Winston Churchill

See artikkel räägib Suurbritannia riigitegelasest; Ameerika romaanikirjaniku kohta vaata artiklit Winston Churchill (romaanikirjanik).

---

Winston Churchill Kanada Parlamendis, detsember 1941, Yousuf Karshi foto

Sir Winston Leonard Spencer-Churchill (30. november 1874 Blenheimi loss, Woodstock, Oxfordshire – 24. jaanuar 1965 London) oli Suurbritannia poliitik ja Nobeli auhinna laureaat.

Ta oli Suurbritannia peaminister 10. maist 1940 kuni 26. juulini 1945 ja 26. oktoobrist 1951 kuni 7. aprillini 1955.

Churchill oli vabamüürlane ja kuulus loožidesse Studholme Alliance ja Rosemary.

Lapsepõlv ja perekond

Winstoni ema Leedi Randolph Churchill ehk Jennie Jerome (1854–1921) oli New Yorgi finantsmaakleri ja miljonäri Leonard Jerome'i tütar. Winstoni isa Lord Randolph Churchill (1849–1895) oli seitsmenda Marlborough' hertsogi poeg. Kuna Lord Randolph oli oma nooruses playboy ja temaga käisid kaasas mitmesugused skandaalid, siis tüli tõttu Walesi printsi – hilisema kuninga Edward VII-ga pagendati Churchillid Iirimaale, kus Winstoni isa oli Dublini asekuningas. Lord Randolph põdes süüfilist ja suri noorelt, 24. jaanuaril 1895 45-aastaselt.

Nagu kõrgklassi poisid enamasti, veetis ka Winston suurema osa oma lapsepõlvest internaatkoolides. Seitsmeaastasena viidi ta St. George'i kooli Ascotis. 1888. aasta kevadel võeti ta tänu perekonna mõjutustele vastu Harrow'sse, kus sai ta tihti karistada edenematuse eest õppetöös ja oma mässumeelse loomuse tõttu. Hästi läks Winstonil inglise keeles ja ajaloos. Ta oli ka kooli vehklemismeister.

Vahel harva tuli Winstoni ema Leedi Randolph talle internaatkooli külla. Winston armastas oma ema väga ning kirjutas talle kirju, milles soovis, et ema tuleks kas temale külla või annaks isa Winstonile loa mõneks ajaks koju minna. Täiskasvanuna oli Winstonil emaga väga lähedane suhe. Isaga ta eriti ei suhelnudki, kuid järgis pühendunult tema karjääri. Winston leidis üksildase lapsepõlve ajal tuge oma lapsehoidjalt Elizabeth Anne Everestilt.

Tunnustused

• 1925 – pälvis 29. aprillil 1925 I liigi 1. järgu Eesti Vabadusristi (keeldus vastu võtmast)
• 1941 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
• 1950 – Sonningi eriauhind
• 1951 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
• 1953 – Nobeli kirjandusauhind
• 1956 – Karl Suure auhind
• 2002 – BBC korraldatud 100 suurima briti valimisel sai Winston Churchill esimese koha

Teosed

• Tormihoiatus : (mälestused) / Second World War. Volume 1. The gathering storm (1995 tõlge eesti keelde: Henno Rajandi) ISBN 9985-807-63-4

Kirjandus

• Vladimir Truhhanovski, "Winston Churchill: poliitiline elulugu". Eesti Raamat, Tallinn 1982, 318 lk
• Christian Graf von Krockow (tiitellehel ekslikult: Craf), "Churchill: üks 20. sajandi elulugu". Saksa keelest tõlkinud Vladimir Beekman, Kunst, Tallinn 2000, 340 lk
• "Churchill" (paljude fotodega biograafiline kroonika). Toimetaja Christopher Dobson; tõlkinud Piret Kärm. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2001, 120 lk

Välislingid

• The Churchill Centre and Museum at The Cabinet War Rooms, London
• Kesknädalal, 25. august 1937, Päewaleht, nr. 229, Inglise–Saksa suhted, Avameelsed sõnad Saksamaale „Päewalehele" kirjuts R. T. Hon. Winston Churchill, P. C., M. P., digar.ee
  

Natsistlik Saksamaa pole maailmale ainult hirmuks, vaid ka mõistatuseks. Samm, mis sakslased on astunud „Times'i” kirjasaatjat Berliinist välja saates, jätab imestuse ja arusaamatusse nii nende sõbrad kui vaenlased.

• 17 november 1937, Päewaleht nr. 313, Rt. Hon. Winston Churchill, P. C., M. P. „Jugoslaavia ja Euroopa”, Peaminister Stojadinowitschi visiidid Londoni ja Pariisi ning uus sobitus vastasrinna parteide vahel Jugoslaavias väärivad tähelepanu. Jugoslaawia on Euroopa wõtmeriike ja tema tegevus võiks olla potentseks teguriks rahu säilitamisel suurriikide vahel.
• Reede, 21. oktoober 1938, Päewaleht Nr 286, LK 2, Rt. Hon. Winston Churchill, P. C., M. P., „Palestiina teelahkmel”, digar.ee,
  

Keset suuri sündmusi, mis viimasel ajal hoidsid meeli ärevil, Palestiina jäi teatava määrani varju. Praegune tuulevaikus Euroopas, kus võidukad pooled loevad oma saaki, sunnib meid uuesti pöörama pilku sellele rahutule maale, mille eest Suur–Britannia on vastutav.