Gladiool

Gladiool
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Üheidulehelised Liliopsida
Selts	Asparilaadsed Asparagales
Sugukond	Võhumõõgalised Iridaceae
Alamsugukond	Ixioideae
Perekond	Gladiool Gladiolus L.

Gladiool (Gladiolus) on taimeperekond võhumõõgaliste sugukonnas.

Nimetus

Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate kultuurtaimede puhul. Eestis ainus pärismaine Gladioluse perekonda kuuluv liik kannab nimetust niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) ning arvatakse kokkuleppeliselt nimetatud kuremõõga perekonda. Ladinakeelse nime Gladiolus on gladiool saanud Vana-Rooma teadlaselt, filosoofilt ja kirjanikult Plinius Vanemalt, kes leidis, et gladiooli lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese mõõgaga.

Levila

Enamik gladioolide liike on pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt Lõuna-Aafrikast, kuid ka Madagaskarilt, Vahemere maadest, ulatudes seejuures Põhja-Euroopasse. Samuti on neid leitud Väike- ja Kesk-Aasiast. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas aga kokku umbes 200–300 liiki.

Kirjeldus

Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad püsililled. Neil on mitu, enamasti süstjat või mõõkjat lehte. Lehtede värvus on heledast kuni sinakasroheliseni. Nad on tugevad ja kaetud vahakihiga. Lehtede pikkus on 30–140 cm, laius aga 2–8,5 cm. Kehtib seaduspärasus – iga järgnev leht on eelmisest suurem. Neid on tavaliselt 4–5, mis oleneb sordist. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt.

Vars ja õisikuvars gladioolil morfoloogiliselt ei eristu. Vars on 12–15 cm pikkune. Õisiku mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Esimesena arenevad välja õisiku alumised õied. Kõige varem ja tugevamini arenevad välja tolmukad. Õisikus on keskmiselt 16–20 õit, kuid on ka 22–24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40–45 kuni 60–70 cm. Näiteks Gladiolus alatus on 12 õiega, Gladiolus crassifolis aga kuni 30 õiega. Mitte kõik õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars pikkuses veel edasi. Õied on koondunud tähkjasse õisikusse, on kahesugulised, harva lõhnavad. Õiekate on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas lehterjalt kokku kasvanud. Õietkatteleht võib kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas, jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline. Tolmukaid on kolm, nad ulatuvad välja krooniputkest ja kumerduvad õiekatte ülemisse osasse. Emakakael on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu tolmukadki. Emakas haruneb tipus kolmeks.

Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes toonides kui ka nende varjundites. Õie värvus oleneb pigmentide olemasolust. Näiteks punase värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2–6 eri antotsüaani. Õitele kollase ja kreemika värvuse annavad antoksantiin ja flavonoidid.

Gladioolid on risttolmlejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt kimalased. Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kimalaste, mesilaste ja tuule kaasabil. Seemned valmivad kupras. Vili on sünkarpne munajas 3-pesaline kupar, milles on 7–100, isegi kuni 150 seemet. Seemned on ümarad ja varustada tiivakestega. Tiivakesed võivad ka puududa.

Liigitus

Arengurütmi järgi jagatakse gladioolid kahte rühma:

• Talvise-kevadise kasvu ja õitsemisega ehk talikasvulised liigid ja sordid. Siia kuuluvad nt Gladiolus × colvillei, Gladiolus × nanus, Gladiolus × haarlemensis, Gladiolus × thunbergii ja hübriidid, Gladiolus grandis, Gladiolus tristis ja tema hübriidid. Meil kasvatatakse neid harva.
• Suvikasvulised ehk suvise kasvamise ja õitsemisega liigid ja sordid. siia kuuluvad nt Gladiolus × primulinus, Gladiolus × hybridus, Gladiolus byzantinus, Gladiolus illyricus, Gladiolus papilio, Gladiolus dalenii, Gladiolus imbricatus, Gladiolus italicus jt. Kõik Eestis kasvatatavad aedgladiooli sordid kuuluvad siia rühma.

Aretuse ja päritolu järgi eristatakse mitmeid sordirühmi.

• Grandiflorus rühm ehk tavagladioolid. Sellesse rühma kuuluvad tänapäevased sordid. Tavagladioolide rühm on kõige arvukam sordirühm. Õied on neil väga mitmekesised. Varieeruvus esineb nii vormis, kujus kui ka värvuses. Esineb ka kahe- ja enamavärvilisi sorte.
• Primulinus rühm ehk priimulgladioolid. Aretamise algmaterjaliks on olnud ja on liik Gladiolus primulinus. Õied asuvad õisikus hõredalt. Iseloomulikuks on suur õite värvivalik ja keskmise kõrgusega peened tugevad varred, mis kasvavad kuni 60 cm kõrguseks.
• Butterfly rühm ehk liblikgladioolid. Aretuse algmaterjaliks on olnud looduslik liblikgladiool (Gladiolus papilio). Väikeseõielised (õie läbimõõt 6–8 cm), säravate, sageli liblika tiibu meenutavate laikudega.
• Nanus rühm ehk madalad ja varaõitsvate gladioolide sordirühm. See rühm ilmus 19. sajandi II poolel. Teda on nimetatud ka väikeseõieliste gladioolide rühmaks.
• Tubergeni rühm. See rühm on aretatud van Tubergeni ettevõttes 1924. aastal. Taimed on kitsate lehtedega, karunevate õisikuvartega. Neid kasvatatakse enamasti kasvuhoonetes lõikeõiteks.

Õie ehituse järgi jagatakse gladiooli perekonda kuuluvad liigid kolme rühma:

• Eugladiolus – õiekattelehed on pikenenud või munajad, nõeljas tipp on vaevu märgatav.
• Hebea – õiekattelehed on ümarrombjad, märgatava terava tipuga.
• Schweggeria – õiekattelehed on keerdunud, kroonlehed selgelt märgatava pika ja kitsa tipuga.

Enamik liike kuulub esimesse rühma.

Kultuuris

Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal Aafrikas tähendab ta õnne, ning ilma gladioolita ei toiminud seal ükski pidustus.

Allikas

• Räpina aianduskooli õpiobjekt "Gladiool ja nende kasvatamine", autor Katrin Uurman