Zelimhan Jandarbijev: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
30. rida: 30. rida:
Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.
Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.


[[23. juuli]]l 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja [[Zelimhan Jandarbijev]] koos [[Inguššia]] juhtide [[Ruslan Aušev]]i ja [[Boriss Agapov]]iga alla lepingule "[[Tšetseeni ja Inguši Vabariik|Tšetseeni ja Inguši Vabariigi]] piiride määramise printsiipidest".
[[23. juuli]]l 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja [[Zelimhan Jandarbijev]] koos [[Inguššia]] juhtide [[Ruslan Aušev]]i ja [[Boriss Agapov]]iga alla lepingule "[[Tšetšeeni-Inguši Vabariik|Tšetšeeni-Inguši Vabariigi]] piiride määramise printsiipidest".


[[11. oktoober|11. oktoobril]] 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda [[Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu]] valimistel.
[[11. oktoober|11. oktoobril]] 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda [[Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu]] valimistel.
63. rida: 63. rida:
==Isiklikku==
==Isiklikku==
Jandarbijev oli abielus. Ta oli poja ja kahe tütre isa.
Jandarbijev oli abielus. Ta oli poja ja kahe tütre isa.


==Välislingid==
==Välislingid==
*[http://abcnews.go.com/wire/World/ap20040213_879.html Foto]
*[http://abcnews.go.com/wire/World/ap20040213_879.html Foto]

Redaktsioon: 10. märts 2019, kell 22:41

Zelimhan Jandarbijev

Zelimhan Abdulmuslimovitš Jandarbijev (Janderbijev; 1952 Kasahstan13. veebruar 2004 Doha, Katar) oli end iseseisvaks kuulutanud Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidendi kohusetäitja 19961997.

Jandarbijevi sünnikülaks peetakse vana tšetšeeni küla Starõje Atagi, kus on sündinud ka tantsija Mahmud Essambajev.

1981. aastal lõpetas ta Tsetšeeni-Inguši Riikliku Ülikooli.

Jandarbijev alustas tööelu 1969. aastal Kasahstanis. Ta oli lihttööline, müürsepp, puurija abi, korrektor ja Tšetšeeni-Inguši raamatukirjastuse tootmisosakonna juhataja.

Ta oli kirjanik, Tšetšeeni-Inguši ANSV Kirjanike Liidu liige, ajakirja Vikerkaar toimetaja, alates 1989. aastast Tšetšeeni-Inguši ANSV Kirjanike Liidu kirjanduslik konsultant.

Poliitiline tegevus

Jandarbijevi enda sõnul algas tema poliitiline tegevus sellest, et ta oli Groznõis kirjandusringi liige ja hakkas kirjutama vainahhikeelseid värsse, mis oli juba iseenesest nõukogudevastane nähtus.

Alates 1989. aastast oli Jandarbijev tšetšeeni ühingu "Bart" 'Üksmeel' esimees.

1990. aasta mais organiseeris Jandarbijev Vainahhi Demokraatliku Partei ja asus selle etteotsa. Partei põhiline programmiline eesmärk oli sõltumatu demokraatliku riigi loomine.

Novembrist 1990, pärast Tšetšeeni rahva üldrahvusliku kongressi moodustamist oli Jandarbijev selle täitevkomitee esimehe asetäitja (esimees oli Džohhar Dudajev, esimehe esimene asetäitja Jussup Soslambekov).

Kongressil moodustus kolm fraktsiooni, Doku Zavgajevi, Salambek Hadžijevi ja Jandarbijevi oma.

Itškeeria Tšetšeeni Vabariik

Esimeses Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi parlamendis (1991–1993) oli Jandarbijev massiteabevahendite ja sõnavabaduse komitee esimees.

Aprillis 1993 toetas Jandarbijev president Džohhar Dudajevi otsust saata laiali parlament, Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi Konstitutsioonikohus ja Groznõi linnanõukogu.

17. aprillil 1993 määrati Jandarbijev Džohhar Dudajevi seadlusega Tšetšeenia asepresidendi kohusetäitjaks, kellena tegeles ta põhiliselt ideoloogiliste küsimustega. Ta asus juhtima opositsiooni kuritegude uurimise valitsuskomisjoni ja esimese demokraatlikult valitud ning võimult tõugatud Gruusia presidendi Zviad Gamsahhurdia põrmu ümbermatmise komisjoni. Pärast seda olevat ta saanud hüüdnimeks "esimene matja".

Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.

23. juulil 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja Zelimhan Jandarbijev koos Inguššia juhtide Ruslan Auševi ja Boriss Agapoviga alla lepingule "Tšetšeeni-Inguši Vabariigi piiride määramise printsiipidest".

11. oktoobril 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu valimistel.

Esimene Tšetšeenia sõda

Esimeses Tšetšeenia sõjas 1995. aasta jaanuari keskel juhtis Jandarbijev Tšetšeenia pealinna Groznõi kaitset Venemaa relvajõudude vastu.

14. märtsil 1995 kirjutas Tšetšeeni Vabariigi prokuröri kohusetäitja B. Bashanov alla määrusele kriminaalasjade alustamisest ja sanktsioonile Jandarbijevi arreteerimiseks (koos ülejäänud kuue Tšetšeenia liidri Aslan Mashadovi, Sultan Gelishanovi, Taimaz Abubakirovi, Šamil Bassajevi ja teistega). Jandarbijevit süüdistati paragrahvide 170 (võimu või ametiseisundi kuritarvitamine), 64 (Kodumaa reetmine) ja 77 (banditism) järgi.

Aprillis 1996, pärast president Džohhar Dudajevi tapmist Venemaa sõjaväeluure poolt, sai Jandarbijevist Tšetšeenia president.

Mai lõpus 1996 juhtis ta Tšetšeenia delegatsiooni, mis kohtus Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja peaminister Viktor Tšernomõrdiniga ning mille peetud rahuläbirääkimised lõppesid relvarahu allakirjutamisega 27. mail.

3. oktoobril 1996 peeti Moskvas läbirääkimisi Tšetšeenia ja Venemaa delegatsiooni vahel. Delegatsioone juhtisid Zelimhan Jandarbijev ja Venemaa valitsuse juht Viktor Tšernomõrdin.

Jandarbijev kandideeris Tšetšeenia presidendivalimistel 27. jaanuaril 1997, kuid kaotas väejuht Aslan Mashadovile, saades valimistulemuste järgi kolmanda koha. Aastal 1998 süüdistati Jandarbijevit selles, et ta seisis Aslan Mashadovile sooritatud atentaadi taga. Septembris 1998 süüdistas Mashadov Jandarbijevit vahhabismi importimises ning riigivastases tegevuses, sealhulgas valitsusvastastes kõnedes ja avalikes koosolekutes ning illegaalsete relvastatud rühmade organiseerimises. Pärast seda ühendas Jandarbijev Mashadovi-vastases opositsioonis jõud islamistidega.

Arvatakse, et Jandarbijev mängis võtmerolli tšetšeeni mässuliste rünnakus Venemaa territooriumil asuvale Dagestanile 1999. aastat.

Teine Tšetšeenia sõda

Pärast Tšetšeenia sõja taaspuhkemist 1999. aasta lõpus läks Jandarbijev Pakistani, seejärel Araabia Ühendemiraatidesse ning lõpuks asus elama Katarisse, kus ta otsis muslimite toetust Tšetšeenia üritusele. See tekitas Venemaa ja Katari vahel hõõrumisi, sest hoolimata Interpoli arreteerimisorderist 2001. aastast keeldus Katar Jandarbijevit välja andmast. Teda mainitakse ÜRO nimekirjas isikutest, keda kahtlustatakse sidemetes al-Qaedaga ning kellel olevat olnud kontakte Talebani liikumisega Afganistanis. Arvatakse, et tal oli oluline roll tsetseeni mässuliste finantseerijate võrgustikus islamimaailmas.

Samuti süüdistati teda selles, et ta on segatud Moskva Dubrovka teatri hõivamisse tsetseeni mässuliste poolt oktoobris 2002, mille vabastammise käigus tapeti pantvangivõtjate ja Venemaa terrorismivastase üksuse poolt umbes 120 pantvangi ja sissi.

Surm

13. veebruaril 2004 hukkus Jandarbijev autopommiplahvatuses Katari pealinnas Dohas. Jandarbijev, kes koos pojaga sõitis autoga tagasi mošeest reedepalvuselt, suri teel haiglasse. Väidetavalt said surma ka kaks tema ihukaitsjat ning tema teismeline poeg olevat tõsiselt viga saanud. Ilmselt olid pommi pannud Venemaa luureteenistuse töötajad (kes ise eitasid mis tahes osalust selles asjas).

Autopomm ajendas Katari esimese terrorismivastase seaduse, mille järgi terroriakte, millega kaasnevad ohvrid, karistatakse surmanuhtluse või eluaegse vangistusega. Katari võimud arreteerisid kolmes mõrvas kahtlustatuna kolm Venemaa välisluure agenti. Üks neist lasti vabaks ja ülejäänud kahele esitati süüdistus. Moskva nõudis kahe mehe väljaandmist. Kaks katarlast arreteeriti Venemaal kättemaksuks kahtlustatuna selles, et nad ei deklareerinud nende valduses olevat raha.

Teosed

  • Istutage inimesed puu (luulekogu)
  • Zodiaagi märgid (luulekogu)
  • Tasumise tund (jutustus)

Isiklikku

Jandarbijev oli abielus. Ta oli poja ja kahe tütre isa.

Välislingid