Euroopa rändekriis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Marival (arutelu | kaastöö)
379 muudatust
PResümee puudub
Marival (arutelu | kaastöö)
379 muudatust
Resümee puudub
40. rida: 40. rida:
==Põhjused==
==Põhjused==
===Relvastatud konfliktid ja sõjategevus===
===Relvastatud konfliktid ja sõjategevus===
[[Pilt:Syrian rebels with M79 Osa in Damascus.png|pisi|Süüria mässulised pealinnas Damaskuses peale pommitamist, 2017]]
Suurem osa Euroopasse saabuvatest pagulastest on Süüria päritolu. Nende sundränne on tingitud kodusõjast Süürias, kus president Bashas al-Assadi sotsiaalpoliitiliselt rõhuv režiim viis valitsusvägede ja valitsusvastaste relvastatud kokkupõrgeteni. Valitsusvastaseid asusid toetama ka välisriikide valitsused (sh USA ja Suurbritannia), eesmärgiga kukutada Süüria valitsus.<ref>[https://www.nytimes.com/2016/06/27/world/middleeast/cia-arms-for-syrian-rebels-supplied-black-market-officials-say.html "C.I.A. Arms for Syrian Rebels Supplied Black Market, Officials Say"] ''The New York Times'', 26.06.2016</ref> 2011. aastal avaldasid süürlased Daraa linnas meelt demokraatlike muudatuste toetuseks. President Assad vastas sellele jõuga, mis põhjustas veel Assadi režiimi vastaseid meeleavaldusi kogu riigis. Ülestõusu püüti maha suruda, ent vastumeetmed põhjustasid veel enam rahutusi. 2011. aasta maikuuks olid tuhanded süürlased kodumaalt põgenenud ning Türgis avati esimesed põgenikelaagrid. 2012. märtsis otsustas UNHCR ametisse nimetada regionaalkoordinaatori Süüria pagulaste abistamiseks, tunnustades ametlikult üha süvenevat kriisi. 2017. aasta detsembriks oli Euroopa Liidu riikidele esitatud kokku miljon varjupaigataotlust, kus taotlejaks oli Süüria päritolu põgenik. 2018. aasta märtsi seisuga oli UNHCRi andmetel maailmas kokku ligikaudu 5,6 miljonit Süüria pagulast.<ref>[https://data2.unhcr.org/en/situations/syria "Situation Syria Regional Refugee Response"] UNHCR, vaadatud 12.02.2019</ref>
Suurem osa Euroopasse saabuvatest pagulastest on Süüria päritolu. Nende sundränne on tingitud kodusõjast Süürias, kus president Bashas al-Assadi sotsiaalpoliitiliselt rõhuv režiim viis valitsusvägede ja valitsusvastaste relvastatud kokkupõrgeteni. Valitsusvastaseid asusid toetama ka välisriikide valitsused (sh USA ja Suurbritannia), eesmärgiga kukutada Süüria valitsus.<ref>[https://www.nytimes.com/2016/06/27/world/middleeast/cia-arms-for-syrian-rebels-supplied-black-market-officials-say.html "C.I.A. Arms for Syrian Rebels Supplied Black Market, Officials Say"] ''The New York Times'', 26.06.2016</ref> 2011. aastal avaldasid süürlased Daraa linnas meelt demokraatlike muudatuste toetuseks. President Assad vastas sellele jõuga, mis põhjustas veel Assadi režiimi vastaseid meeleavaldusi kogu riigis. Ülestõusu püüti maha suruda, ent vastumeetmed põhjustasid veel enam rahutusi. 2011. aasta maikuuks olid tuhanded süürlased kodumaalt põgenenud ning Türgis avati esimesed põgenikelaagrid. 2012. märtsis otsustas UNHCR ametisse nimetada regionaalkoordinaatori Süüria pagulaste abistamiseks, tunnustades ametlikult üha süvenevat kriisi. 2017. aasta detsembriks oli Euroopa Liidu riikidele esitatud kokku miljon varjupaigataotlust, kus taotlejaks oli Süüria päritolu põgenik. 2018. aasta märtsi seisuga oli UNHCRi andmetel maailmas kokku ligikaudu 5,6 miljonit Süüria pagulast.<ref>[https://data2.unhcr.org/en/situations/syria "Situation Syria Regional Refugee Response"] UNHCR, vaadatud 12.02.2019</ref>
{{Vaata|Süüria kodusõda}}


Maailmas suuruselt teise suurima pagulasrühma moodustavad Afganistani päritolu põgenikud.<ref>[https://www.unhcr.org/en-us/afghanistan.html "Afghanistan"]UNHCR koduleht, vaadatud 12.02.2019</ref> Enamik neist pagulastest on piirkonnast põgenenud sõja ning tagakiusamise tõttu. Afganistanis on relvastatud konfliktid kestnud peaaegu 40 aastat, alates Nõukogude vägede sissetungist 1979. aastal. Sellest ajast peale on riigis olnud vahelduvad sõjalised konfliktid. Pagulaste arvu tõusu peamiseks põhjuseks peetakse Talibani tegevust Afganistanis. Nende tagasi tõmbumise järel 2001. aastal naasid peaaegu 6 miljonit afgaani pagulast oma kodumaale. Talibani tegevuse taashoogustumise järel 2006. aastal on Afganistanist põgenenud peaaegu 2,5 miljonit inimest. Suurem osa pagulasi asub ümber asunud Pakistani ja Iraani, kuid üha rohkem afgaane taotlevad varjupaika ka Euroopa Liidu maades.<ref>[https://www.rescue.org/article/afghanistan-what-you-need-know-about-one-worlds-longest-refugee-crises "Afghanistan: What you need to know about one of the world's longest refugee crises"] ''Rescue.org'', 08.09.2016</ref>
Maailmas suuruselt teise suurima pagulasrühma moodustavad Afganistani päritolu põgenikud.<ref>[https://www.unhcr.org/en-us/afghanistan.html "Afghanistan"]UNHCR koduleht, vaadatud 12.02.2019</ref> Enamik neist pagulastest on piirkonnast põgenenud sõja ning tagakiusamise tõttu. Afganistanis on relvastatud konfliktid kestnud peaaegu 40 aastat, alates Nõukogude vägede sissetungist 1979. aastal. Sellest ajast peale on riigis olnud vahelduvad sõjalised konfliktid. Pagulaste arvu tõusu peamiseks põhjuseks peetakse Talibani tegevust Afganistanis. Nende tagasi tõmbumise järel 2001. aastal naasid peaaegu 6 miljonit afgaani pagulast oma kodumaale. Talibani tegevuse taashoogustumise järel 2006. aastal on Afganistanist põgenenud peaaegu 2,5 miljonit inimest. Suurem osa pagulasi asub ümber asunud Pakistani ja Iraani, kuid üha rohkem afgaane taotlevad varjupaika ka Euroopa Liidu maades.<ref>[https://www.rescue.org/article/afghanistan-what-you-need-know-about-one-worlds-longest-refugee-crises "Afghanistan: What you need to know about one of the world's longest refugee crises"] ''Rescue.org'', 08.09.2016</ref>


===Majanduspagulus===
===Majanduspagulus===
Majanduspagulus on olnud pikka aega globaalne probleem. Majanduspagulane on inimene, kes lahkub oma päritoluriigist paremate elamis- ja töötingimuste otsingul. ÜRO määratluse järgi nimetatakse selliseid isikuid võõrtööjõuks. OECD andmetel on viimase kümne aasta jooksul 70% Euroopa tööjõu arvu kasvust olnud tänu võõrtöölistele. OECD hinnangul on võõrtööjõud kasvava tööturu jaoks ülimalt vajalik, täites 15% uutest töökohtadest kõige kiiremini arenevates sektorites, ning leidnud, et migrantidel pole olnud ühegi riigi SKTle negatiivset mõju.<ref>[http://www.oecd.org/migration/migration-policy-debates.htm "Migration Policy Debates"] ''Migration'', OECD 2014. Vaadatud 12.02.2019</ref>

==Ränne==
==Ränne==
==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 12. veebruar 2019, kell 17:24

Asüüli taotlejaid 2015. aasta I poolaastal.

Euroopa rändekriis (ka Euroopa pagulaskriis) on koondnimetus perioodile algusega 2013. aastal, kui Euroopa Liidu maadesse hakkas üle Vahemere või Kagu-Euroopa saabuma kasvav arv migrante.[1] See on osa suurenenud rändest Euroopa maadesse, mis algas 20. sajandi keskpaigas ning mis on paljudes riikides tekitanud tugevat vastuseisu.[2]

Väljastpoolt Euroopat saabuvate migrantide hulka kuuluvad varjupaigataotlejad ja majandusmigrandid.[3] Suure rände põhjuseks peetakse kliimamuutusi, muude tegurite hulka kuuluvad ka Euroopa koloniaalajastu järelmõjud, sealhulgas laialdane vaesus ja korruptsioon.[4][5]

Euroopa Komisjoni käsitluses viitab termin "immigrant" väljaspoolt Euroopa Liitu pärit inimest, kes asub alaliselt elama Euroopa Liidu liikmesriiki vähemalt 12 kuuks. Enamik migrantidest on pärit islamiusulistest maadest Euroopast lõunas ja idas, sealhulgas Lähis-Idast ja Aafrikast.[6] ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetel oli enamus 2015. jaanuarist 2016. märtsini Vahemere ületanud põgenikest pärit Süüriast (46,7%), Afganistanist (20,9%) ja Iraagist (9,4%).[7][8] Kõige enam taotletakse varjupaika suurtes Euroopa riikides nagu Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa ning tugevama surve all olid Vahemereäärsed piiririigid, eriti Itaalia ja Kreeka, kuhu jõudis arvukalt paadipõgenikke.

Üle Vahemere Euroopasse saabunud migrantidest 2015. aastal olid 58% üle 18-aastased meessoost isikud (77% kõigist täiskasvanutest), 17% olid üle 18-aastased naised (22% täiskasvanutest) ja ülejäänud 25% moodustasid alla 18-aastased põgenikud.[9]

Süüria ja Iraagi põgenikud Kreeka rannikul

Kuigi rändekriisist räägitakse peamiselt Euroopas, on enim põgenikke vastu võtnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid. Kõige rohkem põgenikke on Jordaanias, Türgis ja Pakistanis, vastuvõetud põgenike arvult riikide esikümnes on lisaks Liibanon, Iraan, Etioopia, Keenia, Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Tšaad. Põgenike arvult esimesest kümnest riigist kuus on islamiusulise enamusega.[10]

Eestit rändekriis otseselt ei puudutanud, küll aga leidis see oluliselt kajastamist Eesti meedias. Rahvusvahelise põgenike ümberpaigutamise kava raames on Eesti vastu võtnud ligi 200 pagulast[7], aga neist paljud on Eestist lahkunud[11]. Ühtlasi on Eesti panustanud Aafrika toetusfondi ning saatnud teistele riikidele appi piirivalvureid.[12] Eestit on enam mõjutanud Ida-Ukrainas aset leidnud konflikt, millega seoses suurenes rahvusvahelise kaitse taotlejate arv mitmesaja inimeseni[7].

Taust

Aastatel 2010-2013 saabus Euroopa Liitu igal aastal ligikaudu 1,4 miljonit inimest, kusjuures sisserändajate arv oli languses. 2014. aastal hakkas Itaaliasse üle Vahemere saabuma arvukalt immigrante Liibüast, kuid mitmete Euroopa Liidu riikide valitsused keeldusid rahastamast Itaalia merepäästeprogrammi Operation Mare Nostrum, mis asendati 2014. novembris Frontexi Operation Tritoniga. 2015. aasta esimestel kuudel edestas Kreeka saabuvate migrantide arvult Itaaliat ning sama aasta jooksul sai Kreekast põhiline maabumispunkt pagulastele, kes liikusid sealt läbi Balkani riikide edasi mujale Euroopasse, peamiselt Saksamaale ja Rootsi.

Euroopa Liit on rändekriisi püüdnud lahendada, suurendades Vahemere piirivalveoperatsioonide rahastust, luues tegevuskavu inimeste smugeldamisega võitlemiseks läbi selliste programmide nagu sõjaväeline operatsioon Sophia ja pakkudes välja uue kvoodisüsteemi pagulaste ümberasustamiseks erinevatesse Euroopa riikidesse, et vähendada survet piiririikidele ja migrantide peamistele sihtriikidele. Mõned liikmesriigid on taastanud piirikontrolli ka Schengeni alas ning rändekriis on põhjustanud palju pingeid riikide vahel, kes on valmis põgenikke vastu võtma ning riikide vahel, kes on sellele vastu.

Vahemere ränne sisendriikide kaupa, 2015-2016 Allikas: UNHCR

2015. aastal saabus üle Vahemere Euroopasse üle miljoni pagulase ning migrandi. Neist 848 000 tuli Kreeka kaudu ning 153 000 maabusid Itaalias. [13] Mere ületamisel hukkus umbes 3735 inimest.[14][15] Eurostati andmetel esitati Euroopa Liidu liikmesriikidele aastal 2015. kokku 1,2 miljonit esmakordset varjupaigataotlust. Suurim hulk asüülitaotlusi riigi elanike arvu kohta esitati 2015. aastal Ungaris, Rootsis ja Austrias. Absoluutarvult esitati enim asüülitaotlusi Saksamaal. 2015. aastal taotlesid Euroopas asüüli 1 294 000 pagulast ning migranti, neist 476 000 Saksamaal.[16] 2016. aasta esimese 20 päevaga maabus Kreekas 35 455 pagulast ning migranti. Ning mere ületusel hukkus 94 inimest.[17] 2016. aastal langes põgenike arv 1,2 miljonilt 364 000-le.[18] Langus jätkus ka 2017. aastal.[19]

Ajalugu

Schengeni viisaruum ja Dublini määrus

██ Tulevikus Schengeni alaga ühinevad ELi liikmesriigid
██ Avatud piiridega riigid

14. juunil 1985. aastal allkirjastasid 26 Euroopa riiki (22 ELi liikmesriiki 28st ning neli riiki Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioonist) Schengeni lepingu, millega kaotati piirikontroll määratletud Schengeni ala riikide vahel, kusjuures ala välispiiriga riigid kohustuvad tagama piirikontrolli. Alas sees paiknevad riigid võivad piirikontrollid taastada ajutiselt kuni kaheks kuuks "avaliku poliitika põhjustel või riikliku julgeoleku tagamiseks".[20]

Dublini määrusega kehtestati Euroopa Liidu liikmesriikide kohustus menetleda rahvusvahelise kaitse taotlusi, et takistada nn "asüüliostlemist", misjuhul esitab isik rahvusvahelise kaitse taotluse korraga mitmele liikmesriigile, et vastu võtta parim pakkumine, ja "asüüliringlust", misjuhul ei võta kaitse taotleja eest vastutust ükski liikmesriik.[21] Kui asjaolud ei määra teisiti (näiteks perekonna taasühinemise puhul), vastutab varjupaigataotleja eest liikmesriik, kuhu isik esimesena sisenes ning kus talt võeti sõrmejäljed. Kui varjupaigataotleja liigub seejärel edasi teise liikmesriiki, võib ta tagasi saata riiki, millesse ta esimesena sisenes. See on Dublini määruse suhtes põhjustanud palju kriitikat alusel, et liiga suur osa vastutusest varjupaigataotlejate eest on Euroopa Liidu välispiiridel paiknevatel riikidel nagu Itaalia, Kreeka või Ungari.[22][23] Aastal 2016 algatas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Komisjon Dublini määruse reformimise.[24] Dublini määruse algse teksti kohaselt pidid vastutuse võtma piiririigid, kuhu saabus suurel hulgal põgenikke. Euroopa Parlamendi seisukoht oli, et Dublini määrus ei ole efektiivne vastutuse ja kohustuste jaotamisel liikmesriikide vahel.[25] Reformi eesmärk oli luua süsteem vastutuskoorma jagamiseks. Muudatusettepanek nägi ette "automatiseeritud keskse süsteemi", mis peaks arvet ELi liikmesriikidele esitatud varjupaigataotluste üle.[26] Lisaks pidi see see liikmesriikide SKP alusel tegema kindlaks varjupaigataotlejate arvu, mille riik oleks võimeline vastu võtma. Kui liikmesriigile esitatud taotluste arv ületab 150% selle vastuvõtuvõime määrast, jagataks ülejäänud varjupaigataotlejad liikmesriikide vahel, kus taotlusi on vähem. Kui liikmesriik keeldub varjupaigataotlejaid vastu võtmast, kohustub ta selle asemel panustama 250 000 € solidaarsusfondi.[27] Reformi on Euroopa Parlamendis arutatud alates muudatusettepaneku tegemisest 2016. aastal.

Vedaja vastutus

Schengeni leppe artikkel 26 sätestab, et Schengeni viisaruumi reisijaid transportivad isikud/ettevõtted kohustuvad katma isiku tagasisaatmiskulud, kui tema varjupaigataotlus tagasi lükatakse.[28] See on kaasa toonud olukorra, kus ilma viisata migrante ei lubata Schengeni viisaruumi siseneva lennuki või laeva pardale, ning viisata põgenikud langevad inimkaubanduse ohvriks.[29] Euroopa Parlamendi läbi viidud uuringu kohaselt "viib vedajatele Euroopa korravalveteenistuste ülesannete asetamine ning neile trahvide kohaldamine kas kaitse taotlejate täieliku tõkestamiseni või sunnib neid võtma suuremaid riske, reisides illegaalselt".[30]

Kolmandatest riikidest pärit elanikud Euroopa Liidus enne 2015. aaastat

Kolmandate riikide kodanike sisseränne (roheline)[31],rahvusvahelise kaitse taotlejad (oranž)[32] ja ebaseaduslikult piiri ületanud (sinine)[33] Euroopa Liidus, 2010–2014

Aastal 2014 elas Euroopa Liidu riikides ligikaudu 33 miljonit väljaspool ELi sündinud inimest, kes moodustasid kokku 7% liiduala rahvastikust. Aastatel 2010-2013 sisenes liidumaadesse ligikaudu 1,4 immigranti aastas (varjupaigataotlejaid ja pagulasi arvestamata), kusjuures sisenejate arv oli languses.[34] Enne 2014. aastat said liiduriigid enim varjupaigataotlusi 1992. aastal (672 000), 2001. (424 000) ja 2013. aastal (431 000). Aastal 2014 oli varjupaigataotlejaid 626 000.[35] UNHCRi andmetel oli 2014. aasta lõpuks Euroopa riikidest kõige rohkem pagulasstaatuse saanud inimesi Prantsusmaal (252 264), Saksamaal (216 973), Rootsis (142 207) ja Suurbritannias (117 161). Mitte ükski Euroopa riik ei olnud pagulaste arvu poolest maailma riikide esikümne hulgas.[36]

Globaalne rändekriis

UNHCRi andmetel ulatus põgenike arv maailmas 2014. aasta lõpus 59,5 miljonini, saavutades kõrgeima taseme pärast Teist maailmasõda.[37] Nendest 19,5 miljonit olid pagulasstaatuse saanud isikud (14,4 miljonit UNHCRi mandaadiga, lisaks 5,1 miljonit Palestiina põgenikku UNRWA mandaadiga) ja 1,8 miljonit olid varjupaigataotlejad. Ülejäänud inimesed olid riigisiseselt ümberasustatud isikud (isikud, kes on põgenenud aktiivse sõjategevuse piirkonnast, ent kes on jäänud oma koduriigi piiresse). Rahvuselt oli põgenike hulgas kõige rohkem süürlasi (3,9 miljonit), seljatades afgaanid (2,6 miljonit), kes olid olnud oma osakaalult põgenike hulgas esikohal viimased 30 aastat. Kuus kümnest põgenike päritoluriikidest olid Aafrika riigid: Somaalia, Sudaan, Lõuna-Sudaan, Kongo Demokraatlik Vabariik, Kesk-Aafrika Vabariik ja Eritrea.[36] Kõige enam põgenikke võtsid vastu arengumaad (2014. aasta lõpuks 86% kõigist põgenikest); mõned maailma vähim arenenud riigid pakkusid varjupaika neljandikule kõigist põgenikest üle maailma.[36] Kuigi valdava enamuse Süüria põgenikest võtsid vastu naaberriigid nagu Türgi, Liibanon ja Jordaania, kasvas aastatel 2011-2015 Süüria päritolu varjupaigataotlejate arv ka Euroopas. 2015. aasta novembri seisuga elas Euroopa riikides (nii ELi liikmesriikides kui ka liitu mitte kuuluvates riikides) kokku 813 599 Süüria pagulast. 57% neist taotlesid kaitset Saksamaalt või Serbialt.[38] Arvuliselt sai 2014. aastal kõige enam varjupaigataotlusi Vene Föderatsioon (274 700).[36]

Põhjused

Relvastatud konfliktid ja sõjategevus

Süüria mässulised pealinnas Damaskuses peale pommitamist, 2017

Suurem osa Euroopasse saabuvatest pagulastest on Süüria päritolu. Nende sundränne on tingitud kodusõjast Süürias, kus president Bashas al-Assadi sotsiaalpoliitiliselt rõhuv režiim viis valitsusvägede ja valitsusvastaste relvastatud kokkupõrgeteni. Valitsusvastaseid asusid toetama ka välisriikide valitsused (sh USA ja Suurbritannia), eesmärgiga kukutada Süüria valitsus.[39] 2011. aastal avaldasid süürlased Daraa linnas meelt demokraatlike muudatuste toetuseks. President Assad vastas sellele jõuga, mis põhjustas veel Assadi režiimi vastaseid meeleavaldusi kogu riigis. Ülestõusu püüti maha suruda, ent vastumeetmed põhjustasid veel enam rahutusi. 2011. aasta maikuuks olid tuhanded süürlased kodumaalt põgenenud ning Türgis avati esimesed põgenikelaagrid. 2012. märtsis otsustas UNHCR ametisse nimetada regionaalkoordinaatori Süüria pagulaste abistamiseks, tunnustades ametlikult üha süvenevat kriisi. 2017. aasta detsembriks oli Euroopa Liidu riikidele esitatud kokku miljon varjupaigataotlust, kus taotlejaks oli Süüria päritolu põgenik. 2018. aasta märtsi seisuga oli UNHCRi andmetel maailmas kokku ligikaudu 5,6 miljonit Süüria pagulast.[40]

 Pikemalt artiklis Süüria kodusõda

Maailmas suuruselt teise suurima pagulasrühma moodustavad Afganistani päritolu põgenikud.[41] Enamik neist pagulastest on piirkonnast põgenenud sõja ning tagakiusamise tõttu. Afganistanis on relvastatud konfliktid kestnud peaaegu 40 aastat, alates Nõukogude vägede sissetungist 1979. aastal. Sellest ajast peale on riigis olnud vahelduvad sõjalised konfliktid. Pagulaste arvu tõusu peamiseks põhjuseks peetakse Talibani tegevust Afganistanis. Nende tagasi tõmbumise järel 2001. aastal naasid peaaegu 6 miljonit afgaani pagulast oma kodumaale. Talibani tegevuse taashoogustumise järel 2006. aastal on Afganistanist põgenenud peaaegu 2,5 miljonit inimest. Suurem osa pagulasi asub ümber asunud Pakistani ja Iraani, kuid üha rohkem afgaane taotlevad varjupaika ka Euroopa Liidu maades.[42]

Majanduspagulus

Majanduspagulus on olnud pikka aega globaalne probleem. Majanduspagulane on inimene, kes lahkub oma päritoluriigist paremate elamis- ja töötingimuste otsingul. ÜRO määratluse järgi nimetatakse selliseid isikuid võõrtööjõuks. OECD andmetel on viimase kümne aasta jooksul 70% Euroopa tööjõu arvu kasvust olnud tänu võõrtöölistele. OECD hinnangul on võõrtööjõud kasvava tööturu jaoks ülimalt vajalik, täites 15% uutest töökohtadest kõige kiiremini arenevates sektorites, ning leidnud, et migrantidel pole olnud ühegi riigi SKTle negatiivset mõju.[43]

Ränne

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Migrant crisis: Migration to Europe explained in seven charts, BBC News 4. märts 2016.
  2. ↑ "Construction, Robustness Assessment and Application of an Index of Perceived Level of Socio-economic Threat from Immigrants: A Study of 47 European Countries and Regions", Social Indicators Research.
  3. ↑ UNHCR viewpoint: ‘Refugee’ or ‘migrant’ – Which is right?
  4. ↑ Europe won’t resolve the ‘migrant crisis’ until it faces its own past, The Conversation, 01.09.2015
  5. ↑ Want To Reduce Migration? Spend Money On Climate Change, Not Border Security, Forbes, 30.11.2018
  6. ↑ Europe's Migration Crisis, Välissuhete Nõukogu koduleht, vaadatud 11.02.2019
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 "Teadlane selgitab, kuidas reageerisid liikmesriigid ja Eesti rändekriisile" ERR Novaator, 15. oktoober 2018
  8. ↑ "Monthly Arrivals by Nationality to Greece, Italy and Spain", UNHCR, vaadatud 11.02.2019
  9. ↑ "Over 1 million arrivals in Europe by sea: UNHCR", Business Standard, 30.12.2015
  10. ↑ "Ten countries host half of world's refugees: report" Al Jazeera, 04.10.2016
  11. ↑ "Pooled pagulased Eestist lahkunud: asekantsler tunnistab kava läbikukkumist" ERR, 18. oktoober 2017
  12. ↑ "Kasemets: EL-i rändekriisi uued tingimused Eestile lisakulu ei too" ERR, 29. juuni 2018
  13. ↑ Mehr als eine Million Flüchtlinge übers Mittelmeer gekommen. In: Ostsee-Zeitung. 3. jaanuar 2016
  14. ↑ Westdeutsche Allgemeine Zeitung online, 1,1 Millionen Flüchtlinge kamen 2015 nach Deutschland. 30. detsember 2015.
  15. ↑ unhcr.org 30. detsember 2015: Over one million sea arrivals reach Europe in 2015
  16. ↑ BBC, Migrant crisis: Migration to Europe explained in seven charts, 18. veebruar 2016
  17. ↑ Schutz der europäischen Außengrenzen. Athen: „Sollen wir Menschen ertrinken lassen?“ Offizielle Homepage der heute-Nachrichten, vaadatud 23. jaanuar 2016.
  18. ↑ "Number of refugees reaching Europe plunged in 2016" Al Jazeera, 06.01.2017
  19. ↑ "Half as many migrants landed in Europe in 2017 as 2016: IOM" Reuters, 05.01.2018
  20. ↑ "Schengen: Controversial EU free movement deal explained" BBC News, 14.09.2015
  21. ↑ "EU floats new asylum system, seeks to stop 'asylum shopping'" Fox News, 13.07.2016
  22. ↑ "EU legal framework on asylum and irregular immigration 'on arrival'" Euroopa Parlamendi uuringuteenistus
  23. ↑ "Asylum in the EU: Facts and Figures" Euroopa Parlamendi uuringuteenistus
  24. ↑ "Communication from the Commission to the European Parliament and the Council" 04.06.2016
  25. ↑ "EU Legislation in Process: Reform of the Dublin System"
  26. ↑ "Addressing Migration in the European Union: Selected publications by the European Parliamentary Research Service"
  27. ↑ "Addressing Migration in the European Union: Selected publications by the European Parliamentary Research Service"
  28. ↑ "Carrier sanctions" Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu, arhiivikoopia originaalist 10.03.2016
  29. ↑ "Refugee crisis: Smugglers offer 'Bad weather discount' to migrants" International Business Times, 25.10.2015
  30. ↑ "Analysis of the external dimension of the EU's asylum and immigration policies" Euroopa Parlamendi uuring
  31. ↑ "Immigration in the EU", Euroopa Komisjon
  32. ↑ "Asylum and first time asylum applicants by citizenship, age and sex Annual aggregated data (rounded)", EUROSTAT
  33. ↑ "Annual Risk Analysis 2015", Frontex
  34. ↑ "Trends in International Migrant Stock: The 2013 Revision", ÜRO raport
  35. ↑ Asylum statistics EUROSTAT
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 36,3 "UNHCR Global Trends –Forced Displacement in 2014", UNHCR raport 18.06.2018
  37. ↑ "The Global Refugee Crisis, Region by Region", The New York Times, 26.08.2015
  38. ↑ "Syria Regional Refugee Response" UNHCR
  39. ↑ "C.I.A. Arms for Syrian Rebels Supplied Black Market, Officials Say" The New York Times, 26.06.2016
  40. ↑ "Situation Syria Regional Refugee Response" UNHCR, vaadatud 12.02.2019
  41. ↑ "Afghanistan"UNHCR koduleht, vaadatud 12.02.2019
  42. ↑ "Afghanistan: What you need to know about one of the world's longest refugee crises" Rescue.org, 08.09.2016
  43. ↑ "Migration Policy Debates" Migration, OECD 2014. Vaadatud 12.02.2019

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Euroopa_rändekriis&oldid=5215237"