Makarovi püstol

Makarovi püstol (lühendatult PM; vene keeles: Пистолет Макарова; ПМ) on Nõukogude Liidu poolautomaatne püstol.

Relva konstrueeris Nikolai Makarov. Püstol võeti ametlikult relvastusse 1951. aastal, olles Nõukogude Liidu miilitsa ja sõjaväe standardkasutuses teenistusrelvana. Püstol jäi relvastusse Nõukogude Liidu lagunemiseni, kuid relva töökindluse ja lihtsuse pärast kasutavad mitmed riigid seda tänapäevalgi.

Ajalugu

Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit teoks tegema plaani vahetada välja püstolid Tokarev TT33 ja revolvrid Nagant M1895. AK-47 ründevintpüssi kasutuselevõtt sõjaväes andis püstolile kerge enesekaitse rolli. TT30/33 ei sobinud aga sellisesse rolli, olles liiga raske, suur ja sellel puudus suur peatamisjõud. Pealekauba, Tokarevidel puudus turvalisus ja padrunisalvesid oli liiga lihtne kaotada. Seetõttu korraldati 1945. aasta detsembris kaks võistlust uue käsirelva saamiseks, nii 7,62 mm kui ka 9 mm kaliibrile. Hiljem otsustati, et uus 9,2x18 mm kaliiber, mille disainis B. V. Semin, vastas etteantud kriteeriumidele kõige paremini. Väikesema kaliibriga padruni põlemisgaaside surve lubas praktiliselt sirget väljapääsu operatsiooni (vähendades tootmis hinda ja relva keerulisust), samas olles nõrga tagasilöögiga ja hea peatamisjõuga.

Mitmed insenerid võtsid osa võistlusest, kaasaarvatud Korovin, Baryshev, Vojvodin, Simonov, Rakov, Klimov, Lobanov, Sevryugin ja Makarov. Eriliselt rõhuti turvalisusele, kasutajasõbralikkusele, täpsusele, kaalule ja suurusele. Pärast ranget käsitlemist, vastupidavuse- ja muid teste, Makarovi püstol mis baseerus Saksa Walther-PP, seisis teistest disainidest välja oma lihtsusega, suurepärase vastupidavusega, kiire lahtivõtmisega ja robustsusega. 1948. aasta aprillis esines Makarovi püstolil 20 korda vähem rikkeid kui võistleva Baryshev ja Sevryugin vastased, ja sellel oli vähem osasid. Seega valiti 1949. püstol edasiseks arenduseks ja masstoodanguks optimeerimiseks. Instrumentaarium seati üles Iževski tehases. Pärast mitmeid suuri disaini muutusi ja seadistusi, relv võeti ametlikult kasutusele 1951. aastal kui Pistolet Makarova või PM.

Sama kui uus Nõukogude liidu standardkäsirelv PM jaotati laiali allohvitseridele, politseile, eriüksustele, ning tanki ja õhuvägedele. See jäi laialdaselt teenistusse nii sõjaväes kui ka politseis kuni Nõukogude liidu kokkukukkumiseni 1991. aastal. Variandid Makarovist on jäänud tootmisse Venemaal, Hiinas ja Bulgaarias. Ameerika Ühendriikides on Nõukogude Liidu ja Ida-Saksamaa sõjaväe Makarovid USA Alkoholi, Tubaka ja tulirelvade büroo poolt märgitud reliikviateks, kuna valmistajariike nagu NSV Liit ja SDV enam ei eksisteeri.

2003. aastal vahetati Venemaal ametlikult Makarov PM püstol välja MP-443 Grachi poolt, kuigi 2012. aasta seisuga, on suur hulk Makaroveid veel kasutuses nii sõjaväes kui ka politseis. Makarov PM on siiani teenistusrelv paljudes Ida-Euroopa riikides ja endistes liiduvabariikides. Põhja-Korea ja Vietnam kasutavad Makarov PM püstoleid standardkäsirelvana.