Kuressaare: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Risto est (arutelu | kaastöö)
CommonsDelinker (arutelu | kaastöö)
Fail Kuressaare_3_Suur_Tõll_ja_Piret_said_suure_kalasaagi_beentree.jpg on eemaldatud, sest kasutaja Ruthven kustutas selle Commonsist. Põhjus: per [[:c:Commons:Deletion requests/File:Kuressaare 3 Suur Tõll ja Piret said suure kala
6. rida: 6. rida:
| pilt = {{Fotomontaaž
| pilt = {{Fotomontaaž
| foto1a = Kuressaare linnus õhust.jpg
| foto1a = Kuressaare linnus õhust.jpg
| foto2a =
| foto2a = Kuressaare 3 Suur Tõll ja Piret said suure kalasaagi beentree.jpg
| foto2b = Trahter veski.jpg
| foto2b = Trahter veski.jpg



Redaktsioon: 25. veebruar 2019, kell 01:55

 See artikkel räägib linnast; samanimelise küla kohta Tarvastu vallas vaata artiklit Kuressaare küla; linna kohta Leningradi oblastis vaata artiklit Kingissepp.

Kuressaare

Ülevalt päripäeva: Kuressaare piiskopilinnus, Kesklinna tuuleveski, Tõllu ja Pireti kuju.
Pindala 15 km²
Elanikke 13 197 (1.01.2023)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 3655[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 15′ N, 22° 29′ E
Kuressaare (Eesti)
Kuressaare
Kaart

Kuressaare (vanasti ka Kuresaare[3]) on linn Saaremaa lõunarannikul, Saaremaa valla keskus ja Saare maakonna halduskeskus. Kuressaare on Eesti kõige läänepoolsem linn.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Kuressaare ajalugu

Enne linnuse püstitamist 13.–14. sajandil asus Kuressaares arvatavasti muistne sadamakoht, kuhu koondusid kokku kõik ümbruskonna tähtsamad teed.

Kuressaare plaan 18. sajandi keskel. Johann Christoph Brotze kogust

Linnuse ümber tekkinud Kuressaare alev sai Jakob Kohli, Wolther Rothendorfi ja Gert von Demteri taotlusel linnaõiguse 8. mail 1563 Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt.

13. veebruaril 1733 pani Ivan Kirilov ette kasutada Kuressaare kui Venemaa läänepoolseima linna meridiaani Vene kaartide algmeridiaanina, mis teostati mitmetel 18. sajandi kaartidel.[4]

Kuressaare turuplats

19. sajandil asutati mudaravila ning Kuressaare sai kuurortlinnaks, mille põhjustas ravimuda avastamine Kihelkonnas 1824. aastal. Eestis rajati esimesed mudaravilad Saaremaal Rootsikülas (1824) ja Kuressaares Weise heinamaal (1840) kust aga 1858. aastal kolis mudaravila Allee tänavale. Teine Kuressaare mudaravila asus Roomassaare tänaval (1876. aastal) ja kolmas samuti Allee tänaval (asutati 1883. aastal)[5]. 1878. aastal avati Kuressaares Wildenbergi nahavabrik, mille sisseseade viidi Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Venemaale, hooned hävitati aga 1917. aasta sügisel[6].

Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega Arensburg, millega paralleelselt on nii sõnas kui kirjas kasutusel olnud eestikeelne kohanimi Kuresaar (aastast 1933 Kuressaare). Suurema osa nõukogude ajast (15. mai 195223. juuni 1988) kandis linn nime Kingissepa, Saaremaalt pärinenud enamliku revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi.

Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn 1973. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala.

Kuressaarel oli omavalitsuse staatus alates 1. oktoobrist 1990 kuni 2017. aasta haldusreformini, mille käigus kõik Saaremaal asunud kohalikud omavalitsused ühinesid Saaremaa vallaks.[7]

Kaasajal on suur osa linnast orienteeritud turismile, aasta ringi võib seal kuulda soome, rootsi, saksa ja muid keeli.

30. aprillil 2017 andis linnapea Madis Kallas Kuressaarele päikesepealinna nimetuse.

Linnaosad

Kuressaare veetorn-elumaja

Linnavalitsemine

 Pikemalt artiklis Kuressaare linnapeade loend

Kuressaare linnapea on ametikohajärgselt Saaremaa vallavanem, kelleks on alates 2017. aastast Madis Kallas.[8][9]

 Pikemalt artiklis Kuressaare Linnavolikogu, Kuressaare linnavolinike loend 1934, 1939
 Pikemalt artiklis Kuressaare Linnavalitsus[10]

Linna vaatamisväärsused

Vanalinnas (peamiselt 18.19. sajandist) on säilinud kaks kirikut (Püha Nikolai kirik ja Laurentiuse kirik), kaubahoov, vana veski (1899), sadamaait (1663) ja elamuid. Baroksed raekoda ja vaekoda pärinevad rootsi ajast 17. sajandist, raekoja kõrval asuv rüütelkonna hoone aga 18. sajandist. Vanimaid säilinud hooneid on ka aadressil Kauba tänav 5 asuv pastoraadihoone ning Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuv Põlluvahi maja.

Linna suurim vaatamisväärsus on põhiosas 14. sajandist pärinev Kuressaare piiskopilinnus, kus praegu asub Saaremaa muuseum. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast hoonetiivast. Kirdeküljel paiknevad värav ja kaks torni – Pikk Hermann ja Sturvolt. Vaatamisväärsed on ka 17.–18. sajandist pärinevad võimsad muldkindlustused keskaegse linnusetuumiku ümber. Kuressaare linnus on Baltimaadel üks paremini säilinuid, alates 20. sajandi algusest on seda mitmeid kordi restaureeritud.

Vaatamisväärsed on ka Kuressaare Kuurhoone ja Kuressaare lossipark.

Linnusest edelasuunas jääb Tori abajas, kus asub Kuressaare sadam.

Kuressaares asub Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.

Rahvastik

1922. aastal loeti Kuressaares kokku elavat 2666 eestlast, 34 rootslast, 401 sakslast, 156 venelast ja 39 juuti.

1934. aastaks oli rahvaarv veidi muutunud. Kuressaares elas 3938 eestlast, 24 rootslast, 321 sakslast, 199 venelast ja 22 juuti.

1944. aasta alguses oli Kuressaares 4977 elanikku: 1953 meest ja 3024 naist.[11]

2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Kuressaares kokku 14 548 eestlast, 211 venelast, 63 ukrainlast, 35 soomlast, 12 valgevenelast, 3 sakslast ja 1 juut.

Kuressaare elanikkonna rahvuslik koosseis rahvaloenduste andmetel
Rahvus 1970[12] 1979[13] 1989[14] 2000[15] 2011[16]
arv % arv % arv % arv % arv %
Kokku 12 140 100 14 207 100 16 166 100 14 925 100 13 166 100
eestlased 10 658 87,79 12 783 89,98 14 999 92,78 14 548 97,47 12 861 97,68
venelased 1063 8,76 1076 7,57 833 5,15 211 1,41 159 1,21
ukrainlased 261 2,15 187 1,32 178 1,10 63 0,42 41 0,31
valgevenelased 64 0,53 44 0,31 51 0,32 12 0,08 9 0,07
muud 94 0,77 117 0,82 105 0,65 91 0,61 96 0,73

Kuressaarest pärit tuntud inimesi

Sõpruslinnad

Vaata ka

Viited

  1. Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 18.07.2023.
  2. http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4412334&siteLanguage=et, vaadatud 4.11.2017.
  3. Eesti Keel ; 1. 1924.
  4. Endel Varep. Hiiumaa ja Saaremaa meridiaan. Eesti Loodus, 1975, nr. 8, lk. 463–468.
  5. Kuressaare minevikust ja tulevikust, Saarte Hääl, 7. detsember 2009
  6. Urmas Kiil, Sajanditagune ärev suvi Saaremaal, Saarte Hääl, 20. juuli 2015
  7. Kihelkonna valla, Kuressaare linna, Laimjala valla, Leisi valla, Lääne-Saare valla, Mustjala valla, Orissaare valla, Pihtla valla, Pöide valla, Salme valla, Torgu valla ja Valjala valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine” muutmine
  8. "Saaremaa valla põhimäärus". Vaadatud 01.03.2018.
  9. "Üldkontakt. Saaremaa Vallavalitsuse koosseis". Vaadatud 01.03.2018.
  10. Mõnda Kuressaare Linnavalitsuse ajaloost aastail 1879 – 1917, saaremaa.ee (vaadatud 18. juuni 2012)
  11. https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1944/01/08/15
  12. Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  13. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 27
  14. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 32
  15. Päring Statistikaameti andmebaasist
  16. Päring Statistikaameti andmebaasist

Kirjandus

  • Helju Pärt, Mati Oolup, "Klassitsistlik Kuressaare", Saaremaa Kirjastusühing Oma Saar, 1993
  • "Tervitusi Kuressaarest", postkaarte ja fotosid Saaremaa Muuseumi kogust, koost. Maret Soorsk, Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2008.
  • "Vana Kuressaare. Ehitised ja inimesed.", koost. Toomas Karjahärm, kirjastus Argo, 2006.

Välislingid

Kaardid