Leonardo da Vinci

"Da Vinci" suunab siia; teiste tähenduste kohta vaata Da Vinci (täpsustus)

Selles nimes tähistab da Vinci sünnikohta, mitte perekonnanime, ja inimesele viidatakse tema eesnimega Leonardo.

Leonardo da Vinci
Autoportree
Sünninimi	Leonardo di ser Piero da Vinci
Sündinud	15. aprill 1452 Vinci, Firenze Vabariik
Surnud	2. mai 1519 (67-aastaselt) Amboise, Prantsusmaa kuningriik
Rahvus	itaallane
Tegevusala	Kunst, teadus
Kunstivool	Kõrgrenessanss
Tuntud teoseid	"Mona Lisa" "Püha õhtusöömaaeg" "Vitruviuse mees" "Daam hermeliiniga"

Leonardo di ser Piero da Vinci (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux), tuntud kui Leonardo da Vinci või lihtsalt Leonardo, oli Itaalia polühistor, kes tegeles valdkondadega nagu leiutamine, anatoomia, maalikunst, matemaatika, inseneriteadused, skulptuurid, arhitektuur, botaanika, muusika ja kirjandus, astronoomia, geoloogia, ajalugu ja kartograafia. Teda peetakse renessansiajastu mitmekülgseimaks geeniuseks.

Leonardot on tihti kirjeldatud renessansiinimese arhetüübina, mehena, kelle vaigistamatu uudishimu oli võrreldav vaid tema võimetega leiutajana. Teda on peetud parimaks maalikunstnikuks läbi aegade ning mitmekülgseimaks isikuks, kes on kunagi elanud. Kunstiajaloolase Helen Gardneri sõnade järgi olid tema huvide ulatus ja sügavus pretsedenditud ning "ta mõistus ja iseloom paistavad meile üliinimlikud, mees ise salapärane ja kauge".

Leonardo oli ja on peamiselt tuntud maalikunstnikuna. Kaks tema tööd, "Mona Lisa" ja "Püha õhtusöömaaeg" on kõige kuulsamad, reprodutseeritumad ning parodeeritumad portree ning religioosne maal läbi aegade, nende kuulsusega on võrreldav vaid Michelangelo "Aadama loomine". Leonardo joonistus Vitruviuse mehestki on kultuuriikoon, olles jäljendatud kõigel alates eurost, lõpetades raamatute ja T-särkidega. Tema töödest on säilinud võib-olla 15, nõnda vähe tema pidevate ja tihti hukatuslike uute tehnikatega seotud eksperimentide ning kroonilise edasilükkamiste tõttu. Siiski on Leonardo tööd ja päevikud, mis sisaldavad joonistusi, teaduslikke diagramme ja kunstniku mõtteid maalimise loomuse kohta võrreldavad vaid tema kaasaaegse, Michelangelo töödega.

Leonardo on austatud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest. Ta kavandas helikopteri, tanki, kalkulaatori ja kontsentreeris päikeseenergia. Enamik neist kavanditest olid tema eluajal teostamatud, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja masin traadi tugevuse kontrollimiseks, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviiltehnikast, optikast ja hüdrodünaamikast.

Perekond

Leonardo isa notar Ser Piero da Vinci oli poja sündides 25-aastane. Leonardo sündis väljaspool abielu Vincis Firenze piirkonnas. Leonardo ema nimi oli Caterina ning arvatavasti oli ta talunaine. Temast on peale eluaastate vähe teada.

Elulugu

Lapsepõlv

Lapsepõlves elas Leonardo viis aastat Anchianos. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus läks kooli. Õpetajaid hämmastasid väikese poisi küsimused ja argumendid. Koolis õppis Leonardo kirjutama, lugema ja arvutama ning geomeetriat ja ladina keelt. Leonardo elas Vincis 1466. aastani.

Firenze

14-aastaselt sõitis ta Firenzesse, kus hakkas õppima Andrea del Verrocchio bottega`s (ateljee). Verrocchio, keda peeti tollal üheks andekamaks Firenze kunstnikuks, avaldas Leonardole suurt mõju. Ateljees töötas ka teisi kuulsaid kunstnikke, teiste hulgas Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega, hiljem lisandus õlivärvidega maalimine. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, ehkki Leonardo ateljeest ei lahkunud.

1476. aastal lahkus Leonardo Verrocchio ateljeest.

Leonardo kui kunstnik

Maarja kuulutus

Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473. See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel, esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui ka rohelust liikuvana.

Kuningate kummardamine

Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis on suures osas Leonardo maalitud, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel talle omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusse, aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (u 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.

Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (umbes 1481–1482), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento ning luues sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.

Püha õhtusöömaaeg

1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas", mis on praegu Louvre'i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon, mis asub Londonis Rahvusgaleriis ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud.

"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul korduvalt restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud vaid fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. aasta sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.

Mona Lisa

1499 lahkus Leonardo Milanost ja viibis mõnda aega Mantovas ja Veneetsias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi 1506. aastani.

1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.

1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal jätkas ta tööd oma vist maailma tuntuima maali "Mona Lisa" maalimisel, mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud nimega "La Gioconda"). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ja selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.

Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ja "Leda luigega", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt).

1513 suundus Leonardo Rooma, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuningas François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ning mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.

Päevikud

Leht "Codex Leicesterist"

Renessansiaja humanism ei näinud kaunite kunstide ja teaduse vahel erilist vahet ja ka Leonardo tööd teaduse ning tehnika vallas olid sama muljetavaldavad kui tema kunst. Tema päevikud, kus on kokku umbes 13 000 lehekülge märkmeid ning joonistusi, oli edasilükkavaks jõuks moodsale kunstile ning looduslikule filosoofiale (tänapäevase teaduse eelkäija). Need märkmed olid tehtud ja korrastatud igapäevaselt läbi kogu Leonardo elu ja reiside, ta vaatles pidevalt maailma enda ümber.

Päevikud on enamjaolt kirjutatud peegelkursiivis. Põhjuseks võis olla pigem praktika, kui saladuse pidamine, mida on tihti põhjuseks pakutud. Kuna Leonardo oli vasakukäeline, oli tal tõenäoliselt mugavam kirjutada paremalt vasakule. Tema joonistused ja märkmed näitavad huvide tohutut ulatust: alates poenimekirjadest ja inimestest, kes talle võlgu olid, lõpetades kavanditega tiibade ja vee peal käimise kingade jaoks. Seal on maalide kompositsioone, uuringuid detailide, nägude ja emotsioonide, loomade, laste, lahkamiste, taimede, kivide moodustumise, veekeeriste, sõjamasinate, helikopterite ja arhitektuuri kohta.

Need päevikud – alguses lihtsad erineva suuruse ja tüübiga lahtised paberid, mis pärast tema surma jäid ta sõprade kätte – on leidnud oma tee suurtesse kogudesse nagu Windsori lossi Kuninglik Raamatukogu, Louvre, Hispaania Rahvusraamatukogu, Victoria ja Alberti Muuseum, Biblioteca Ambrosiana Milanos, kus on kaheteistosaline "Codex Atlanticus", ja Briti Raamatukogu Londonis, mis on valiku „BL Arundel MS 263“-st pannud ka internetti. "Codex Leicester" on ainus Leonardo suur teadustöö, mis on erakätes. Selle omanik on Bill Gates ja see on kord aastas väljapanekul erinevates linnades üle maailma.

Teaduslikud uurimistööd

Leonardo lähenemine teadusele oli vaatlemine. Ta püüdis asjadest aru saada neid ülitäpselt kirjeldades ega toonud esile eksperimente ega teoreetilist seletamist. Kuna tal jäi puudu korralikust haridusest matemaatikas ja ladina keeles, siis tema kaasaegsed teadlased ei tunnistanud Leonardot kui teadlast, kuigi ta ise õpetas ladina keelt. 1490. aastatel õppis ta matemaatikat Luca Pacioli käe all. Päevikute sisust tuleb välja, et tal oli kavas välja anda eri teemadel hulk uurimusi. Tema tööd anatoomia, valguse ja maastiku vaatlemise kohta kogus kokku tema õpilane Francesco Melzi. 1651. aastal avaldati need nime all "Kirjatöö Leonardo da Vinci maalide kohta" Prantsusmaal ja Itaalias ning 1724. aastal Saksamaal gravüüridega maalikunstnik Nicholas Poussini joonistuste põhjal. Frtijof Capra hiljutine põhjalik analüüs Leonardo kui teadlase kohta väidab, et tegu oli Galileo Galileist, Isaac Newtonist ja tema järel tulnutest hoopis erineva teadlasega. Leonardo eksperimendid järgisid kindlat teaduslikku meetodit ja ta teooriad ning hüpoteesid ühendasid endas kunsti, eriti maalimist. Need tema ühendatud teooriad ja terviklik lähenemisviis teevad temast tänapäevase süsteemiteooria eelkäija.

Anatoomia

Karikatuur

Leonardo ametlikud õpingud inimese keha alal algasid Andrea del Verrocchio käe all, kes nõudis, et kõik õpilased õpiksid anatoomiat. Kunstnikuna sai ta ruttu topograafilise anatoomia meistriks, joonistades üles palju uurimusi lihastest, kõõlustest ja teistest nähtavatest kehaosadest.

Eduka kunstnikuna anti talle luba lahata inimlaipu Santa Mari Nuova haiglas Firenzes ja hiljem ka haiglates Milanos ja Roomas. Aastatel 1510 ja 1511 tegi ta koostööd doktor Marcantonio della Torrega. Koos kirjutasid nad teoreetilise töö anatoomiast, mille tarvis tegi Leonardo üle 200 joonise. See avaldati 1680. aastal (161 aastat pärast tema surma) nime all "Uurimustöö maalimisest".

Leonardo joonistas palju uurimusi inimskeletist ja selle osadest: lihastest ja kõõlustest, südamest ja veresoonkonnast, suguorganitest ning teistest siseorganitest. Ta tegi ühe esimestest teaduslikest joonistest lootest emakas. Kunstnikuna vaatles ta põhjalikult ning jäädvustas vanuse ning emotsioonide mõju psühholoogiale, uurides eriti põhjalikult viha. Ta joonistas ka palju inimesi, kelle oli silmatorkavaid näolisi moonutusi või haigusilminguid. Ta uuris ja joonistas ka paljude loomade anatoomiat: lahates lehmi, linde, ahve, karusid ja konni ning võrreldes oma joonistustel nende anatoomilist struktuuri inimese omaga. Ta tegi ka hulga uurimusi hobuste kohta.

Inseneriteadus ja leiutised

Kahuri kavand

Oma elu ajal oli Leonardo hinnatud insener. Kirjas Ludovico il Morole väitis ta end olevat võimeline looma igasuguseid masinaid nii linna kaitseks kui piiramiseks. Kui ta 1499. aastal Veneetsiasse põgenes, leidis ta tööd insenerina ja töötas välja liikuvate barrikaadide süsteemi kaitsmaks linna rünnakute eest. Tal oli ka plaan, kuidas muuta Arno jõe voolu, et Pisa üle ujutada. Tema päevikud sisaldavad suurel hulgal leiutisi, nii praktilisi kui mittepraktilisi. Nende hulgas on muusikariistu, veepumpasi, ümberpööratava vända mehhanisme ja aurukahur.

1502. aastal tegi Leonardo plaani ühe sildeavaga 240 meetri pikkusest sillast Osmanite Sultan Beyazid II-le İstanbulis. Sild pidi olema Bosporuse suudmes, Kuldsarve lahel. Beyazid ei järginud projekti, kuna arvati, et sellise silla ehitamine on võimatu. Leonardo nägemus taastati 2001. aastal, kui Norras ehitati tema planeeritud sild väiksemates mõõtmetes. 17. mail 2006 otsustas Türgi valitsus ehitada Leonardo silla üle Kuldsarve lahe.

Pea kogu elu võlus Leonardot lend. Ta tegi palju uurimustöid lindude lennu kohta, kaasa arvatud "Lindude lennu kogumik" 1505. aasta paiku, nagu ka plaane arvukate lennumasinate, nagu helikopter ja deltaplaan, jaoks. Enamus neist, nagu kruvihelikopter, mis ei tõusnud õhku, olid ebapraktilised. Kuid deltaplaan on edukalt ehitatud ja demonstreeritud.

Popkultuuris

2013. aastal esilinastus Fox International Channelsi ning Starz ja Adjacent Productioni koostööna valminud telesari "Da Vinci deemonid". Leonardo Da Vincit kehastab Tom Riley. Sarja tegevus toimub renessansiaegses Firenzes, kus elab 25-aastane Leonardo, kes on andekas kunstnik, leiutaja, vehkleja, armuke, unistaja ja idealist.

Kirjandus

• František Jílek. "Mees Vincist", tõlkinud Leo Metsar, Kirjastus Kunst 1988

Välislingid

• Art Gallery – Leonardo da Vinci
• Leonardo da Vinci võis olla araablane
• "Avastati Leonardo da Vinci käsikirja alla peitunud autoportree", Postimees Online 28. veebruar 2009
• "Leonardo varjatud looming näitusel", Eesti Päevaleht, 1. august 2009