Eesti šotlased: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Lisatud kunstnik Londicer. Täpsustatud Tomingase viidet.
PResümee puudub
62. rida: 62. rida:
Tol perioodil pidasid mitmed šoti päritolu inimesed mõjukaid ametiposte Eesti- ja Liivimaal:
Tol perioodil pidasid mitmed šoti päritolu inimesed mõjukaid ametiposte Eesti- ja Liivimaal:
*1634 [[James Scott]] (suri 1635), [[Narva linnus]]epealik<ref name="SAÄ"/>
*1634 [[James Scott]] (suri 1635), [[Narva linnus]]epealik<ref name="SAÄ"/>
*1657 [[William Philp]] (1593–1668), [[Narva]] komandant<ref name="SAÄ2"/><ref name="SSNE17"/>
*1657 [[William Philp]] (1593–1668), [[Narva]] komandant<ref name="SAÄ2"/><ref name="SSNE17"/>
*1658–1661 Krahv [[Robert Douglas]] (1611–1662), Rootsi vägede ülemjuhataja Liivimaal
*1658–1661 Krahv [[Robert Douglas]] (1611–1662), Rootsi vägede ülemjuhataja Liivimaal
*1665–1676 [[Johann Jacob Pfeiff]] (1613–1676), [[Tallinna piiskop]]<ref name="SAÄ4"/>
*1665–1676 [[Johann Jacob Pfeiff]] (1613–1676), [[Tallinna piiskop]]<ref name="SAÄ4"/>
87. rida: 87. rida:
Šoti päritolu inimesi osales [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] nii Rootsi kui Vene poolel.
Šoti päritolu inimesi osales [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] nii Rootsi kui Vene poolel.


[[Narva lahing (1700)|Narva lahingus]] (1700) langesid teiste Vene ohvitseride hulgas vangi koguni neli [[Gordon]]it: polkovnikud [[Alexander Gordon]] (Александр Александрович Гордон; 1669–1752)<ref name="Gordon"/><ref name="SSNE12"/> ja [[James George Gordon]], alampolkovnik [[Henry Gordon]] <ref name="SSNE14"/> ja major [[James Gordon]]<ref name="Stobaeus"/><ref name="Simpson"/>. Vangi langes ka piiramistöid juhtinud vabahärra [[Ludwig Nicolaus von Allart]] (1659–1727), kes põlvnes saksastunud šoti hugenottide perest<ref name="Glozier"/><ref name="Allard"/>.
[[Narva lahing (1700)|Narva lahingus]] (1700) langesid teiste Vene ohvitseride hulgas vangi koguni neli [[Gordon]]it: polkovnikud [[Alexander Gordon]] (Александр Александрович Гордон; 1669–1752)<ref name="Gordon"/><ref name="SSNE12"/> ja [[James George Gordon]], alampolkovnik [[Henry Gordon]] <ref name="SSNE14"/> ja major [[James Gordon]]<ref name="Stobaeus"/><ref name="Simpson"/>. Vangi langes ka piiramistöid juhtinud vabahärra [[Ludwig Nicolaus von Allart]] (1659–1727), kes põlvnes saksastunud šoti hugenottide perest<ref name="Glozier"/><ref name="Allard"/>.


Vangilangemisest õnnestus pääseda [[Novgorodi jalaväepolk]]u juhtinud polkovnik [[Robert Bruce]]'il (Роман Вилимович Брюс; 1668–1720). Pääsemine õnnestus ka tema vennal, suurtükiväge juhtinud polkovnik [[Jacob Daniel Bruce]]'il (Яков Вилимович Брюс; 1670–1735).<ref name="Rudakov"/>
Vangilangemisest õnnestus pääseda [[Novgorodi jalaväepolk]]u juhtinud polkovnik [[Robert Bruce]]'il (Роман Вилимович Брюс; 1668–1720). Pääsemine õnnestus ka tema vennal, suurtükiväge juhtinud polkovnik [[Jacob Daniel Bruce]]'il (Яков Вилимович Брюс; 1670–1735).<ref name="Rudakov"/>
163. rida: 163. rida:
Michael Andres Barclay de Tolly tegi edukat sõjaväekarjääri [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] ajal. 1809–1810 oli ta [[Soome kindralkuberner]] ning 1810–1812 [[Venemaa keisririigi sõjaminister]]<ref name="Stackelberg2"/>. [[1812. aasta isamaasõda|Napoleoni sissetungi ajal Venemaale]] oli Barclay sisuliselt Vene armee ülemjuhataja, rakendades aktiivset taandumistaktikat. Avalikkuse ebasoosingu tõttu asendati ta peagi vürst [[Mihhail Kutuzov]]iga. [[Borodino lahing]]u ajal oli Vene väe juhtimine Barclay ja vürst [[Peter Bagration]]i käes, Kutuzov viibis lahingupaigast poole tunni kaugusel ja ei panustanud aktiivselt lahingutegevuse juhtimisse.
Michael Andres Barclay de Tolly tegi edukat sõjaväekarjääri [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] ajal. 1809–1810 oli ta [[Soome kindralkuberner]] ning 1810–1812 [[Venemaa keisririigi sõjaminister]]<ref name="Stackelberg2"/>. [[1812. aasta isamaasõda|Napoleoni sissetungi ajal Venemaale]] oli Barclay sisuliselt Vene armee ülemjuhataja, rakendades aktiivset taandumistaktikat. Avalikkuse ebasoosingu tõttu asendati ta peagi vürst [[Mihhail Kutuzov]]iga. [[Borodino lahing]]u ajal oli Vene väe juhtimine Barclay ja vürst [[Peter Bagration]]i käes, Kutuzov viibis lahingupaigast poole tunni kaugusel ja ei panustanud aktiivselt lahingutegevuse juhtimisse.


Borodino lahingu järel läks Barclay erru ja asus elama [[Jõgeveste mõis]]a [[Helme kihelkond|Helme kihelkonnas]]. Peagi naases ta tegevteenistusse, ning osales Vene vägede pealetungil läände. [[Bautzeni lahingu]] järel (21. mai 1813) määrati ta Vene vägede ülemjuhatajaks ning tema juhtimise all osalesid Vene väed [[Dresdeni lahing|Dresdeni]] (26.–27. august), [[Kulmi lahing|Kulmi]] (29.–30. august) ja [[Leipzigi lahing]]us (16.–19. oktoober)<ref name="Nafziger"/>. 1814. aasta kevadel juhtis ta [[Pariisi vallutamine|Pariisi vallutamist]]<ref name="Nafziger"/>.
Borodino lahingu järel läks Barclay erru ja asus elama [[Jõgeveste mõis]]a [[Helme kihelkond|Helme kihelkonnas]]. Peagi naasis ta tegevteenistusse, ning osales Vene vägede pealetungil läände. [[Bautzeni lahingu]] järel (21. mai 1813) määrati ta Vene vägede ülemjuhatajaks ning tema juhtimise all osalesid Vene väed [[Dresdeni lahing|Dresdeni]] (26.–27. august), [[Kulmi lahing|Kulmi]] (29.–30. august) ja [[Leipzigi lahing]]us (16.–19. oktoober)<ref name="Nafziger"/>. 1814. aasta kevadel juhtis ta [[Pariisi vallutamine|Pariisi vallutamist]]<ref name="Nafziger"/>.


Barclay läks uuesti erru 1815. aastal, asudes taas elama Jõgevestele. Ta suri 1818 Ida-Preisimaal ja on maetud [[Barclay de Tolly mausoleum]]i Jõgevestel<ref name="Stackelberg2"/>
Barclay läks uuesti erru 1815. aastal, asudes taas elama Jõgevestele. Ta suri 1818 Ida-Preisimaal ja on maetud [[Barclay de Tolly mausoleum]]i Jõgevestel<ref name="Stackelberg2"/>
169. rida: 169. rida:
Feldmarssalil oli poeg [[Ernst Magnus August Barclay de Tolly]] (1798–1871), kelle surma järel kandus Barclayde nimi ja vürstitiitel edasi tema täditütre pojale jalaväekindral [[Alexander Magnus Friedrich von Weymarn]]ile (1824–1905), kes hakkas kasutama tiitlit vürst Barclay de Tolly-Weymarn.<ref name="Essen4"/>
Feldmarssalil oli poeg [[Ernst Magnus August Barclay de Tolly]] (1798–1871), kelle surma järel kandus Barclayde nimi ja vürstitiitel edasi tema täditütre pojale jalaväekindral [[Alexander Magnus Friedrich von Weymarn]]ile (1824–1905), kes hakkas kasutama tiitlit vürst Barclay de Tolly-Weymarn.<ref name="Essen4"/>


Kuigi feldmarssali eluajaks olid Liivimaa Barclayd saksastunud, olid tema kaasaegsed teadlikud Michael Andreas Barclay de Tolly šoti päritolust. Kuulus šoti kirjanik sir [[Walter Scott]] (1771–1832) kirjutas oma teoses "[[Life of Napoleon Buonaparte]]" (1827), et Barclay de Tolly oli "sünnilt sakslane, päritolult šotlane" (''a German by birth, a Scotchman by extraction'').<ref name="Buonaparte"/>
Kuigi feldmarssali eluajaks olid Liivimaa Barclayd saksastunud, olid tema kaasaegsed teadlikud Michael Andreas Barclay de Tolly šoti päritolust. Kuulus šoti kirjanik Sir [[Walter Scott]] (1771–1832) kirjutas oma teoses "[[Life of Napoleon Buonaparte]]" (1827), et Barclay de Tolly oli "sünnilt sakslane, päritolult šotlane" (''a German by birth, a Scotchman by extraction'').<ref name="Buonaparte"/>


Teine Napoleoni-sõdades silma paistnud šoti päritolu Vene väejuht oli 1767. aastal [[Haapsalu]]s sündinud '''[[Friedrich von Löwis of Menar]]'''.<ref name="Transehe1"/>
Teine Napoleoni-sõdades silma paistnud šoti päritolu Vene väejuht oli 1767. aastal [[Haapsalu]]s sündinud '''[[Friedrich von Löwis of Menar]]'''.<ref name="Transehe1"/>
190. rida: 190. rida:
[[Vabadussõda|Vabadussõja]] ajal [[Läänemeri|Läänemerele]] Baltimaid kaitsma saadetud sõjalaevastiku komandör oli [[Edwyn Alexander-Sinclair|Edwyn Alexander-Sinclair]], [[Freswick]]i ja [[Dunbeath]]i ''[[laird]]'' (1865–1945). <ref name="Freswick"/><ref name="Kaitsevägi"/> Alexander-Sinclairile püstitati 2015. aastal [[Šoti Klubi]] hoovis mälestusbüst. <ref name="Alexander-Sinclair"/>
[[Vabadussõda|Vabadussõja]] ajal [[Läänemeri|Läänemerele]] Baltimaid kaitsma saadetud sõjalaevastiku komandör oli [[Edwyn Alexander-Sinclair|Edwyn Alexander-Sinclair]], [[Freswick]]i ja [[Dunbeath]]i ''[[laird]]'' (1865–1945). <ref name="Freswick"/><ref name="Kaitsevägi"/> Alexander-Sinclairile püstitati 2015. aastal [[Šoti Klubi]] hoovis mälestusbüst. <ref name="Alexander-Sinclair"/>


Eesti sõjaväelane ja diplomaat [[William Tomingas]] (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1919. aastal Tallinnas aset leidnud vahejuhtumit, millest poliitik [[Jaan Tõnisson]] (1868–1941) kartis välja kasvavat rahvusvahelist skandaali. Šoti major [[James O’Connor]] teenis Briti esindaja Tallinnas kolonel [[Stephen Tallents]]i (1884–1958) staabis ja oli juulis 1919 peetud Eesti valitsuse vastuvõtul [[Estonia teater|Estonia teatri]] restoranis roninud lauale ja teinud ettepaneku juua Eesti vabariigi terviseks. Peomeeleolus [[Helmi Einer]] (1888–1968), Estonia teatri primadonna, kergitas laual seisnud šotlase [[kilt]]i, et näha, mis seal all on. O’Connor tõmbas ka Eineri lauale ja üritas temaga sama teha. Näitlejanna avaldas seepeale vastupanu, mispeale ohvitser ta sülle kahmas, temaga koos toolile vajus ja siis kirglikult suudlema hakkas. Murelik Jaan Tõnisson, koos oma sekretäri William Tomingasega, külastas vahejuhtumi järel isiklikult O’Connorit tema [[Lai tänav (Tallinn)|Laia tänava]] kodus ja kinnitas talle eestlaste lugupidamist ja sõprust brittide vastu. Tõnissoni lahkumise järel palus O’Connor Tomingaselt, et minister selle juhtumi unustaks, kuna kartis, et Tallents laseb ta asjast kuuldes lahti.<ref name="Tomingas"/>
Eesti sõjaväelane ja diplomaat [[William Tomingas]] (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1919. aastal Tallinnas aset leidnud vahejuhtumit, millest poliitik [[Jaan Tõnisson]] (1868–1941) kartis välja kasvavat rahvusvahelist skandaali. Šoti major [[James O’Connor]] teenis Briti esindaja Tallinnas kolonel [[Stephen Tallents]]i (1884–1958) staabis ja oli juulis 1919 peetud Eesti valitsuse vastuvõtul [[Estonia teater|Estonia teatri]] restoranis roninud lauale ja teinud ettepaneku juua Eesti vabariigi terviseks. Peomeeleolus [[Helmi Einer]] (1888–1968), Estonia teatri primadonna, kergitas laual seisnud šotlase [[kilt]]i, et näha, mis seal all on. O’Connor tõmbas ka Eineri lauale ja üritas temaga sama teha. Näitlejanna avaldas seepeale vastupanu, mispeale ohvitser ta sülle kahmas, temaga koos toolile vajus ja siis kirglikult suudlema hakkas. Murelik Jaan Tõnisson, koos oma sekretäri William Tomingasega, külastas vahejuhtumi järel isiklikult O’Connorit tema [[Lai tänav (Tallinn)|Laia tänava]] kodus ja kinnitas talle eestlaste lugupidamist ja sõprust brittide vastu. Tõnissoni lahkumise järel palus O’Connor Tomingaselt, et minister selle juhtumi unustaks, kuna kartis, et Tallents laseb ta asjast kuuldes lahti.<ref name="Tomingas"/>


1933. aastal oli Eestis välismaalastele välja antud 4180 tööluba, neist 3% [[Suurbritannia]] kodanikele<ref name="Sõnumed"/>. Kui palju neist olid šotlased, ei ole teada, kuid näiteks [[Virumaa]]l tegutsenud [[New Consolitated Gold Fields Ltd]] õlivabrikute direktorit [[William Dunn]]i (sündinud 1884) on nimetatud nii šotlaseks kui inglaseks<ref name="Dunn"/><ref name="Dunn2"/>.
1933. aastal oli Eestis välismaalastele välja antud 4180 tööluba, neist 3% [[Suurbritannia]] kodanikele<ref name="Sõnumed"/>. Kui palju neist olid šotlased, ei ole teada, kuid näiteks [[Virumaa]]l tegutsenud [[New Consolitated Gold Fields Ltd]] õlivabrikute direktorit [[William Dunn]]i (sündinud 1884) on nimetatud nii šotlaseks kui inglaseks<ref name="Dunn"/><ref name="Dunn2"/>.


===Šotlased taasiseseisvunud Eestis===
===Šotlased taasiseseisvunud Eestis===
Taasiseseivunud Eestis on teiste hulgas elanud ja tegutsenud mitmed tähelepanuväärsed šotlased:
Taasiseseivunud Eestis on teiste hulgas elanud ja tegutsenud mitmed tähelepanuväärsed šotlased:
*[[Brian Gray]], Eesti [[curling]]ukoondise treener<ref name="Curling"/>
*[[Brian Gray]], Eesti [[curling]]ukoondise treener<ref name="Curling"/>
*[[Hannah Harkes]], kunstnik, [[Eesti Kunstiakadeemia]] õppejõud<ref name="Harkes"/><ref name="Harkes2"/>
*[[Hannah Harkes]], kunstnik, [[Eesti Kunstiakadeemia]] õppejõud<ref name="Harkes"/><ref name="Harkes2"/>
267. rida: 267. rida:
|[[Sagadi mõis]]|| 1619–1684 || Vabahärra [[Jakob Duwall]] (James MacDougall; 1589–1634) ja tema järeltulijad<ref name="Sagadi"/>
|[[Sagadi mõis]]|| 1619–1684 || Vabahärra [[Jakob Duwall]] (James MacDougall; 1589–1634) ja tema järeltulijad<ref name="Sagadi"/>
|-
|-
|[[Saka mõis]]|| 1621–1748; 1810–1919 || [[Göran Leslie]] (suri 1651) ja tema järeltulijad<ref name="SSNE4"/>. Hiljem [[Peter Fromhold von Löwis of Menar]] (1769–1829) ja tema järeltulijad.<ref name="Saka"/><ref name="Transehe1"/>
|[[Saka mõis]]|| 1621–1748; 1810–1919 || [[Göran Leslie]] (suri 1651) ja tema järeltulijad<ref name="SSNE4"/>. Hiljem [[Peter Fromhold von Löwis of Menar]] (1769–1829) ja tema järeltulijad.<ref name="Saka"/><ref name="Transehe1"/>
|-
|-
|[[Saverna mõis]]|| 1818–1830 || kindralleitnant [[Friderich von Löwis of Menar]] ja tema järeltulijad<ref name="Stryk2"/>
|[[Saverna mõis]]|| 1818–1830 || kindralleitnant [[Friderich von Löwis of Menar]] ja tema järeltulijad<ref name="Stryk2"/>
496. rida: 496. rida:
*vabahärra [[Otto Magnus Jakob Peter Karl Adam von Stackelberg|Otto Magnus von Stackelberg]], "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000601/images/index.html?&seite=1&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 2: Estland, Bd. 3]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929
*vabahärra [[Otto Magnus Jakob Peter Karl Adam von Stackelberg|Otto Magnus von Stackelberg]], "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000601/images/index.html?&seite=1&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 2: Estland, Bd. 3]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929
*[[Andreas Stobaeus]], "[https://books.google.ee/books?id=x2pfAAAAMAAJ&q Two Panegyrics in Verse]". Uppsala Ülikooli klassikalise filosoofia osakond, 1994
*[[Andreas Stobaeus]], "[https://books.google.ee/books?id=x2pfAAAAMAAJ&q Two Panegyrics in Verse]". Uppsala Ülikooli klassikalise filosoofia osakond, 1994
*[[Leonhard von Stryk]], [https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00001239,00028.html?prozent= "Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District"]. Tartu: C. Mathieseni trükikoda, 1877
*[[Leonhard von Stryk]], [https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00001239,00028.html?prozent= "Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District"]. Tartu: C. Mathieseni trükikoda, 1877
*[[William Tomingas]], "Mälestused". [[Eesti Päevalehe AS]], 2010
*[[William Tomingas]], "Mälestused". [[Eesti Päevalehe AS]], 2010
*[[Astaf von Transehe-Roseneck]] "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000558/images/index.html?&seite=111&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 1: Livland, Bd. 1]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929
*[[Astaf von Transehe-Roseneck]] "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000558/images/index.html?&seite=111&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 1: Livland, Bd. 1]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929

Redaktsioon: 5. veebruar 2019, kell 23:02

Šotlased on üks Eesti vähemusrahvusi.

Eesti vabariigis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 21 šotlast.[1]

Teadaolevalt saabusid esimesed šotlased Eesti aladele 16.–17. sajandi sõdade käigus, mil suur hulk šoti palgasõdureid teenis Rootsi ja Taani vägedes. Tol ajaperioodil läänistati šoti päritolu aadlikele Eesti alal mitmeid mõisaid ja mõned šoti päritolu aadlisuguvõsad immatrikuleeriti hiljem Balti rüütelkondade koosseisu. Eesti- ja Liivimaal elas ka šotlastest linnakodanikke[2][3] ja lihtrahvast[4].

Šoti päritolu mõisaomanike järgi on Eestis nime saanud vähemalt kaks asulat – Purdi (Burt)[5] ja Vorbuse (Forbes)[6].

Ajalugu

Liivi sõda

Rakvere linnuse piiramisel 1574. aastal tekkis tüli šotlaste ja sakslaste vahel, mille käigus tapeti üle tuhande šoti palgasõduri.

Esimest korda proovis Erik XIV (1533–1577) šoti palgasõdureid Rootsi väkke värvata Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal 1563. aastal, kuid pole selge, kas värbamine õnnestus. Kaks aastat hiljem oli juba kindlasti üks lipkond ratsaväelasi Rootsi teenistuses. 1570. aastaks oli Rootsis kolm šoti ratsaväeüksust William Cahuni, Robert Crichtoni ja Andrew Keithi juhtimisel.[7]

Kui 1573. aastal ägenes taas Liivi sõda, lasi Johan III (1537–1592) värvata Šotimaalt suure hulga jalaväelasi (kuni 4000 meest). Juunis maabusid sõdurid kolonel Archibald Ruthveni juhtimisel Rootsis ja suundusid edasi Eestimaale.[7]

Kroonik Balthasar Russow' (1536–1600) sõnul saabusid esimesed kaks lipkonda šotlasi Tallinnasse augustis ning peatselt järgnesid neile veel mõned lipkonnad. Šoti sõdureid ja nende kaaskondlasi oli Tallinnas kuni 5000 inimest.[8]

Kalvinistidest šotlastel olid kaasas omad jutlustajad. Nende jaoks üüriti ühe linnakodaniku käest Hobusepea tänava nurgal maja, kus asuti kalvinistlikke jumalateenistusi pidama. Luteri vaimuliku Russow' sõnul oli "iseäralik Jumala arm", et šotlased saksa keelt ei osanud ja seeläbi oma usulisi vaateid kohalike hulgas levitada ei saanud.[8]

Russow' kirjelduse kohaselt pidasid nad end seni hästi üleval kuniks jätkus Rootsist saadud palgaraha, selle lõppedes aga hakkasid linna ümbruses talupoegade, linnakodanike ja aadlike loomi, vilja ja muud vara röövima. Šotlaste jultumus jõudis lõpuks sinnamaani, et nad tulistasid ühe ratsutava lossihärra (tõenäoliselt Karl Henriksson Horni[9]) hobuse surnuks.[8]

1. jaanuaril 1574 asusid Rootsi väed Claes Åkesson Totti (suri 1596) ja Pontus De la Gardie (1520–1585) juhtimisel venelaste vastu rünnakule. Šotlased ei soovinud esialgu kaasa minna, mistõttu pidid rootslased tagasi pöörduma, et tõrkuvad palgasõdurid endaga kaasa võtta. Väed jõudsid peagi Rakvere alla ning kuu teises pooles, piiramissuurtükkide kohale jõudes, alustati linna piiramist.[8]

17. märtsil puhkes piirajate hulgas suur tüli. Russow' sõnul algas tüli sellest, et saksa palgasõdurid pilkasid šotlasi, mispeale šotlased nende pihta tule avasid. Sakslased ründasid siis omakorda šotlasi, kes kaotasid oma lahingukorra ja suurte kaotuste osaks said. Kroonikakirjutaja hinnangul tapeti konfliktis 1500 šotlast ja vaid 30 sakslast. Ellujäänud šotlased põgenesid Rakvere linnusesse, kus venelased nad rõõmuga vastu võtsid. Peatselt aga võeti nad seal vangi ja viidi ahelates Moskvasse, kus üle 70 neist hukati.[8] Korduvalt Venemaal käinud inglise kaupmehe ja diplomaadi Jerome Horsey (suri 1626) väitel jäeti siiski šotlased Moskvas ellu ja nad asusid suurvürsti teenistusse.[10]

Osa šoti väepealikest olid seotud ka kuningliku nõuniku Charles de Mornay vandenõuga tappa kuningas Johan III. Vandenõusse olid tõenäoliselt segatud ka hertsog Karl (1550–1611), Pontus De la Gardie ning mitmed teised kuningaperekonna liikmed ja riiginõunikud. Rakvere tapatalgute järel võeti šotlastest kinni kolonel Ruthven ja kapten Gilbert Balfour. Balfour hukati 6. augustil 1576 Stockholmis, Ruthvenit hoiti vangistuses kuni tema surmani.[11]

Uudis Rakvere tapatalgutest jõudis ka Inglise ja Šoti valitsejateni – 1574. aastal suvel sai Elizabeth I (1533–1603) riigisekretär Francis Walsingham (1532–1590) diplomaat Henry Killigrewlt (1528–1603) kirja, milles viimane teatas, et Rootsi teenistuses on enam kui 3000 šotlast hukka saanud. Šoti regent James Douglas, neljas Mortoni krahv (1516–1581) aga saatis Johan III-le šotlaste kohtlemise osas protestikirja.[11]

Baltisaksa ajaloolase Friedrich Amelungi (1842–1909) kirjeldusel jäi Rakvere lahingu järel Eesti- ja Liivimaale sadu šotlasi, kes hakkasid mööda maad rändkaupmeeste või almusepalujatena ringi hulkuma. Nad olevat varastanud ja vägivallatsenud, mistõttu Liivimaal öeldi teisele inimesele õnnetust soovides – "võtku teda šotlased" (mögen ihn die Schotten holen).[4]

Liivi sõjale järgnenud kümnendid ja Poola-Rootsi sõjad

Eesti- ja Liivimaal teeninud šoti koloneli Samuel Cockburni (suri 1622) hauamonument Turu toomkirikus.

Juba 16. sajandi lõpukümenditel olid šoti ohvitserid saanud läänistusi Eestimaal. Näiteks oli kapten Henry Leyellil mingisugune läänivaldus Eestimaal[12], samuti kuulus alates 1586. aastast Tohisoo ja 1593. aastast Purdi mõis Leyelli väeosas teeninud Hans Burtile.[13][14]

1590. aastatel kuulus Narva kodanike hulka Hans Wolle, keda mainitakse allikais kui šotlast. [15]

Šoti sõdurid mängisid oma osa ka Karli ja Sigismundi vahelises kodusõjas, teenides mõlemas pool rindejoont. 1599. aasta suvel kaebas Narva linnuse asehaldur Otto von Uexküll (suri 1601) kindluses valitsenud trööstitu olukorra nign moonapuuduse üle ja mainis, et talupoegade juurde majutatud šoti ratsanikud deserteerusid sageli ja asusid teenima tsaari vägedes. Pealegi olevat taolised mehed olnud ratsaväelased vaid nime poolest, kuna neil polnud ei hobust ega mõõka.[16][17]

Kui sügisel puhkes linnuses mäss, mille tagajärjel Narva läks üle hertsog Karli leeri, oli üheks võtmeisikuks šotlasest lipnik Thomas Ebbernet (Abernathy) [18], kes oli peamiseks infokanaliks Narva garnisoni ja Karli vahel.[16][17]

1598. aasta Võnnu maapäeval võeti vastu "Uus Statuut", mille järgi šoti, hollandi ja juudi rändkaupmehed ja hulgused tuli linnades arreteerida ja neist välja saata, välja arvatud need, kel on olemas luba Riiast, Tartust või Pärnust[19]. 1599. aastal teatas Poola kindralkomissar, vastuseks Viljandi elanike petitsioonile, et vastavalt "Uuele Statuudile" tuleb nõnda käituda ka šoti, hollandi ja juudi vagabundidega Viljandis. [20]Siiski ei pruugitud toona viidata just šotlastele, kuna sõna schotte tähendas toona saksa keeles nii šotlast kui rändkaupmeest.[21]

Rootsi-Poola sõja ajal määrati Andrew Stuart 1600. aastal Viljandi komandandiks ja 1602. aastal Tartu komandandiks. Tõenäoliselt Andrew' isaks või muul moel lähisugulaseks olnud Hans Stuartit oli Šotimaa kuningas James VI (1566–1625) nimetanud 1585. aastal kirjutatud kirjas "oma kalliks sugulaseks".[22]

Kui hertsog Karl lahkus 1601. aasta jaanuaris vastvallutatud Tartust, jättis ta saksa jalaväelaste kõrval linna kaitsma ka William Ruthveni šoti ratsanikud.[23]

Kalmari sõja ajal osalalesid šoti palgasõdurid Rootsi vägede koosseisus sõjategevuses Saaremaal. 1611. aasta suvel paiknes šoti palgasõdurite kompanii Patrick Lermundi juhtimisel koos rootsi sõduritega Läänemaal. Juuni lõpus ja juuli alguses ületati Suur väin ja jõuti Muhumaale. Väikese väina ületamine osutus Taani patrullide ja aluste puudumise tõttu plaanitust keerukamaks ning šotlased saadeti Muhu rannikult rannarahva paate otsima. Muhulased olid aga paadid ära peitnud ning šotlaste kätte langes vaid väike osa. Suve lõpus tegid šotlased ja rootslased lõpuks retke Saaremaale, jälitades Taani vägesid Maasilinnast Kuressaareni.[24]

Tõenäoliselt 1616. aastal puhkes Narvas Samuel Cockburni (suri 1622) rügemendi šotlastest sõdurite hulgas tasumata palkade tõttu mäss. [25]

Rootsi ülemvõimu aeg Eesti- ja Liivimaal

Šoti palgasõdurid Rootsi teenistuses. Pildil on arvatavalt kujutatud 1630.–1631. aastal Kolmekümneaastase sõja ajal Stettinis maabunud Mackay rügemendi sõdureid. Antud gravüüri peetakse vanimaks Põhja-Šoti mägismaa tüüpilist riietust kujutavaks teoseks.
Šoti päritolu Tallinna maalikunstnik Ernst Wilhelm Londicer (1655–1697). Peter Schenck vanema (1660–1718) gravüür.

Kolmekümneaastase sõja eelõhtul kasvas šoti sõdurite hulk Rootsi teenistuses ülisuureks. Ainuüksi 1629. aastal astusid Rootsi armeesse 208 šoti ohvitseri koos 25 000 sõduriga ning 1630. aastatel oli umbes veerand Rootsi sõjaväest šoti ohvitseride juhtimise all.[26]

Suur osa Põhjamaades teeninud ja elanud šotlasi pöördus alates 1630. aastate lõpust kodumaale tagasi, põhjuseks kasvavad pinged Šotimaal ja vältimatuna paistva kodusõja võimalus. Rootsi ja Taani teenistuses saadud lahingukogemusega ohvitserid ja sõdurid mängisid väga suurt rolli Kolme kuningriigi sõdades.[7]

Siiski jäi arvukalt šotlasi Rootsi kuningriiki (sh. Eestisse) edasi tegutsema.

Tol perioodil pidasid mitmed šoti päritolu inimesed mõjukaid ametiposte Eesti- ja Liivimaal:

Šotlasi leidus ka linnakodanike ja vaimulike hulgas. Näiteks valmistus Tartu linn 1625. aastal delegatsiooni saatmiseks saatmiseks Gustav II Adolfi (1594–1632) juurde. Delegatsiooni liikmete hulka kuulus ka šotlasest raehärra John Remy, keda peeti Poola-olude asjatundjaks.[31]

Mitmeid šotlasi leidus Narva kodanike ja käsitööliste hulgas. 1635. aastal Tallinna Niguliste kirikusse maetud Robert Udnie oli Narva kodanik, kes kauples Viiburis ja asus elu lõpus elama Tallinnasse[32]. Oliver Cromwelli (1599–1658) valitsuse eest põgenes Narva George Wright, kes tegutses kingsepa ja kaupmehena ning hiljem aadeldati.[33]. Alexander Clark oli aga Narva kullassepp, kes aastast 1691. aastast töötas Vene tsaarikoja ja relvakambri heaks [34]. 17. sajandi teisel poolel oli Narva kodanike hulgas ka keegi Alexander Leslie[35].

Tõenäoliselt oli šoti päritolu ka ettevõtja Jacob Porteus, kes rajas Narva lähistele saeveskeid ja korraldas sealset laevaehitust. 1689. aastal veeskati tema organiseerimisel esimene suur laev „Carolus von Narva“[36][37]. Jacob palus oma venna Reinhold Porteuse nimel kuningat, et too saaks loa rajada samuti Narva lähistele saeveski[38].

Šoti päritolu Guthrie suguvõsast pärines mitu 17.–18. sajandi Rootsi vaimulikku, nende hulgas ka Tallinnas pastorina teeninud Andreas Guthrie[39]. Perekonnatraditsiooni järgi oli päritolu ka Loppenowe vaimulikusuguvõsa[40].

17. sajandi lõpus Eestimaa rüütelkonna maalikunstnikuna tuntust kogunud Ernst Wilhelm Londicer (1655–1697) sündis Tallinnas šoti ohvitseri George Londiceri pojana. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad Bengt Horni, Anders Torstensoni ja Mustpeade vennaskonna hoones asuvad Brandenburgi kuurvürsti Georg Wilhelm I ja Johann Fischeri portreed, samuti Tallinna toomkiriku kunagised alatarimaalid "Ristilöömine" ja "Püha õhtusöömaaeg". Londiceri loodud on ka Christian Kelchi kroonika tiitelleht.[41] [42]

Eestisse sattus šoti päritolu inimesi ka abielusidemete kaudu. Näiteks Niguliste kirikusse maetud Brita Stuart (suri 1668), maanõunik Gustav Adolf Clodt von Jürgensburgi abikaasa, põlvnes Šotimaad valitsenud Stuartite dünastia ühest kõrvalharust[43]. Brita Stuarti õde Anna (suri 1688) oli abielus Tarakvere mõisniku ooberstleitnant Ernst Johann von Lodega (1637–1700) [44].[45]

Samuti oli šoti päritolu Alatskivi ja Sõtküla mõisniku, Narva garnisonirügemendi ülema Joakim von Cronmanni (suri 1703) abikaasa Lunetta Makeléer (Maclean; suri 1693)[46][47]. Lõhavere mõisnik Johann von Kaulbars (1621–1693) oli abielus Elisabeth Drummondiga[48]. Malla mõisniku Christoph Bernhard von Löwenwolde abikaasa oli Isabella Urquart[49]

1630. aastate alguses Tartus resideerunud Liivi-, Ingerimaa ja Karjala kindralkuberner Johan Skytte (1577–1645) oli abielus šoti päritolu vabapreili Maria Näfiga (Neaf).[50]

Põhjasõda

1704. aasta Narva piiramise ajal Vene vägesid juhtinud kindralfeldmarssal Georg Benedikt von Ogilwy (1651–1710). Martin Bernigerothi gravüür.

Šoti päritolu inimesi osales Põhjasõjas nii Rootsi kui Vene poolel.

Narva lahingus (1700) langesid teiste Vene ohvitseride hulgas vangi koguni neli Gordonit: polkovnikud Alexander Gordon (Александр Александрович Гордон; 1669–1752)[51][52] ja James George Gordon, alampolkovnik Henry Gordon [53] ja major James Gordon[54][55]. Vangi langes ka piiramistöid juhtinud vabahärra Ludwig Nicolaus von Allart (1659–1727), kes põlvnes saksastunud šoti hugenottide perest[56][57].

Vangilangemisest õnnestus pääseda Novgorodi jalaväepolku juhtinud polkovnik Robert Bruce'il (Роман Вилимович Брюс; 1668–1720). Pääsemine õnnestus ka tema vennal, suurtükiväge juhtinud polkovnik Jacob Daniel Bruce'il (Яков Вилимович Брюс; 1670–1735).[58]

Narva lahingus haavatute hulgas olid Rootsi poolel sõdinud Axel Duwall (MacDougall)[59] ja Axel Spens [60]. Hukkunute hulgas aga Gustav Jeffries [61] ja Vändra mõisast pärit Gustav Bennet[62].

Erastvere lahingus (1701) oli Rootsi poolel hukkunute hulgas ka šoti päritolu Anders Ramsay[63].

1704. aasta Narva piiramisel osales taaskord šotlasi nii kaitsjate kui ründajate poolel. Näiteks üritas Peeter I (1672–1725) kasutada vangilangenud Tartu komandanti Carl Gustaf Skyttet (1647–1711) Narva garnisoni alistuma meelitamiseks. Kui Narva garnisoniülem Henning Rudolf Horn (1651–1730) temaga vestlemast keeldus, soovis Skytte rääkida Narva kaitsjate hulka kuulunud šotlasest ooberstleitnandi Johann Kynnairdiga[64], kes oli varem tema alluvuses teeninud. Kynnaird, kel oli Skyttega juba Tartu-päevil lahkhelisid olnud, ei ilmunud siiski läbirääkimistele.[65]

Narva piiramise ajal oli üheks Vene vägede ülemaks kindralfeldmarssal Georg Benedikt von Ogilvy (Георг Бенедикт Огильви; 1651–1710)[66], kes oli noorena teeninud Habsburge ja 1698. aastal tsaar Peetri teenistusse astunud. Poola kuningas August II Tugev (1670–1733) autasustas Ogilvyt Narva vallutamise eest Valge Kotka ordeniga. Semjonovski kaardiväepolku juhtis Narva vallutamisel John Chambers, keda Peeter autasustas ülesnäidatud vapruse eest Andrei Esmakutsutu ordeniga[55][67]. Viiburi jalaväepolku juhatas lahingus aga šoti päritolu polkovnik Andrei Jurjevitš Inglis [68].

Piiramise käigus hukkunute hulgas oli näiteks Rootsi vägedes teeninud Gustaf Ogilwie[69], vangi langenute hulgas aga Henrik Wright, kes müüdi viie rubla eest orjaks[70].

Šoti päritolu võis olla ka 1708. aastal Tartust küüditatud Dorothea Bruuss (Bruce), kellest sai hiljem Katariina I (1684–1707) laste amm.[71]

Venemaa keisririigi koosseisus

Admiral Samuel Greighi (1735–1788) hauamonument Tallinna toomkirikus.
Sarah Eleonore Fermor (sündis 1740) u. 1750. aastal. Sarah Eleonore abiellus täisealiseks saanuna sõjaväelase ja mitmete Hiiumaa mõisate omaniku Jakob Pontus Stenbockiga (1744–1824).

18. sajandil saabus uusi šoti päritolu inimesi Eestisse vähem, kuid mitmed Rootsi valitsusajal saabunud suguvõsad jäid edasi kestma.

Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kanti järgmise šoti päritolu aadlisuguvõsad:

Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse kanti järgmise šoti päritolu aadlisuguvõsad:

Šoti päritolu on väidetud olevat ka Fersenid, kes põlvnevat MacPhersoni klannist[73][74][75]. Nimede kõla sarnasusel põhinenud uskumus on siiski ilmselt ekslik, kuna ajaloolaste hinnangul oli Fersenite suguvõsa esimene teadaolev liige 1217. aastal mainitud Schwerini krahvi alam Alexander de Versne[76].

Eesti- ja Liivimaal mitmeid mõisu (Paenasti, Atsalama jt.) omanud Ritterite suguvõsa on genealoogid oletanud põlvnevat Ruthvenite klannist. [77] [78]

Vene keisririigi aegses Eestis jõudis kõige kõrgemale võimupositsioonile krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771), kes oli 1738–1740 Eestimaa kuberner. Albu ja Kukevere mõisate omanikku Douglast mäletatakse rahvapärimustes kui erakordselt julma ja tigedat inimest. Ka tema järeltulijaid, keda rahvasuus Tuglasteks kutsuti, mäletati kui halbu mõisnikke.[79][80]

Siinsetest šoti kaupmeestest olid tuntuimad Tallinna Clayhillsid. Suguvõsale pani aluse Šotimaal sündinud Thomas Clayhills, kes läks 1639. aastal Danzigisse ja sealt edasi Riiga. Tema pojad Johann (suri 1710), Thomas (1666–1710) ja Hermann (1669–1720) asusid elama aga Tallinnasse. Johannist sai 1684. aastal Tallinna kodanik ning 1700. aastal valiti ta raehärraks. Oma abielu kaudu Carsten von Drentelni tütre Gertrautiga, omandas ta Drentelnite 1633. aastal asutatud kaubakompanii.[3]

Johanni poeg Thomas oli Talinna raehärra ja bürgermeister ning jätkas isa surma järel firma juhtimist. Tema poeg Hermann Johann andis firmale isa auks nime Thomas Clayhills and Son. Hermann Johanni lese surma järel pärandus firma Girardidele, kuid tegutses Clayhillside antud nime all kuni 1940. aastani.[3]

Üks tähelepanuväärsemaid tolleaegseid Eestisse sattunud šotlasi oli Venemaa admiral Samuel Greigh (1735–1788), kes Rootsi-Vene sõja ajal haigestus laeval ning toodi Tallinnasse, kus ta peagi suri. Greigh maeti Tallinna toomkirikusse, kuhu talle Katariina II (1729–1796) soovil püstitati uhke hauamonument. Keisrinna kinkis 1791. aastal Samuel Greighi lesele Sarah Greighile (sünd. Cook; 1752–1793) ja lastele Suure-Konguta mõisa[81]. Sarah Greigh oli kuulsa Briti maadeavastaja James Cooki (1728–1779) onutütar.[82]

Greighi seob Eestiga ka Naissaare tuletorn, mis tema esildise peale 1788. aastal ehitati.[83]

Šoti päritolu võis olla ka Vene riigitegelane ja sõjaväelane Johann Ludwig Luberas von Pott, kelle juhtimisel rajati Tallinna ja Paldiski sadam, ning kellele kuulus Eestis mitu mõisa.[viide?]

Nagu varemgi, sattus Eestisse šoti päritolu inimesi ka abielludes. Hiiumaa mõisnik Jakob Pontus Stenbock (1744–1824) oli abielus šoti päritolu Vene riigitegelase ja väejuhi krahv Wilhelm von Fermori (William Fairmore; 1704–1771) tütre Sarah Eleonorega (sündis 1740). Kuna Fermorite meesliin hääbus, sai Jakob Pontuse ja Sarah Eleonore poeg Magnus Johann omale perekonnanimeks Stenbock-Fermor.[84]

Saaremaalt pärid vennad Christian Georg von Zöge ja Vana-Nõmpa, Liiva-Nõmpa ning Igi mõisnik Christian Berend von Zöge olid abielus šoti päritolu naistega. Esimese abikaasaks sai keegi proua Stuart ja teine abiellus major Duncani tütre Helene Eleonore Duncaniga.[85]

Eestiga oli seotud ka Vene vägedes teeninud šoti brigaadikindral John Drummond (1719–1778), kelle isa oli kolonel John Drummond, 11. Colquhalzie laird. Tulevane brigaadikindral Drummond abiellus 1750. aastal Juuru mõisas Tahu mõisniku tütre Hedwig Eleonore von Gersdorffiga (1721–1752). Nende tütar Anna Margaretha sündis 1751. aastal Kuimetsa mõisas. [86][87]

19. sajand

Ka 19. sajandil sattus Eestisse uusi šotlasi. 1885. aastal saabus Šotimaalt Narva Andrew Webster, kes asus tööle Narva linavabrikus[88]. Umbes samal ajal tegutses Narvas ka šotlasest Suurbritannia asekonsul Thomas Kinnell (suri 1891)[89].

1838. aastal avas Tallinnas Dunkri tänaval litograafiaäri Friedrich Wilhelm Macdonald. 1861. aastal müüs ta litograafiaäri Lindforsi pärijatele ja asus tegutsema fotograafina. 1863 sai temast Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige.[90].

1834. aastal abiellus Kolga, Kiiu, Kõnnu ja Looga mõisnik Karl Magnus Reinhold Stenbock (1804–1885) Kuramaale asunud šoti aadlisuguvõsast pärit Theophile Stuartiga (1817–1869) [91].

Penijõe mõisnik Woldemar von Middendorff (1787–1857) oli abielus Madeiral sündinud, kuid Invernessist pärit Christine Wardrope-Forbesiga (1806–1892)[92].

Väejuhid Napoleoni-sõdades

Kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818). George Dawe maal Talvepalee Sõjagaleriis.
Kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824).George Dawe maal Talvepalee Sõjagaleriis.
 Pikemalt artiklis Michael Andreas Barclay de Tolly
 Pikemalt artiklis Friedrich von Löwis of Menar

Šoti päritolu oli silmapaistev Vene väejuht, kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818).

Väejuhi esivanemad pärinesid Šotimaalt Barclay klannist. 1621. aastal andis Sir Patrick Barclay, 17. Towie parun turbekirja oma sugulastele John ja Peter Barclayle, kahele Banffi linna kaupmehele, kes soovisid suunduda Rostocki.[93]

Peteri poeg Johann Barclay de Tolly (surnud 1694) saabus 17. sajandi keskpaigas Rostockist Riiga, kus sai linnakodanikuks. Tema pojapoeg Weinhold Gotthard Barclay de Tolly (surnud 1781), Michael Andrease isa, omandas Paju mõisa ning sai abielludes ka Jõgeveste mõisnikuks.[94]

Michael Andres Barclay de Tolly tegi edukat sõjaväekarjääri Napoleoni sõdade ajal. 1809–1810 oli ta Soome kindralkuberner ning 1810–1812 Venemaa keisririigi sõjaminister[94]. Napoleoni sissetungi ajal Venemaale oli Barclay sisuliselt Vene armee ülemjuhataja, rakendades aktiivset taandumistaktikat. Avalikkuse ebasoosingu tõttu asendati ta peagi vürst Mihhail Kutuzoviga. Borodino lahingu ajal oli Vene väe juhtimine Barclay ja vürst Peter Bagrationi käes, Kutuzov viibis lahingupaigast poole tunni kaugusel ja ei panustanud aktiivselt lahingutegevuse juhtimisse.

Borodino lahingu järel läks Barclay erru ja asus elama Jõgeveste mõisa Helme kihelkonnas. Peagi naasis ta tegevteenistusse, ning osales Vene vägede pealetungil läände. Bautzeni lahingu järel (21. mai 1813) määrati ta Vene vägede ülemjuhatajaks ning tema juhtimise all osalesid Vene väed Dresdeni (26.–27. august), Kulmi (29.–30. august) ja Leipzigi lahingus (16.–19. oktoober)[95]. 1814. aasta kevadel juhtis ta Pariisi vallutamist[95].

Barclay läks uuesti erru 1815. aastal, asudes taas elama Jõgevestele. Ta suri 1818 Ida-Preisimaal ja on maetud Barclay de Tolly mausoleumi Jõgevestel[94]

Feldmarssalil oli poeg Ernst Magnus August Barclay de Tolly (1798–1871), kelle surma järel kandus Barclayde nimi ja vürstitiitel edasi tema täditütre pojale jalaväekindral Alexander Magnus Friedrich von Weymarnile (1824–1905), kes hakkas kasutama tiitlit vürst Barclay de Tolly-Weymarn.[96]

Kuigi feldmarssali eluajaks olid Liivimaa Barclayd saksastunud, olid tema kaasaegsed teadlikud Michael Andreas Barclay de Tolly šoti päritolust. Kuulus šoti kirjanik Sir Walter Scott (1771–1832) kirjutas oma teoses "Life of Napoleon Buonaparte" (1827), et Barclay de Tolly oli "sünnilt sakslane, päritolult šotlane" (a German by birth, a Scotchman by extraction).[97]

Teine Napoleoni-sõdades silma paistnud šoti päritolu Vene väejuht oli 1767. aastal Haapsalus sündinud Friedrich von Löwis of Menar.[98]

Lewiste suguvõsast on teateid aastast 1434 Šotimaalt Peeblesi krahvkonnast. Suguvõsa esindaja Wilhelm Loewis (ka William Lewis, Wilhelm de Lays) teenis Rootsi sõjaväes välja ooberstleitnandi austame ja sai 1630. aastal läänina kaks mõisat Liivimaal (tänapäeva Läti aladel)[99]. Wilhelmi järeltulijad kanti 1742 Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.[100] Friedrichi isa oli Vene kindralmajor Reinhold Friedrich von Löwis of Menar (1731–1794)[98].

Friedrich von Löwis of Menar astus sõjaväkke 1782. aastal ning osales Venemaa sõdades Türgi ja Prantsusmaaga, samuti Poola ülestõusu mahasurumisel 1794. aastal. 1799 ülendati ta kindralmajoriks ja 1807 kindralleitnandiks. 1812. aasta sõja ajal juhtis Löwis of Menar Vene väge Kuramaal, lõi tagasi prantslastele rünnaku Riiale ja võitis Ķekava lahingus krahv Ludwig Yorck von Wartenburgi (1759–1830) juhitud Prantsusmaa liitlase Preisimaa vägesid. 1813. aastal juhtis ta edukalt Danzigi vallutamist.[101]

1814. aastal läks ta erru ning tegutses edasi mõisniku ja Liivimaa aadliomavalitsuse juhina. Ta suri 1824. aastal Sēļi mõisas tänapäeva Läti territooriumil.

Eesti aladel kuulusid Friedrich von Löwis of Menarile Ülenurme, Saverna ja Valgjärve mõis.

Lisaks Friedrichile ja tema isale sirgus Löwis of Menari suguvõsast veel mitu Vene armee kindralit:

20. sajand

Vabadussõja ajal Läänemerele Baltimaid kaitsma saadetud sõjalaevastiku komandör oli Edwyn Alexander-Sinclair, Freswicki ja Dunbeathi laird (1865–1945). [105][106] Alexander-Sinclairile püstitati 2015. aastal Šoti Klubi hoovis mälestusbüst. [107]

Eesti sõjaväelane ja diplomaat William Tomingas (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1919. aastal Tallinnas aset leidnud vahejuhtumit, millest poliitik Jaan Tõnisson (1868–1941) kartis välja kasvavat rahvusvahelist skandaali. Šoti major James O’Connor teenis Briti esindaja Tallinnas kolonel Stephen Tallentsi (1884–1958) staabis ja oli juulis 1919 peetud Eesti valitsuse vastuvõtul Estonia teatri restoranis roninud lauale ja teinud ettepaneku juua Eesti vabariigi terviseks. Peomeeleolus Helmi Einer (1888–1968), Estonia teatri primadonna, kergitas laual seisnud šotlase kilti, et näha, mis seal all on. O’Connor tõmbas ka Eineri lauale ja üritas temaga sama teha. Näitlejanna avaldas seepeale vastupanu, mispeale ohvitser ta sülle kahmas, temaga koos toolile vajus ja siis kirglikult suudlema hakkas. Murelik Jaan Tõnisson, koos oma sekretäri William Tomingasega, külastas vahejuhtumi järel isiklikult O’Connorit tema Laia tänava kodus ja kinnitas talle eestlaste lugupidamist ja sõprust brittide vastu. Tõnissoni lahkumise järel palus O’Connor Tomingaselt, et minister selle juhtumi unustaks, kuna kartis, et Tallents laseb ta asjast kuuldes lahti.[108]

1933. aastal oli Eestis välismaalastele välja antud 4180 tööluba, neist 3% Suurbritannia kodanikele[109]. Kui palju neist olid šotlased, ei ole teada, kuid näiteks Virumaal tegutsenud New Consolitated Gold Fields Ltd õlivabrikute direktorit William Dunni (sündinud 1884) on nimetatud nii šotlaseks kui inglaseks[110][111].

Šotlased taasiseseisvunud Eestis

Taasiseseivunud Eestis on teiste hulgas elanud ja tegutsenud mitmed tähelepanuväärsed šotlased:

Šotlastele ja šoti päritolu suguvõsadele kuulunud mõisad Eestis

Douglastele kuulunud Albu mõisa peahoone.
Albu ja Kukevere mõisnik Gustav Otto Douglas (1687–1771). Eestimaa kindralkuberneri ametit pidanud Douglast mäletab rahvapärimus kui väga julma ja tigedat inimest.
Löwis of Menarite suguvõsavapp. Löwis of Menar oli ilmselt enim Eestis mõisu vallanud šoti suguvõsa.

Mittetäielik. Tabelisse ei ole kantud Pistohlkorside, Fersenite ja Ritterite suguvõsale kuulunud mõisu, kuna nende šoti päritolu on oletuslik.

Mõis Aastad Omanikud
Ahja mõis 1790–1819 riiginõunik Woldemar Anton von Löwis of Menar (1741–1818) ja pärijad[120][121]
Albu mõis 1742–1844 Krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771) ja tema järeltulijad[122][123]
Anne mõis 1860–... Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[124][104]
Härgla mõis 1793–19. sajand Krahv Robert Archibald Douglas (1754–1818) ja tema järeltulijad[125][123]
Igi mõis kuni 1732 proua Kynairdt (Kynnaird)[85]
Jõgeveste mõis 1810–1869 kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (1761–1818) ja tema järeltulijad[126]
Jõgisoo mõis 1761–1766 Krahv Robert Wilhelm Douglas (1724–1778)[127][123]
Jõhvi mõis 1810–1833 krahv Robert Archibald Douglas (1754–1818) ja tema järeltulijad[128][123]
Kandle mõis 1793–1805 Peter Fromhold von Löwis of Menar (1769–1829) ja tema järeltulijad[129][98]
Kiuma mõis 1839–1856 leitnant Alexander von Löwis of Menar (1801–1866)[130][103]
Koigu mõis 1860–.... Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[124][104]
Kukevere mõis 1742–1825 Krahv Gustav Otto Douglas (1687–1771) ja tema järeltulijad[131][123]
Küdema mõis 18. sajand Suurtükiväe ooberstleitnant Johann Kynnaird ja pärijad[132][133]
Lota mõis 1815–1817 Elisabeth Charlotte Dorothea von Löwis of Menar[134][135]
Maidla mõis 1903–.... Richard Georg von Löwis of Menar[136]
Maidla mõis 1890–1919 Hermann Oscar von Löwis of Menar (1863–....) ja tema järeltulijad[137][104]
Nurme mõis 18. sajand Admiral Robert Crown (1753–1841)[138]
Ohtja mõis 18. sajand Suurtükiväe ooberstleitnant Johann Kynnaird ja pärijad[132]
Ontika mõis 18. sajand Douglased[139]
Orajõe mõis 18.–19. sajand leitnant Heinrich Johann von Löwis of Menar (1733–1800) ja tema järeltulijad[102]
Paju mõis 18.–19. sajand Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja tema järeltulijad
Purdi mõis 1593–1726 Hans Burt ja tema järeltulijad[140]
Päite mõis 17. sajand Samuel Cockburni (suri 1621) lesk Barbara Kinnaird, hiljem James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[27][141]
Rõngu mõis 19. sajand Richard von Löwis of Menar (1833–1882)[104]
Saare mõis 1625–1642 James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[27][142]
Saarjärve mõis 1862–1871 leitnant Robert Ludwig Alwill von Löwis of Menar (1837–1901)[130][104]
Sagadi mõis 1619–1684 Vabahärra Jakob Duwall (James MacDougall; 1589–1634) ja tema järeltulijad[143]
Saka mõis 1621–1748; 1810–1919 Göran Leslie (suri 1651) ja tema järeltulijad[2]. Hiljem Peter Fromhold von Löwis of Menar (1769–1829) ja tema järeltulijad.[144][98]
Saverna mõis 1818–1830 kindralleitnant Friderich von Löwis of Menar ja tema järeltulijad[145]
Suure-Kambja mõis 1903–1919 Edgar von Löwis of Menar[146][147]
Suure-Konguta mõis 1791–1835 Samuel Greighi lesk Sarah Greigh (1752–1793) ja järeltulijad[81]
Tohisoo mõis 1586–1720. aastad Hans Burt ja tema järeltulijad[148]
Tori mõis 17. sajand James Scott (suri 1635)[27]
Valgjärve mõis 1818–1830 kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824) ja tema järeltulijad[145]
Vana-Kuuste mõis 1626–17. sajandi lõpp Doktor Jakob Robertsson (1566–1651)[149] ja tema väimees ooberstleitnant Johan Orcharton (suri 1684)[150][151]
Vana-Prangli mõis 1878–1919 Richard von Löwis of Menar (1833–1882) ja tema järeltulijad[152][104]
Vee mõis 17. sajand James Scott (suri 1635) ja järeltulijad[27]
Vorbuse mõis 1625–1684 Mattias Forbes (suri 1641) ja tema järeltulijad[153]
Vändra mõis 1624–18. sajandi algus Läänistati 1624 James Scottile (suri 1635)[27]. Hiljem kuulus šoti päritolu Kinnemondide[154] ja Bennetite[155] suguvõsale.
Ülenurme mõis 1820–1830 kindralleitnant Friedrich von Löwis of Menar (1767–1824) ja tema järeltulijad[156]

Šoti kultuur Eestis

Eestis tegutseb Eesti Šoti kultuuriselts, mille eesmärgiks on tutvustada Eestis šoti kultuuri, arendada huvitegevust ning kahe maa vahelisi kultuurisuhteid. Šoti kultuuriselts on korraldanud 2014. aastal Haapsalus šoti kultuuripäevi, samuti muid üritusi.[157][158]

Eesti šotlased ilukirjanduses

1573. aastal Tallinnasse saabunud ja Rakvere all oma otsa leidnud šoti palgasõdureid ning nende palvemaja on oma romaanis "Kolme katku vahel" põgusalt maininud Jaan Kross (1920–2007).[159]

Feldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly esineb muuhulgas tegelaskujuna Lev Tolstoi (1828–1910) romaanis "Sõda ja rahu".

Viited

  1. RL0428: Rahvastik rahvuse, soo ja elukoha järgi, 31. detsember 2011
  2. 2,0 2,1 The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7309 - George Leslie
  3. 3,0 3,1 3,2 Ekspeditsioonifirma Thomas Clayhills & Son - EAA.4924
  4. 4,0 4,1 Amelung, lk. 96
  5. Purdi mõis Eesti Mõisaportaalis
  6. Vorbuse mõis Eesti Mõisaportaalis
  7. 7,0 7,1 7,2 Berg, Lagercrantz
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Russow, lk. 220–226
  9. Laidre 2015, lk. 464
  10. Uno Trumm, "Rakvere linnus ja maakond Liivi sõja ajal" SA Virumaa Muuseumid Toimetised 2015
  11. 11,0 11,1 Laidre 2015, lk. 471–475
  12. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 182 - Henry Leyell
  13. Ungern-Sternberg, lk. 23
  14. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1683 - Hans Burt
  15. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7528 – Hans Wolle
  16. 16,0 16,1 Nikolai Treumuth "Narva sündmused 1599. a. sügisel" Ajalooline Ajakiri nr. 1/1931
  17. 17,0 17,1 Laidre 2015, lk. 615–616
  18. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1744 – Thomas Abernathy
  19. Amelung, lk. 96
  20. Amelung, lk. 84-85
  21. Scots in Eastern and Western Prussia
  22. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1646 - Andrew Stuart
  23. Laidre 2008, lk. 225
  24. Laidre 2015, lk. 732–733
  25. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4219 – Samuel Cockburn
  26. Brown, lk. 133
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 27,5 Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 701
  28. Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 177
  29. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4803 – William Philp
  30. Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 171
  31. Laidre 2008, lk. 281
  32. Udnie suguvõsa genealoogiline tabel
  33. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1649 – George Wright
  34. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3830 – Alexander Clark
  35. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4947 – Alexander Leslie
  36. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 6746 – Jacob Porteous
  37. Aldur Vunk „Eesti laevaehituse uus algus — 18. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani“ Tuna nr. 2, 2016
  38. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7576 – Reinhold Porteous
  39. Fisher, lk. 192–194
  40. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 2. Teil. Nichtimmatrikulierter Adel. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 114.
  41. Londicer, Ernst Wilhelm
  42. Londicer från Biografiska anteckningar
  43. Stackelberg 1931, lk. 40
  44. Stackelberg 1931, lk. 696
  45. Stuarti suguvõsa genealoogiline tabel
  46. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 5437 - Lunetta Maclean
  47. Cronmani suguvõsa genealoogiline tabel
  48. Stackelberg 1931, lk. 74
  49. Stackelberg 1931, lk. 609
  50. Skytte suguvõsa genealoogiline tabel
  51. Gordon, lk. X
  52. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3911 – Alexander Gordon
  53. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3909 – Andrey Gordon
  54. Stobaeus, lk. 244
  55. 55,0 55,1 Simpson, lk. 55
  56. Glozier, Onnekink, lk. 234
  57. Биографический словарь. Галлард Людвиг-Николай
  58. Rudakov, Jakov Vilimovitš Brjus ja Roman Vilimovitš Brjus
  59. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2447 – Axel Duwall
  60. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4075 – Axel Spens
  61. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 7267 – Gustav Jeffries
  62. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4765 – Gustav Bennett
  63. Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 302
  64. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2823 – Johann Kinnaird
  65. Laidre 2008, lk. 618
  66. Bushkovitch, lk. 239
  67. Dobson, lk. 29
  68. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 3945 – Andrey Inglis
  69. Gabriel Anrep "Svenska adelns Ättar-taflor" 3. köide. Lk. 79
  70. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 4942 – Henrik Wright
  71. Laidre 2008, lk. 669
  72. 72,0 72,1 Pistohlkors
  73. Bruce 1996
  74. Schuchard, lk. 331
  75. Hein 2003
  76. Stackelberg 1931, lk. 82
  77. Stackelberg 1931, lk. 253
  78. Seppo Priha, „Ridder-Ruthven suvusta“. Genos, 1995, lk. 59–64
  79. Remmel 2008, lk. 35, 81, 118–119, 382, 385–387
  80. Remmel 2004, lk. 28, 87–89, 92–93, 200
  81. 81,0 81,1 Stryk, lk. 13
  82. Cookide suguvõsa genealoogiline tabel
  83. Eesti Tuletorni Selts MTÜ. 320-Naissaare tuletorn
  84. Stackelberg 1931, lk. 207
  85. 85,0 85,1 Essen, lk. 643
  86. 83876 – John Drummond – Erik-Amburger-Datenbank
  87. Stackelberg 1931, lk. 446
  88. Dobson, lk. 91
  89. Dobson, lk. 163
  90. Macdonald, Friedrich Wilhelm - Eesti fotograafide elulooline andmebaas (MTÜ Eesti Fotopärand)
  91. Stackelberg 1931, lk. 203
  92. Stackelberg 1929, lk. 162
  93. Way ja Squire, lk. 72–73
  94. 94,0 94,1 94,2 Stackelberg 1929, lk. 274
  95. 95,0 95,1 Nafziger, lk. 26–27
  96. Essen, lk. 442
  97. Scott, lk. 39
  98. 98,0 98,1 98,2 98,3 Transehe, lk. 106–107
  99. Transehe, lk. 102–105
  100. Damier ja Pajus, lk. 98
  101. Alexander Mikaberidze, „Russian Generals of the Napoleonic Wars: Lieutenant General Friedrich von Lowis of Menar"
  102. 102,0 102,1 102,2 Transehe, lk. 112–113
  103. 103,0 103,1 Transehe, lk. 108
  104. 104,0 104,1 104,2 104,3 104,4 104,5 104,6 Transehe, lk. 109–110
  105. Freswick Castle, Caithness
  106. Kaitseväe kalmistul mälestati Vabadussõjas langenud Briti mereväelasi
  107. delfi.ee „Terras avas mälestusbüsti Briti admiralile“ 12.12.2015
  108. Tomingas 109–111
  109. "Võõrad Eesti leival", Sõnumed nr. 199, 5. oktoober 1933
  110. Entsüklopeedia: Dunn, William – õlivabrikant
  111. August Künnapu koostöös Renee Puusepaga. William Dunn, Lumivalgeke ja Arnold Rüütel Kohtla-Nõmmel, 2001.
  112. "Eesti Curlingu Liit sõlmis lepingu šotlasest treeneriga". Delfi Sport, 04.11.2016
  113. NOAR, Eesti kaasaegse kunsti keskkond. Hanna Harkes
  114. Kristi Sarap. "Šoti kunstnik: musta leiva ja hapukoore maitset ei vahetaks ma millegi vastu". Laupäevaleht, 18.03.2017
  115. Tartu Ülikooli külalisõppejõud
  116. „Meet the brewer: Chris Pilkington, Põhjala“. Beer52
  117. About – Põhjala Brewery
  118. Pille Liimal, "Uutmoodi vaatenurk - õigused ja võimalused". Eesti Päevaleht, 18.12.1995
  119. Tartu Maarja Kooli ajalugu
  120. Stryk, lk. 171
  121. Transehe, lk. 114
  122. Rahvusarhiivi kinnistute register. Albu mõis
  123. 123,0 123,1 123,2 123,3 123,4 Stackelberg 1929, lk. 325
  124. 124,0 124,1 Stryk, lk. 198–199
  125. Rahvusarhiivi kinnistute register. Härgla mõis
  126. Stryk, lk. 353
  127. Rahvusarhiivi kinnistute register. Jõgisoo mõis
  128. Rahvusarhiivi kinnistute register. Jõhvi mõis
  129. Rahvusarhiivi kinnistute register. Kandle mõis
  130. 130,0 130,1 Stryk, lk. 255–257
  131. Rahvusarhiivi kinnistute register. Kukevere mõis
  132. 132,0 132,1 Essen, lk. 133
  133. Essen, lk. 594
  134. Hagemeister, lk. 77
  135. Stryk, lk. 155
  136. Rahvusarhiivi kinnistute register. Maidla mõis (Kambja)
  137. Rahvusarhiivi kinnistute register. Maidla mõis (Lüganuse)
  138. LAB, f. 25, Ms. 154a, L 6; LAB, f. 25, Ms. 154g. Pagineerimata.
  139. Entsüklopeedia: Ontika mõis
  140. Rahvusarhiivi kinnistute register. Purdi mõis
  141. Rahvusarhiivi kinnistute register. Päite mõis
  142. Stryk, lk. 95–96
  143. Rahvusarhiivi kinnistute register. Sagadi mõis
  144. Rahvusarhiivi kinnistute register. Saka mõis
  145. 145,0 145,1 Stryk, lk. 217
  146. Rahvusarhiivi kinnistute register. Suure-Kambja mõis
  147. Transehe, lk. 114
  148. Rahvusarhiivi kinnistute register. Tohisoo mõis
  149. Robertssoni suguvõsa genealoogiline tabel
  150. Orchartoni suguvõsa genealoogiline tabel
  151. Stryk, lk. 22
  152. Rahvusarhiivi kinnistute register. Vana-Prangli mõis
  153. Stryk, lk. 52
  154. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 2832 – Thomas Kinnemond
  155. The Scotland, Scandinavia and Northern European Biographical Database (SSNE) - nr. 1612 – James Bennet
  156. Stryk, lk. 55
  157. Urmas Lauri, "Haapsalus peeti suurim šotlaste kultuuri tutvustav ettevõtmine Eestis". Lääne Elu, 10. märts 2014
  158. Šoti Kultuuriseltsi koduleht
  159. Kross, lk. 683, 760

Kirjandus