2004. aasta Haiti mäss

2004. aasta Haiti mäss oli konflikt, mis kestis mõne nädala veebruaris 2004 ja lõppes Haiti presidendi Jean-Bertrand Aristide'i lahkumisega (tema ametiaeg pidi kestma 2006. aastani).

Mäss lõppes 29. veebruaril Aristide'i lahkumisega riigist. Aristide väidab, et USA sõjaväelased röövisid ta ja sundisid eksiili minema, kuid USA jääb selle juurde, et Aristide astus vabatahtlikult tagasi.

Mässuliste eesmärgid ja väited

Mässu alguseks loetakse tavaliselt 5. veebruari 2004, kui riigi suuruselt neljanda linna Gonaïves'i vallutas mässuliste rühmitus, mis kutsus end Revolutsiooniliseks Artibonite'i Vastupanurindeks. 19. veebruaril nimetasid nad end ümber Rahvuslikuks Revolutsiooniliseks Rindeks Haiti Vabastamise Eest.

Mässulised olid nõudnud president Aristide'i tagasiastumist, kuid tema oli jäänud kindlaks soovile jääda ametisse kuni põhiseadusliku ametiaja lõpuni (7. veebruar 2006), rõhutades, et ta ei taha, et Haitis jääks ajalugu liikuma ühelt riigioöördelt teisele, vaid et see liiguks valitud presidendilt valitud presidendile.

Mässuliste ja tsiviilopositsiooni meelest on mäss loomulik tagajärg Aristide'i väidetavale halvale valitsemisele ja Haiti 2000. aasta parlamendivalimiste väidetavale võltsimisele. Opositsiooni väitel olid need valimised ebakorrektsed, sest väidetavalt kasutati häälte lugemisel kohtade jaotamisel ebaausaid meetodeid. Seetõttu boikoteeris opositsioon samal aastal toimunud presidendivalimisi, nii et Aristide võitis 92-protsendise häälteenamusega. Aristide'i pooldajad peavad süüdistusi seoses parlamendivalimistega ettekäändeks, et Aristide'i diskrediteerida, ning märgivad, et valimisi peeti sel ajal vabadeks ja õiglasteks.

Mässu juhtisid algselt endised Haiti sõjaväelased, kes olid vastutavad tsiviiltapatalgute eest 1990. aastate alguses. Juba enne laialdast vägivalda, mis haaras kogu riigi, mässasid mõned endised sõjaväelased riigi keskosas alates 2003. aastast. Kümneid inimesi sai surma. Peale selle tuli 4. veebruaril 2004 hulk endisi sõjaväelasi (sealhulgas kurikuulus endine maakaitseväejuht Louis-Jodel Chamblain) tagasi eksiilist Dominikaani Vabariigis ning teatas, et nad tahavad ühineda Gonaïves'is asuvate mässulistega.

Aristide'i valitsuse pooldajate sõnul kujutas mäss endast laiali saadetud Haiti sõjaväe (mis oli Haitis võimul 1991–1994) riigipöördekatset Haiti vana eliidi huvides, mis püüdis teha lõppu Aristide'i populistlikule poliitikale ja demokraatlikule valitsemisele.

Mässulised kirjutasid oma kiire edu paljuski selle arvele, et Aristide ei desarmeerinud sõjaväge, kui ta selle 1995. aastal laiali saatis. Sama tähtsaks põhjuseks pidasid nad ka rahva toetust. Haiti 5000 liikmega politseijõud osutusid liiga väikeseks ja halvasti relvastatuks, et mässuliste edasiliikumisele tõhusalt vastu seista, ja mõnes kohas, näiteks Cap-Haïtienis, ei osutanudki politsei erilist vastupanu.

Peale selle osalesid mässus relvastatud jõugud, mis on viimastel aastatel Haitil sageli vägivalla allikaks olnud. Kõige tuntum neist jõukudest on Kannibaliarmee, mis oli kaua peamine Aristide'i toetav jõud Gonaïves'i linnas, enne kui see Aristide'i vastu pöördus. See jõuk, millest hiljem sai Rahvusliku revolutsioonilise Rinde üks peamisi osi, väitis, et relvad, mida nad mässu ajal valitsuse vastu võitlemiseks oli kasutanud, oli jõugule andnud Aristide ajal, kui nad veel toetasid teda; väidetavalt oli selle peamiseks eesmärgiks opositsiooni hirmutamine 2000. aasta valimiste ajal. Ent valitsuse väitel oli mässuliste käsutuses palju suurem tulejõud kui Haiti politseil ning relvad pidid seetõttu olema välismaa päritolu.

Viimasel kümnendil on säärased jõugud mänginud Haiti poliitikas keskset rolli. Mässu Gonaïves'is alustas Aristide-vastane jõuk, kuid Aristide'i pooldavad jõugud võitlesid presidendi eest. Mõlemal poolel olevaid jõuke on süüdistatud julmades metsikustes, näiteks teise poole toetajate hukkamises ja nende kodude süütamises.

Paljude Aristide'i toetajate sõnul tegutses riigi tsiviilopositsioon viienda kolonnina mässuliste toetuseks. Opositsioon eitas seda, kuid paljud selle liikmed möönsid, et nad toetavad mässuliste üritust, ning ütlesid, et nad jagavad mässulistega ühist eesmärki, et Aristide lahkuks võimult: nad ütlesid, et ei nõustu mässulistega üksnes vägivaldsete meetodite kasutamise osas.