Daik

Basaltsed daikid.

Daik on plaatjas enamasti aluselise koostisega kivimeist koosnev intrusioon.

Daikid on enamasti vertikaalse või pigem vertikaalse kui horisontaalse orientatsiooniga, mis eristab neid sillidest. Daiki definitsiooni seisukohalt pole see siiski määrav, sest hilisemate tektooniliste liikumiste tulemusena võib daikil olla mistahes orientatsioon. Oluline on see, et daikid lõikavad neid ümbritsevaid kivimeid ega jälgi ümbritsevate kivimite kildalisust või kihilisust, olles neist seega nooremad (lõikumissuhete printsiip).

Daikid on (olid) seotud suurema magmakehaga, mis neid toidab (toitis). Daikid moodustuvad siis, kui magma on täitnud lõhed, mis on venituspingete tõttu maakoores tekkinud. Pingeid võibki tekitada ülespoole liikuv intrusioon, mis lõhestab teda ümbritsevaid kivimeid, täites lõhed seejärel magmaga. Sageli esinevad daikid mitte üksikuna, vaid daikiparvedena. Daikide paksus jääb reeglina mõnekümnest sentimeetrist kuni kümne meetrini. Daikide pikkust saab määrata siis, kui nad paljanduvad maapinnal. See võib ulatuda sadadesse kilomeetritesse. Kui vedelat magmat sisaldav daik jõuab maapinnale, nimetatakse teda lõhevulkaaniks. Sellised vulkaanid on levinud ookeani keskahelikes. Ka suur osa ookeanilisest maakoorest koosneb nn püstdaikide kompleksist. Daikid on reeglina aluselise ehk basaltse/gabroidse koostisega.

Eestile lähimad kohad, kus daikid maapinnal paljanduvad, on Soomes (näiteks Häme daikiparv) ja Rootsis (näiteks Breven-Hälleforsi daikiparv).