Rahvusvaheline kaitse

Kreeklased põgenevad Psara hävitamise eest. Nikolaos Gyzise maal

Rahvusvaheline kaitse ehk asüül on isiku ümberasustamine tema päritolumaalt teise riiki selle isiku kaitseks. Rahvusvahelise kaitse saaja on pagulane või täiendava või ajutise kaitse saaja. Pagulasstaatus antakse isikule, kellel on on põhjendatud alus karta päritolumaal tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Täiendava kaitse saaja on isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, aga kelle väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sh talle surmanuhtluse kohaldamise või tema piinamise. Ajutist kaitset võidakse anda isikule, kes on olnud sunnitud päritoluriigist lahkuma sõjategevuse tõttu või keda ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste rikkumise ohvriks, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi kodumaale pöörduda. Mõnedes riikides antakse asüüli ka seksuaalvägivalla (sh ühe soo või seksuaalvähemuse süstemaatilise tagakiusamise või pikaajalise koduvägivalla) eest põgenevatele isikutele, kui isik on suuteline tõestama, et päritoluriigis ei ole võimalik kaitset saada.

Õigus rahvusvahelisele kaitsele on sätestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 14:

1. Igaühel on tagakiusamise korral õigus taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides.
2. Seda õigust ei ole mittepoliitilisest kuriteost või teost, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega, tuleneva süüdistuse puhul.

Rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest vastutab peamiselt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR). ÜROl on eraldiseisev organisatsioon, UNRWA, Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.

Ajalugu

Vana-Kreekas ja Vana-Egiptuses eksisteeris varjupaiga mõiste religioosses tähenduses - inimene võis otsida kaitset pühapaigast, kus usutavasti ei saanud talle kurja teha ilma jumalate kättemaksuta. Inimese õiguse otsida varjupaika kirikust või muust pühapaigast sätestas seadusega esimesena Kenti kuningas Ethelbert umbes aastal 600. Keskajal võeti sarnased seadused vastu ka mujal Euroopas.

Rahvasteliit

Rahvusvahelist kaitset hakati ulatuslikumalt koordineerima 1921. aastal, kui Rahvasteliit lõi Põgenike Ülemkomissariaadi, mille juhiks sai Fridtjof Nansen. Nanseni ja loodud komissariaadi ülesandeks sai ligikaudu 1,5 miljoni inimese abistamine, kes olid põgenenud Venemaa 1917. aasta revolutsiooni ning sellele järgnenud kodusõja eest. Hinnanguliselt jäid kodakondsuseta 800 000 Vene põgenikku, kui Lenin võttis 1921. aastal ära kõigi välismaal elavate venelaste kodakondsuse. 1923. aastal laiendati komissariaadi mandaati Armeenia põgenikele seoses Armeenia genotsiidiga ning järgneva paari aasta jooksul ka Assüüria ning Türgi põgenikele. Mõlemal juhul kehtis rahvusvaheline kaitse ainult isikutele, kelle päritoluriikidele oli Rahvasteliit andnud sellekohase mandaadi.Komissariaadi mandaati laiendati 1. oktoobril 1938. aastal ka Austria ning Sudeedimaa põgenikele pärast seda, kui Saksa väed olid need alad annekteerinud.

Vene põgenikud Stalingradi lähedal, 1942

1930. aastal asutati Nanseni Rahvusvaheline Põgenikeamet. Selle tähelepanuväärseim saavutus oli Nanseni pass, põgenikele mõeldud reisidokument, mis pälvis 1938. aastal Nobeli rahupreemia. Nanseni ametile põhjustasid suuri raskusi rahastusprobleemid, põgenike kasvav arv ning liikmesriikide vastumeelsus koostöö osas. Sellest hoolimata õnnestus ametil veenda neljateist liikmesriiki ratifitseerima 1933. aasta pagulasleppe, mis oli esimene inimõiguste hartaga sarnanev dokument.

31. detsembril 1938. aastal kaotati nii ülemkomissariaat kui ka Nanseni amet ning asendati Liidu kaitse all olevate põgenike ülemvoliniku ametiga.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal kasvas põgenike arv hüppeliselt. 1943. aastal lõid Liitlasriigid ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni (ingl. k. lühend UNRRA), mille ülesandeks oli anda abi Teljeriikide alade võimu alt vabastatud alade inimestele. Sõja lõpuks oli Euroopas üle 40 miljoni põgeniku. UNRRA aitas 7 miljonil põgenikul päritoluriiki tagasi pöörduda ning rajas laagreid inimestele, kes keeldusid kodumaale naasmast.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

20. aprillil 1946 asutati Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (ingl. k. lühend IRO), mis võttis üle UNRRA ülesanded. UNRRA lõpetas tegevuse 1947. aastal. IRO oli mõeldud olema ajutine organisatsioon ÜRO juures, mille ülesandeks oli lõpule viia Teise maailmasõja põgenike repatrieerimine või ümberasustamine. Organisatsioon saadeti 1952. aastal laiali.

IRO tegevuse ulatus oli kindlaks määratud IRO põhikirjaga, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 15. detsembril 1946. Põhikirjas oli ka vastuoluline säte, mille kohaselt ei laienenud IRO tegevus "Saksa päritolu inimestele", kes olid sõja ajal Saksamaalt välja rännanud või keda pidi nende sünniriigist Saksamaale repatrieeritama. See aga jättis IRO vastutusalast välja kõige suurema sundrändest mõjutatud rahvusrühma.

14. detsembril 1950 rajati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), mis vastutab rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest tänapäevani. Ameti peakontor asub Genfis ning selle ülesandeks on põgenike kaitsmine ja toetamine liikmesriigi valitsuse või ÜRO palvel, aidates põgenikke repatrieerida või ümberasustada. Pagulaste Ülemvoliniku Amet juhib ja koordineerib rahvusvahelist tegevust põgenike kaitseks ja sellega seotud probleemide lahendamisel, ning püüab kindlustada inimeste õigust rahvusvahelisele kaitsele. Ameti mandaat kehtib kõigile maailma põgenikele, välja arvatud Palestiina põgenikud, kes lahkusid Iisraeli territooriumilt aastatel 1947-1949. Nende isikute kaitse eest vastutab UNRWA, ÜRO organisatsioon Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.

Rahvusvahelise kaitse võimalused

Põgenikelaager Tšaadis

Vältimatu ja ajutine kaitse

Riik või erinevad organisatsioonid (näiteks Punane Rist) võivad rajada põgenikelaagreid, kuhu paigutatakse riiki saabunud kaitset taotlevad isikud. Tavaliselt on laagrid mõeldud vältimatu abi osutamiseks ning ajutiseks majutamiseks, kuhu püsivaid ehitisi ei rajata. Kaitse taotlejad võivad vahel laagritesse jääda aga aastateks, saades seal toitu, haridusteenuseid ja meditsiinilist abi kuni neil on ohutu kodumaale naasta. Laagrites on põgenikud haavatavad haigustele, füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks langemisele ja terrorirühmituste värbajatele. Maailmas on hinnanguliselt 700 põgenikelaagrit. Suurem osa, umbes 60% varjupaigataotlejatest paigutatakse aga põgenikekeskustesse asulates, kus tingimused on püsivamad ning abi osutamine lihtsam.

Püsivad lahendused

Ajutise kaitse all oleva isiku elamisstaatus vastuvõtvas riigis on ebakindel, kuna põgenikele antakse ainult ajutine viisa, mida tuleb regulaarselt uuendada. Selle asemel, et tagada ainult kaitse taotlejate põhivajaduste täitmine ajutiselt laagrites või põgenikekaskustes, on UNHCRi eesmärk üks kolmest püsivast võimalusest: integratsioon, repatrieerimine või ümberasustamine.

Integratsioon

Kohaliku integratsiooni eesmärk on elamisloa saamine ning mõnedel juhtudel lõpuks ka naturaliseerimise teel kodakondsuse saavutamine riigis, millelt põgenik on kaitset taotlenud. Selle lahenduse puhul võib riigilt pagulasstaatuse saanud isik lõpuks taotleda püsivat elamisluba ning integreeruda selle riigi ühiskonda.

Tagasipöördumine või väljasaatmine

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik või pagulasstaatuse saanud isik võib omal vabal tahtel päritoluriiki tagasi pöörduda või võib tagasipöördumiskohustus tekkida varjupaigataotluse tagasi lükkamisega (puudub põhjendatud kartus, et isiku elu või inimõigused võiksid päritoluriigis ohus olla). UNHCR aitab seda teha soovivatel põgenikel kodumaale tagasi pöörduda. Mitmetel liikmesriikidel on eraldiseisvad toetusprogrammid tagasi pöörduda soovivate varjupaigataotlejate abistamiseks.

Ümberasustamine

Süüria põgenikud kliinikus Ramthas, Põhja-Jordaanias

Ümberasustamine hõlmab varjupaigataotleja viimist riigist, millelt ta kaitset taotles, ohutusse kolmandasse riiki, mis on andnud oma nõusoleku isiku vastu võtmiseks. Ümberasustamine võib olla püsiv või tähtajaline. Ümberasustamist kaalutakse viimase võimalusena ja ainult juhul, kui riik, millelt algselt kaitset taotleti, ei ole nõus põgenikku vastu võtma, ent isiku päritoluriiki tagasi saatmine pole sealse olukorra tõttu võimalik (on põhjendatud kartus, et päritoluriigis oleks isiku elu ohus või võidakse rikkuda tema põhilisi inimõigusi).

Rahvusvahelise kaitse andmine Eestis

Rahvusvahelise kaitse andmist Eestis reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS). Eesti liitus 19. veebruaril 1997. aastal ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga. Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kes on pagulane või vajab täiendavat kaitset või ajutist kaitset ning kes on esitanud selleks Eesti riigile vastava taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluste läbi vaatamise ning järelevalvega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet. Taotluse rahuldamise korral antakse taotlejale rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba - pagulasele kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajale üheks aastaks. Elamisluba võidakse pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ning ei ole alust elamisluba kehtetuks tunnistada. Elamisloa saanud taotleja perekonnaliikmetel on õigus temaga ühineda ning taotleda elamisluba, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel välismaalasele elamisloa andmisest.

 Pikemalt artiklis Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus