Judas Priest

Judas Priest
Judas Priest 2005. aasta Retributioni-nimelisel tuuril. Vasakult paremale Rob Halford, K. K. Downing, Glenn Tipton, Ian Hill ja trummar Scott Travis
Päritolu	Suurbritannia
Stiilid	heavy metal
Tegev	1969–
Plaadifirma	Epic Records jt
Seotud esitajad	Halford, Fight, Al Atkins
Veebileht	http://www.judaspriest.com
Koosseis
Rob Halford Glenn Tipton Ian Hill Scott Travis Richie Faulkner
Endised liikmed
K. K. Downing John Alan Atkins John Ellis Chris Campbell John Hinch Alan Moore Les Binks Dave Holland Tim Owens Brian Stapenhill John Partridge John Perry Ernest Chataway

Judas Priest on Suurbritannia päritolu heavy metal-bänd, mis tegutseb alates 1969. aastast. Judas Priesti peetakse tihti koos Black Sabbathi ja mõne teise bändiga heavy metal'i stiili alusepanijaks.

Ajalugu

Bändi asutas 1969. aasta septembris John Alan Atkins, kes oli juba varem mitmes bändis lauljana tegutsenud. Teised liikmed olid Brian Stapenhill basskitarril, John Partridge trummide taga ja John Perry kitarristina. Paar päeva pärast bändi loomist viimane aga hukkus ning tema asemele asus Ernest Chataway. Bändi nimi võeti Bob Dylani loost "The Ballad of Frankie Lee and Judas Priest". Selle avastas Bruno Stapenhill ning see meeldis ka teistele liikmetele, kuna nad olid vaimustuses Black Sabbathist ning soovisid endale analoogset, religiooni tumedama poolega seonduvat nime leida.

Esialgu oli Judas Priest enim mõjustatud bluusist ning polnud Chataway jaoks piisavalt rokilik, mistõttu ta lahkus 1970. aastal, kui bändil ei õnnestunud plaadikompanii pankroti tõttu oma esimest albumit välja anda ning Black Sabbathi lugu "Paranoid" sai üldtuntuks.

Alan Atkins otsustas hakata tegema karmimat muusikat. Bänd oli sisuliselt laiali saadetud, ent Atkins liitus basskitarristi Ian Hilli, kitarristi Ken Downingu (rohkem tuntud K. K. Downinguna) ja trummar John Ellisega, kes otsisid endale lauljat ning võtsid Judas Priesti nime üle. Tihti loetakse just seda sündmust 1970. aasta novembris Judas Priesti tõeliseks alguseks.

Tasapisi hakkas bänd tuntust koguma ning sai üha enam esinemiskutseid, mistõttu bändis osalemine muutus meeste põhitegevuseks. John Ellis otsustas jääda aga oma töökohale, mistõttu ta lahkus 1971. aasta oktoobris bändist. Teda asendas Alan Moore, kuid too lahkus juba detsembris, mistõttu tema asemele võeti mustanahaline trummar Christopher Louis Campbell. Järgnevatel aastatel sai Judas Priest tuntuks üle kogu Inglismaa, suuresti tänu Black Sabbathile lähedalseisvatele inimestele.

Kuid albumilepingut ei õnnestunud endiselt sõlmida ning seetõttu otsustasid Atkins ja Campbell 1973. aasta mais bändist lahkuda, mistõttu tundus, et Judas Priestiga on lõpp, ent Ian Hill ja Downing otsustasid siiski jätkata, võttes lauljaks juba mitmes rokkbändis tegutsenud Rob Halfordi ning trummariks John Hinchi, kellega Halford oli teinud bändi nimega Hiroshima. Downing ja Halford hakkasid kirjutama lugusid ning samuti esitati Atkinsi poolt looduid. 1974. aastal õnnestus neil sõlmida leping plaadifirmaga Gull Records. Samuti käisid nad oma esimesel välistuuril, andes kontserte Hollandis, Saksamaal ning Taanis ja Norras. Pärast välisturneed sõlmiti Gulliga ametlik leping ning bändiga liitus kompanii survel teise kitarristina Glenn Tipton, kes pidi esialgu osalema vaid albumi lindistamise ajal, ent sulandus bändi nii hästi sisse, et sai püsiliikmeks. Judas Priest oli üks esimesi bände kahe juhtkitarristiga, seda ideed kopeerisid hiljem paljud.

1974. aasta augustis tuli välja Judas Priesti esimene album "Rocka Rolla", mis kriitikute ja asjatundjate, aga ka bändiliikmete eneste hinnangul polnud suurem asi. Siiski oli bändi jaoks äärmiselt oluline, et lõpuks ometi olid nad suutnud välja anda oma debüütalbumi, pärast peaaegu viit tegutsemisaastat. Tänu sellele esinesid nad järgmisel aastal BBC-s ning ka esimesel suurel kontserdil Readingi Festivalil. 1975. aasta septembris lahkus aga trummar Hinch, kelle asemele võeti tagasi Alan Moore.

Novembris 1976 asuti salvestama uut albumit "Sad Wings of Destiny", mida loetakse tunduvalt õnnestunumaks kui "Rocka Rollat". Plaadil olev muusika sai tugevaid mõjustusi sel ajal Inglismaal juba populaarsuse tippu tõusva Queeni muusikast ning seetõttu on seal nii klaverimängu kui ka polüfoonilisi lugusid.

1980 ilmus album "British Steel", mida peetakse üheks pop-hevile aluse pannud teoseks. 1980. aastatel toimus Judas Priesti loomingus pidev eksperimenteerimine. See oli ka aeg, mil Judas Priest sai tuntuks väljaspool Inglismaad ning 1990. aastaks oli ta ilmselt jõudnud oma populaarsuse tippu.

1990. aastal ilmus bändi sageli parimaks albumiks peetud "Painkiller" ning paistis, et ka järgmine kümnend saab olema edukas. Kuid siis lahkus bändisiseste erimeelsuste tõttu laulja Rob Halford, keda asendas Tim Owens, kes oma hüüdnime "The Ripper" oli saanud just Judas Priesti samanimelise loo järgi ning kelle vokaal Halfordi omaga tugevalt sarnanes. Bändi järgnenud albumid, millel olev muusika lähenes industrial metal'ile, ei toonud siiski kaasa erilist edu.

2004. aastal naasis bändi aga Rob Halford ning järgmisel aastal ilmus "Angel of Retribution", mis osutus Judas Priesti populaarseimaks albumiks pärast "Painkillerit". Album sai üle maailma laialdase tähelepanu osaliseks ning alanud kontserditurnee tõi Briti raskeroki lipulaeva 1. detsembril 2005 ka Eestisse.

2010. aasta lõpus teatas Judas Priest, et 2011–2012 toimuv "Epitaph World Tour" jääb nende viimaseks kontserditurneeks, täpsustades hiljem, et tegemist on viimase suure maailmatuuriga. 2011. aasta aprillis lahkus bändist K. K. Downing, tema asemele võeti uueks kitarristiks Richie Faulkner.

Koosseisud

1969–1970

• Al Atkins – vokaal
• John Perry – kitarr, hiljem Ernie Chataway
• Bruno Stapenhill – baskitarr
• John Partridge – trummid

1970–1973

• Al Atkins – vokaal
• K. K. Downing – kitarr
• Ian Hill – basskitarr
• John Ellis – trummid, 1971 asendas teda Alan Moore, 1972 aga Chris Campbell

1973–1993

• Rob Halford – vokaal
• K. K. Downing – kitarr
• Glenn Tipton – kitarr, alates 1974
• Ian Hill – basskitarr
• John Hinch – trummid, alates 1975 Alan Moore, alates 1977 Les Binks, alates 1979 Dave Holland, alates 1989 Scott Travis

1996–2003

• Tim 'The Ripper' Owens – vokaal
• K. K. Downing – kitarr
• Glenn Tipton – kitarr
• Ian Hill – basskitarr
• Scott Travis – trummid

2003–2011

• Rob Halford – vokaal
• K. K. Downing – kitarr
• Glenn Tipton – kitarr
• Ian Hill – basskitarr
• Scott Travis – trummid

alates 2011

• Rob Halford – vokaal
• Richie Faulkner – kitarr
• Glenn Tipton – kitarr
• Ian Hill – basskitarr
• Scott Travis – trummid

Albumid

• "Rocka Rolla" 1974
• "Sad Wings of Destiny" 1976
• "Sin After Sin" 1977
• "Stained Class" 1978
• "Hell Bent for Leather" 1979 (Suurbritannias ilmus 1978. aastal nime "Killing Maschine" all)
• "Unleashed in the East" 1979 (kontsertalbum)
• "British Steel" 1980
• "Point of Entry" 1981
• "Screaming for Vengeance" 1982
• "Defenders of the Faith" 1984
• "Turbo" 1986
• "Priest...Live!" 1987 (kontsertalbum)
• "Ram It Down" 1988
• "Painkiller" 1990
• "Jugulator" 1997
• "Live Meltdown" 1998 (kontsertalbum)
• "Demolition" 2001
• "Live in London" 2002 (kontsertalbum)
• "Electric Eye" 2003 (kontsert-DVD)
• "Angel of Retribution" 2005
• "Rising in the East" 2005 (kontsert-DVD)
• "Live Vengeance 82" 2006 (kontsert-DVD)
• "Nostradamus" 2008
• "Redeemer of Souls" 2014
• "Firepower" 2018

Välislingid

• Ametlik koduleht

• Mart Kalvet. Postimees 30.11.2005: Hevijumalad Tallinnas
• Mart Juur. Postimees 5.12.2005: Ellu jäävad ainult maniakid (Tallinna kontserdi arvustus)
• Ülo Külm. Sl Õhtuleht 3.12.2005: Väsimatu Judas Priest (kontserdiarvustus)