Aldo Moro: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
P link par (+ masintoim) using AWB
4. rida: 4. rida:
Moro omandas klassikalise keskhariduse [[Taranto]]s [[lütseum]]is. Kuni [[1939]] õppis ta [[Bari ülikool]]is [[õigusteadus]]t. Hiljem sai ta seal [[1941]] õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja [[1942]] kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni [[1963]]. aastani, mil ta sai peaministriks.
Moro omandas klassikalise keskhariduse [[Taranto]]s [[lütseum]]is. Kuni [[1939]] õppis ta [[Bari ülikool]]is [[õigusteadus]]t. Hiljem sai ta seal [[1941]] õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja [[1942]] kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni [[1963]]. aastani, mil ta sai peaministriks.


[[1935]] astus Moro Itaalia [[katoliiklus|katoliiklike]] tudengite liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal [[Giulio Andreotti]]. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus [[1943]]–1945. [[1945]] sai ta [[ajakiri|ajakirja]] Studium toimetajaks ja mittepoliitilise [[modernism|modernismivastase]] [[katoliiklus|katoliikliku]] organisatsiooni [[Azzione Cattolica]] presidendiks (see organisatsioon tegutses [[piiskop]]pide kontrolli all).
[[1935]] astus Moro Itaalia [[katoliiklus|katoliiklike]] tudengite liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal [[Giulio Andreotti]]. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus [[1943]]–1945. [[1945]] sai ta [[ajakiri|ajakirja]] Studium toimetajaks ja mittepoliitilise [[modernism]]ivastase [[katoliiklus|katoliikliku]] organisatsiooni [[Azzione Cattolica]] presidendiks (see organisatsioon tegutses [[piiskop]]pide kontrolli all).


1945 [[abielu|abiellus]] Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida ([[1946]]), Agnese ([[1952]]) ning Anna ja Giovanni ([[1958]]).
1945 [[abielu|abiellus]] Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida ([[1946]]), Agnese ([[1952]]) ning Anna ja Giovanni ([[1958]]).
12. rida: 12. rida:
Moro oli paljukordne minister. Ta oli aastatel [[1955]]–57 [[Itaalia justiitsminister]], [[1957]]–[[1959|59]] [[Itaalia haridusminister]], [[1963]]–[[1968|68]] [[Itaalia peaminister]], [[1964]]–[[1965|65]], [[1969]]–[[1972|72]] ja [[1973]]–74 [[Itaalia välisminister]] ning [[1974]]–[[1976|76]] uuesti peaminister.
Moro oli paljukordne minister. Ta oli aastatel [[1955]]–57 [[Itaalia justiitsminister]], [[1957]]–[[1959|59]] [[Itaalia haridusminister]], [[1963]]–[[1968|68]] [[Itaalia peaminister]], [[1964]]–[[1965|65]], [[1969]]–[[1972|72]] ja [[1973]]–74 [[Itaalia välisminister]] ning [[1974]]–[[1976|76]] uuesti peaminister.


[[16. märts]]il [[1978]] röövisid ta [[Punased Brigaadid|Punaste Brigaadide]] [[terroristid]] ja hoidsid kinni ühes [[Rooma]] [[korter]]is. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.<ref>http://www.history.com/this-day-in-history/aldo-moro-found-dead</ref>
[[16. märts]]il [[1978]] röövisid ta [[Punased Brigaadid|Punaste Brigaadide]] [[terrorist]]id ja hoidsid kinni ühes [[Rooma]] [[korter]]is. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.<ref>http://www.history.com/this-day-in-history/aldo-moro-found-dead</ref>


<!--it:Wiki - !"Il 4 maggio 2007, il Parlamento ha votato e approvato una legge con il quale si istituisce il 9 maggio il "Giorno della memoria" in ricordo di Aldo Moro e di tutte le vittime del terrorismo."-->[[2007]]. aasta 4. mail võeti parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega [[9. mai]] kuulutati mälestuspäevaks – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.
<!--it:Wiki - !"Il 4 maggio 2007, il Parlamento ha votato e approvato una legge con il quale si istituisce il 9 maggio il "Giorno della memoria" in ricordo di Aldo Moro e di tutte le vittime del terrorismo."-->[[2007]]. aasta 4. mail võeti parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega [[9. mai]] kuulutati mälestuspäevaks – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.
26. rida: 26. rida:
* [https://www.youtube.com/watch?v=r5dY0IJ_o_U& Aldo Moro. 20 anni di misteri]
* [https://www.youtube.com/watch?v=r5dY0IJ_o_U& Aldo Moro. 20 anni di misteri]
{{commonskat}}
{{commonskat}}



{{algus}}
{{algus}}

Redaktsioon: 17. veebruar 2019, kell 11:07

Aldo Moro vangistuses (1978)

Aldo Moro (23. september 1916 Apuulias Lecce provintsis Magliees – 9. mai 1978 Rooma) oli Itaalia poliitik. Ta oli kahel korral (kokku ligi 6 aastat) Itaalia peaminister ning mitu korda välisminister.

Moro omandas klassikalise keskhariduse Tarantos lütseumis. Kuni 1939 õppis ta Bari ülikoolis õigusteadust. Hiljem sai ta seal 1941 õigusteaduse ja koloniaalpoliitika korraliseks filosoofiaprofessoriks ja 1942 kriminaalõiguse professoriks. Sel kohal töötas ta kuni 1963. aastani, mil ta sai peaministriks.

1935 astus Moro Itaalia katoliiklike tudengite liidu (Federazione Universitaria Cattolica Italiana) liikmeks ja 1939 sai ta selle presidendiks. Sellel kohal töötas ta 1942. aastani ja tema järglaseks sai sel kohal Giulio Andreotti. Seejärel asutas ta väljaande La Rassegna, mis ilmus 1943–1945. 1945 sai ta ajakirja Studium toimetajaks ja mittepoliitilise modernismivastase katoliikliku organisatsiooni Azzione Cattolica presidendiks (see organisatsioon tegutses piiskoppide kontrolli all).

1945 abiellus Moro Eleonora Chiaravelliga (1915–2010), kellega tal sündis neli last: Maria Fida (1946), Agnese (1952) ning Anna ja Giovanni (1958).

Kuulus Kristlik-Demokraatlikku Erakonda (Democrazia Cristiana), mis asutati 1943, ja oli üks selle vaimseid juhte. Kui 1946 valiti Itaalia Konstitutsiooniline Assamblee, valiti ka Moro selle liikmeks, kus ta aitas välja töötada Itaalia põhiseadust. Kui assamblee 1948 laiali saadeti, valiti ta samal aastal Itaalia parlamenti ja valiti kohe Alcide De Gasperi 5. valitsuse välisministri asetäitjaks. 1953 valiti ta parlamendi ülemkotta, kus juhtis kristlike demokraatide saadikurühma.

Moro oli paljukordne minister. Ta oli aastatel 1955–57 Itaalia justiitsminister, 1957–59 Itaalia haridusminister, 1963–68 Itaalia peaminister, 1964–65, 1969–72 ja 1973–74 Itaalia välisminister ning 1974–76 uuesti peaminister.

16. märtsil 1978 röövisid ta Punaste Brigaadide terroristid ja hoidsid kinni ühes Rooma korteris. Terroristid nõudsid oma kaaslaste vabastamist vanglast, kuid nendega ei nõustutud läbi rääkima. Pärast 54-päevast vangistust, 9. mail, leiti Aldo Moro mahalastuna ühest autost Via Caetanil Roomas.[1]

2007. aasta 4. mail võeti parlamendis hääletamisega vastu seadus, millega 9. mai kuulutati mälestuspäevaks – Aldo Moro ja kõigi terrorismiohvrite mälestuseks.

Kirjandus

Viited

  1. ↑ http://www.history.com/this-day-in-history/aldo-moro-found-dead

Välislingid

Eelnev
Giovanni Leone 		Itaalia peaminister
1963–1968 		Järgnev
Giovanni Leone
Eelnev
Mariano Rumor 		Itaalia peaminister
1974–1976 		Järgnev
Giulio Andreotti
Itaalia kuningriik Itaalia vapp
Itaalia Vabariik
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aldo_Moro&oldid=5218686"