Artur Adson: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P pisitoimetamine using AWB
1. rida: 1. rida:

'''Karl Arthur Adson''' ({{VanaKalendriAeg|[[3. veebruar]]|[[1889]]|22. jaanuar}} [[Tartu]] – [[5. jaanuar]] [[1977]] [[Stockholm]]) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures [[Võrumaa]]l.
'''Karl Arthur Adson''' ({{VanaKalendriAeg|[[3. veebruar]]|[[1889]]|22. jaanuar}} [[Tartu]] – [[5. jaanuar]] [[1977]] [[Stockholm]]) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures [[Võrumaa]]l.


== Elu ==
== Elu ==
Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, [[Sänna]] vallakoolis, [[Võru]] linnakoolis, [[Pihkva]] maamõõdukoolis ning oli lühemat aega [[Tartu Ülikool]]i filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas [[Venemaa]]l (1907-1912) ja alates 1912 aastast [[Tallinn]]as [[maamõõtja]]na. Alates 1918 aastast tegi kaastööd ajalehtedele "[[Tallinna Teataja]]", "[[Sotsiaaldemokraat (ESDTP ajaleht)|Sotsialdemokraat]]" ja "[[Postimees]]", 1920. a. sügisest "[[Tallinna Teataja]]" toimetuse liige, sama aasta lõpust ka "[[Päevaleht (1905)|Päevalehe]]" toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/44138|Pealkiri=Eesti ajakirjanikud - Lühikesed eluloolised andmed|Väljaanne=Õitsituled ; nr.1 1922 (lk45)|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi [[filmiinspektor]]ina ja propagandatalituse ametnikuna.
Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, [[Sänna]] vallakoolis, [[Võru]] linnakoolis, [[Pihkva]] maamõõdukoolis ning oli lühemat aega [[Tartu Ülikool]]i filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas [[Venemaa]]l (1907-1912) ja alates 1912 aastast [[Tallinn]]as [[maamõõtja]]na. Alates 1918 aastast tegi kaastööd ajalehtedele "[[Tallinna Teataja]]", "[[Sotsiaaldemokraat (ESDTP ajaleht)|Sotsialdemokraat]]" ja "[[Postimees]]", 1920. a. sügisest "[[Tallinna Teataja]]" toimetuse liige, sama aasta lõpust ka "[[Päevaleht (1905)|Päevalehe]]" toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/44138|Pealkiri=Eesti ajakirjanikud - Lühikesed eluloolised andmed|Väljaanne=Õitsituled ; nr.1 1922 (lk45)|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi [[filmiinspektor]]ina ja propagandatalituse ametnikuna.


Adson tuli eesti kirjandusse [[Võru murre|võrumurdeliste]] luuletustega ning oli aktiivselt tegev [[Siuru]] ja [[Tarapita (rühmitus)|Tarapita]] kirjanikeühingus.
Adson tuli eesti kirjandusse [[Võru murre|võrumurdeliste]] luuletustega ning oli aktiivselt tegev [[Siuru]] ja [[Tarapita (rühmitus)|Tarapita]] kirjanikeühingus.


Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine [[Marie Under]]iga [[1913]]. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine [[Marie Under]]iga [[1913]]. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.


[[1920. aastad|1920. aastatel]] oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.
[[1920. aastad|1920. aastatel]] oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.
15. rida: 14. rida:
[[1944]]. aasta septembris põgenes Adson [[Rootsi]]. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.
[[1944]]. aasta septembris põgenes Adson [[Rootsi]]. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.


[[Pilt:Skogskyrkog23a.jpg|thumb|Underi ja Adsoni hauakivi [[Stockholm]]i [[Skogskyrkogården]]i kalmistul]]
[[Pilt:Skogskyrkog23a.jpg|pisi|Underi ja Adsoni hauakivi [[Stockholm]]i [[Skogskyrkogården]]i kalmistul]]
Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 [[Stockholm]]is ja maeti [[Skogskyrkogården]]i kalmistule. [[9. juuni]]l [[2016]] maeti ta koos abikaasa [[Marie Under]]i, viimase tütre [[Hedda Hacker]]i ja õe [[Berta Under]]iga ümber [[Tallinn]]a [[Rahumäe kalmistu]]le.
Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 [[Stockholm]]is ja maeti [[Skogskyrkogården]]i kalmistule. [[9. juuni]]l [[2016]] maeti ta koos abikaasa [[Marie Under]]i, viimase tütre [[Hedda Hacker]]i ja õe [[Berta Under]]iga ümber [[Tallinn]]a [[Rahumäe kalmistu]]le.


== Teosed ==
== Teosed ==
30. rida: 29. rida:
*"Värsivakk" (valikkogu, koostanud ja eessõna: [[Ivar Grünthal]], [[Stockholm]] [[1959]])
*"Värsivakk" (valikkogu, koostanud ja eessõna: [[Ivar Grünthal]], [[Stockholm]] [[1959]])
*"Rahumäe kannel" ([[Lund]] [[1973]])
*"Rahumäe kannel" ([[Lund]] [[1973]])

*"Luuletused" (sari [[Väike luuleraamat]], koostanud [[Oskar Kruus]], [[Eesti Raamat]], Tallinn [[1990]])
*"Luuletused" (sari [[Väike luuleraamat]], koostanud [[Oskar Kruus]], [[Eesti Raamat]], Tallinn [[1990]])


63. rida: 61. rida:
===Artiklid===
===Artiklid===
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=619 Eduard Hubel lavakirjanikuna], [[Varamu]] [[1939]], nr. 9
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=619 Eduard Hubel lavakirjanikuna], [[Varamu]] [[1939]], nr. 9
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1247 Henrik Visnapuu lavatoodangust], [[Varamu|Varamu]] [[1940]], nr. 1
* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1247 Henrik Visnapuu lavatoodangust], [[Varamu]] [[1940]], nr. 1


=== Päevik ===
=== Päevik ===
69. rida: 67. rida:


=== Kirjavahetus Tuglasega ===
=== Kirjavahetus Tuglasega ===
* Artur Adson, [[Friedebert Tuglas]], "Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944". Koostanud, kommenteerinud ja eessõna: [[August Eelmäe]]. Toimetanud ja kommentaare täiendanud [[Ülle Kurs]] ja [[Õnne Kepp]]. [[Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus]], [[Tallinn]] [[2011]], 614 lk; ISBN 9789985865316 (677 kirjast 409 on varem avaldatud ajakirjas [[Keel ja Kirjandus]], [[1989]]/2 – [[1995]]/8)
* Artur Adson, [[Friedebert Tuglas]], "Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944". Koostanud, kommenteerinud ja eessõna: [[August Eelmäe]]. Toimetanud ja kommentaare täiendanud [[Ülle Kurs]] ja [[Õnne Kepp]]. [[Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus]], [[Tallinn]] [[2011]], 614 lk; ISBN 9789985865316 (677 kirjast 409 on varem avaldatud ajakirjas [[Keel ja Kirjandus]], [[1989]]/2 – [[1995]]/8)


== Teenetemärk ==
== Teenetemärk ==
80. rida: 78. rida:


==Viited==
==Viited==
{{viited}}
<references/>


== Kirjandus ==
== Kirjandus ==
* [[Mart Mäger]], “Ristiinimese teekond. Artur Adson. Vaateid” – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1989]], nr 2, lk 257–265
* [[Mart Mäger]], "Ristiinimese teekond. Artur Adson. Vaateid" – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1989]], nr 2, lk 257–265
*[[Hella Keem]], "Artur Adsoni elust ja loomingust" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 2, lk 70–81
*[[Hella Keem]], "Artur Adsoni elust ja loomingust" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 2, lk 70–81
*[[Janika Kronberg]], "Artur Adson kodupaigalaulikuna" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 82–86
*[[Janika Kronberg]], "Artur Adson kodupaigalaulikuna" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 2, lk 82–86
* [[Inda Rajasalu]], "Filmitsensuur ja Artur Adson" (A. Adsoni tegevusest Eesti Vabariigi filmiinspektorina 1935–1940) – [[Kleio (ajakiri)|Kleio]] [[1997]], nr 1 (aprill), lk 15–18
* [[Inda Rajasalu]], "Filmitsensuur ja Artur Adson" (A. Adsoni tegevusest Eesti Vabariigi filmiinspektorina 1935–1940) – [[Kleio (ajakiri)|Kleio]] [[1997]], nr 1 (aprill), lk 15–18
* [[August Eelmäe]], "Artur Adsoni kodu ja igatsus" – A. Eelmäe artiklikogumikus "Kõned & kirjatööd", [[Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus]] [[2006]], lk 44–55
* [[August Eelmäe]], "Artur Adsoni kodu ja igatsus" – A. Eelmäe artiklikogumikus "Kõned & kirjatööd", [[Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus]] [[2006]], lk 44–55
* [[Sirje Kiin]], "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt". [[Tänapäev]], Tallinn [[2009]], eriti lk 149–173 (peatükk "Artur Adson ja "Sonettide" sünnitaust")
* [[Sirje Kiin]], "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt". [[Tänapäev]], Tallinn [[2009]], eriti lk 149–173 (peatükk "Artur Adson ja "Sonettide" sünnitaust")


== Välislingid ==
== Välislingid ==

Redaktsioon: 1. aprill 2019, kell 08:52

Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.

Elu

Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal (1907-1912) ja alates 1912 aastast Tallinnas maamõõtjana. Alates 1918 aastast tegi kaastööd ajalehtedele "Tallinna Teataja", "Sotsialdemokraat" ja "Postimees", 1920. a. sügisest "Tallinna Teataja" toimetuse liige, sama aasta lõpust ka "Päevalehe" toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana[1]. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

5. oktoobril 1935 määrati Artur Adson filmiinspektoriks[2].

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

Underi ja Adsoni hauakivi Stockholmi Skogskyrkogårdeni kalmistul

Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Marie Underi, viimase tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

Teosed

Luulekogud

Mälestusteraamatud

Näidendid

  • "Toomapäev" (Tartu 1928)
  • "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
  • "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
  • "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
  • "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
  • "Elav kapital" (Tallinn 1934)
  • "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
  • "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud

  • "Das estnische Theater (Tartu 1933)
  • "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
  • "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat

  • "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid

Päevik

  • Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt HinrikusLooming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Kirjavahetus Tuglasega

Teenetemärk

Tsitaat

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.

Viited

  1. "Eesti ajakirjanikud - Lühikesed eluloolised andmed". Õitsituled ; nr.1 1922 (lk45).
  2. Peaministri käsukiri nr. 6 5. oktoobrist 1935

Kirjandus

Välislingid