skulptuurides lahustunud ja mõnikord teisejärgulised. Giacometti nõustus aegajalt maalima modelle, kuid tingimusel, et nad poseerivad tema ees tunde. Tuntumad neist olid inglise tööstusettevõtja ja kollektor Sir Robert Sainsbury, haritlane Paola Carola-Thorel ja kunstnik Pierre Josse. Iga seanss tõi kaasa uued arusaamad inimkeha kohta, mida kunstnik püüdis võimalikult autentselt kujutada.[6]

Maastikud

Giacometti loob inimkeha ja looduse vahel võrdväärse süsteemi, milles büstid on mäed, püstised figuurid on puud ja pead on kivid. Sarnaselt puule, on inimene määratud paratamatusse elu ja surma vahelisse protsessi.

Sellist temaatikat kujutab uks, mille Giacometti disainis 1956. aastal Kaufmanni perele Pennsylvanias. 1958. aastal inspireerisid teda öised vaated, mille tulemusel lõi ta oma nägemuse järgi kiirelt pildi. Pildil oli kujutatud  triloogia mehest, puust ja mäest. Ta märkis, et Stampa stuudioaknast nähtav maastik on igaveses muutumises ning ta võiks iga päev sama vaadet maalida. Ta oli lummatud ilusatest maastikest, mida võis maalida kordades, ilma asukohta vahetamata. Giacometti leidis ilu kõige tavalisematest vaadetest, mille ta enda jaoks ideaaliseeritult maalilaadi üle kujutas.[7]

Viimased eluaastad

Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt Samuel Becketti romaanidele ja näidenditele, kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundana absurdidraama "Godot'd oodates" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.[3]

Surm

Oma viimased elunädalad veetis kunstnik dilemma ees, kas võidelda haigusega või tegeleda loominguga. Sellest kogemusest sai ta rohkelt inspiratsiooni ning hakkas haiglapalatis innukalt maalima. Surma põhjuseks oli südamerike, millele eelnes aastaid bronhiiti ja ahelsuitsetamist. Matused toimusid Giacometti kodulinnas Borgonovas ning sellest võtsid osa perekonnaliikmed, naabrid, Šveitsi ja Prantsusmaa autoriteedid, kunstnikud, kunstikogujad ning arvukalt muuseumite töötajaid.[7]

Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi. Peamiselt uuris ta, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?[8]

Viited

  1. ↑ "Alberto GIacometti". Cosmopolis. 9. september 2001.
  2. ↑ 2,0 2,1 "A Youth Spent In a Studio".
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Reinhold D. Hohl. "Alberto Giacometti". Britannica.
  4. ↑ "The Encounter with the arts of Africa and Oceania". Foundation Giacometti.
  5. ↑ "Alberto Giacometti".
  6. ↑ "Portraits".
  7. ↑ 7,0 7,1 "Landscapes".
  8. ↑ "ALBERTO GIACOMETTI".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alberto_Giacometti&oldid=5289615"