Keeleseadus

See artikkel räägib kehtivast ja varasematest Eesti keeleseadustest; üldmõiste kohta vaata Keeleseadus (üldmõiste)

---

Keeleseadus (lühend KeeleS) on Eesti Vabariigi seadus, mille eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt, tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades ning reguleerida võõrkeelte kasutamise tingimusi ametiasutustes. Kehtiv keeleseadus võeti vastu 23. veebruaril 2011. aastal ning jõustus sama aasta 1. juulil.

Eesti keel riigikeelena

Eesti õigekeelsussõnaraamat 2013

Eesti keel sai ametlikuks riigikeeleks iseseisvuse saavutamisega 1918. aastal. Samal aastal ilmus ka esimene normeeriv eesti keele sõnaraamat: Eesti Kirjanduse Seltsi algatusel Jaan Tammemäe koostatud "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat", mis võeti ametlikuks keelejuhiks riigi- ja omavalitsusasutustes. Kui enne iseseisvuse saavutamist oli eesti keelt kasutatud suhtluskeelena, talurahvakoolides, valdade volikogudes ja ajakirjanduses, siis iseseisvuse saavutamisega ja oskuskeele sõnavara arenguga levis eesti keele kasutamine ka riigihaldusse, kõigi astmete kohtutesse ja koolidesse, samuti kõrghariduse, teaduse ja meelelahutuse aladele. Eesti keele kui riigikeele õppimine muudeti kohustuslikuks ka vähemusrahvuste koolides.

Keeleseaduse ajalugu

1934. aasta keeleseadus

Eesti esimene keeleseadus anti dekreedina 29. novembril 1934 ning jõustus 1. jaanuaril 1935. Keeleseadus sätestas, et riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel, ametlik välissuhtlus võis toimuda võõrkeeles. 1934. aastal ei tajutud veel võõrkeeltes ohtu eesti keelele ning keeleseadus keskendus pigem vähemusrahvuste keele kasutamise reguleerimisele kui sätetele eesti keele oskuse nõuete, kasutamise ja järelevalve kohta. Seaduse kohaselt võisid saksa, vene ja rootsi rahvusest inimesed Eesti riigiasutuste poole pöörduda kirjalikult oma emakeeles, kuid ametiasutuse vastus pidi olema eesti keeles. Piirkondades, kus vähemuskeele kõnelejad olid enamuses, võis asjaajamises kasutada selle vähemusrahvuse keelt, kuid kõik ametnikud pidid oskama ka eesti keelt.

Nõukogude Liidu okupatsioon Eestis 1940. aastal taandas eesti keele riigikeele positsioonilt. Eesti keele kasutamist piirati mitmes valdkonnas ning peamiseks asjaajamiskeeleks sai vene keel.

1989. aasta Eesti NSV keeleseadus

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustati 1980. aastate lõpus eesti keele staatuse töögrupp. Töögrupi juht juht Enn Põldroos koos keeleteadlase Mati Hindiga olid ühed aktiivsemad uue keeleseaduse väljatöötamise eestvedajaid. Keeleseaduse toetuseks laekus Eesti NSV Ülemnõukogule ka 306 552 allkirja.

18. jaanuaril 1989. aastal võeti vastu Eesti NSV keeleseadus, mis kuulutas eesti keele taas riigikeeleks. Seadusega sätestati eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise õigus, kuid tagati ka venekeelse asjaajamise ja suhtlemise võimalus. Vene keele eristaatust põhjendati üleliidulise suhtlemise vajadusega. Uue keeleseaduse tähtsaim säte oli, et ka venekeelsed asutused pidid tagama eesti keele kasutamise võimaluse. Seadusega kehtestati eesti keele oskuse nõue kõikidele üksikisikutega suhtlevatele isikutele, nagu juhtivtöötajad, riigiasutuste, ühiskondlike organisatsioonide, õigussüsteemi, korrakaitse- ja järelevalveorganite töötajad, meditsiinitöötajad, ajakirjanikud, teenindajad ja kaubandustöötajad ning side- ja päästetöötajad. Juhtivtöötajatele kehtestati nõue suhelda alluvaga viimase valitud keeles, teenindaja pidi suutma suhelda kliendiga kliendi valitud keeles. Seadus sätestas ka, et isiku keelevaliku tõkestamine ja halvustamine on keelatud ja õigusaktides ette nähtud juhtudel karistatav. 1989. aasta keeleseadus jäi kehtima ka peale Nõukogude Liidu lagunemist, kuni uue seaduse vastu võtmiseni 1995. aastal.

1995. aasta keeleseadus

Kuna paljud õigusvaldkonna asjatundjad ei pidanud okupatsiooni ajal kehtestatud seadusi legitiimseteks, võeti 1995. aasta 21. veebruaril vastu uus keeleseadus, mis jõustus sama aasta 1. aprillil. Uue keeleseadusega kaotati vene keele eristaatus ning kehtestati isikute õigus kasutada asjaajamisel eesti keelt ning saada eestikeelset teavet. Erinevalt varasematest seadustest sätestati ka, et kaitsejõudude teenistus- ja käskluskeel on eesti keel. Eraettevõtete sisemise töökorralduse keelt keeleseadusega ei reguleeritud, kuid seadusesse lisati säte, mille kohaselt võib eraettevõtete eesti keele kasutamist reguleerida juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, mille alla kuulusid ühiskondlik turvalisus, avalik kord, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus.

Erinevalt 1934. aastast tunti pärast Nõukogude okupatsiooni vajadust panna rõhku ka eesti keele säilitamisele. 1995. aasta keeleseaduses olid võõrkeelte, sealhulgas vähemuskeelte kasutamise reguleerimisele lisaks kirjas ka eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded kodakondsuse taotlejatele, avalikele teenistujatele ning isikutega tööalaselt suhtlevatele töötajatele, eesti keele oskuse hindamine eesti keele tasemeeksamil, tasemeeksamitele suunamine ja eesti keele tasemetunnistuste kehtetuks tunnistamine, ning seaduses sätestatu riiklik järelevalve.

1934. aasta keeleseaduses olid vähemusrahvused ja -keeled olnud nimeliselt fikseeritud (saksa, vene ja rootsi), kuid 1995. aasta keeleseaduses ei olnud vähemuskeeled enam loendatud. Lisaks kaotati 1934. aasta seadusega kehtinud õigus pöörduda nendes keeltes Eesti ametiasutustesse. Uue keeleseaduse kohaselt oli ametiasutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde ning tõlke notariaalset kinnitamist. Ametnikuga suheldes võis võõrkeelt kasutada vaid poolte kokkuleppel ning tõlgi kasutamise vajadusel kohustus kulud katma eesti keelt mittevaldav isik, kui seadusega ei sätestatud teisiti.

Rahvusvaheliste suhete arenedes vajas keeleseadus peagi ajakohastamist ning seda hakati muutma ja täiendama. 1996. aastal lisati seadusesse Riigikogu ja kohaliku volikogu liikme eesti keele oskuse nõuded ning tühistati ärinimede eestikeelsuse nõue. Aastal 2000 piirati seaduse reguleerimisala, nii et eesti keele oskuse nõue kehtis vaid avalikes huvides tegutsevatele töötajatele (ühiskonna turvalisus, korrakaitse, avalik haldus, rahvatervis, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus). Samuti anti riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele õigus kasutada välissuhtluses ka kakskeelseid pitsateid ja kirjaplanke. 2001. aastal tehtud redaktsiooniga taastati 1934. aasta seaduses olnud ametiasutustega võõrkeelse kirjaliku suhtlemise võimalus. Alates 2007. aastast lubatakse eestikeelsetele avalikele reklaamidele ja siltidele lisada tõlkeid võõrkeelde.

1995. aasta keeleseadust muudeti kokku ligi 20 korda. Mitmed redaktsioonid olid nii mahukad, et seadus muutus raskesti mõistetavaks, mistõttu hakati taaskord kavandama uue keeleseaduse vastu võtmist.

Kehtiv keeleseadus

Viidad eestikeelse teksti ja võõrkeelse tõlkega

Uus keeleseadus võeti vastu 23. veebruaril 2011. aastal ning see jõustus sama aasta 1. juulil. Seaduse sisu kattub suuremal määral vana keeleseadusega, kuna 2011. aasta seaduse moodustavad peamiselt 1995. aasta seadus ning selle arvukad redaktsioonid, mida on ajakohastatud ja täiendatud, ning mis on uues seaduses koondatud ja selgemalt sõnastatud. Samaks on jäänud seaduse üldpõhimõtted, mis on suunatud eesti keele kaitsele ja arendamisele.

Erinevalt varasematest seadustest on 2011. aasta seaduses kirjas ka selle eesmärk, milleks on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Seaduses määratletakse ka ametliku ja avaliku keelekasutuse mõiste ning sätestatakse, et ametlik keelekasutus (avaliku sektori asutuste dokumendid, sildid, viidad, veebilehed, teadaanded) peab olema eestikeelne ja vastama kirjakeele normile. Eestikeelsele tekstile võib lisada võõrkeelse tõlke, ent eestikeelne tekst peab olema esikohal.

2011. aasta seadusega määratleti ka eesti keele erikujude (viipekeele ja murdekeele) mõiste ning sätestatati inimeste õigus neid kasutada. Näiteks võib murdekeele põlisel kasutusalal lisada eestikeelsele ametlikule tekstile tõlke murdekeelde. Keeleseadusesse lisati esimest korda säte, et riik toetab eesti keele piirkondlike erikujude (murdekeele) kaitset, kasutamist ja arendamist.

Järelevalve

2011. aasta seadusega on varasemast üksikasjalikumalt sätestatud eesti keele oskus, selle hindamine ja kontrollimine. Keeleseaduses sätestatud nõuete täitmise riikliku järelevalve eest vastutab Keeleinspektsioon. Inspektsioon võib kontrollida eesti keele ja võõrkeelte kasutamist ning eesti keele oskuse ja eesti keele kasutamise nõuete täitmist ning tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud eesti keele täienduskoolitust läbiviiva täienduskoolitusasutuse pidaja tegevuse vastavust keeleseaduse nõuetele. Inspektsioonil on järelevalve teostamisel õigus:

1. teha tasemeeksameid korraldava asutuse juhile ettepanek tunnistada avaliku teenistuja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele tasemetunnistus või enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistus teatud asjaoludel kehtetuks;
2. teha tööandjale ettepanek lõpetada töötajaga tööleping või teha ettepanek vabastada avalik teenistuja ametikohalt, kui töötaja või avalik teenistuja ei oska eesti keelt nõutaval tasemel;
3. saata nõuetele mittevastava keeleoskusega töötaja või avalik teenistuja tasemeeksamile;
4. teha asutusele, ametiisikule või töötajale ettekirjutusi keeleseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks ja edasiste rikkumiste ärahoidmiseks;
5. tutvuda tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud eesti keele täienduskoolituse korraldusega ning viibida selle koolituse läbiviimise juures.

Välislingid

• Elsa Pajumaa Keeleseadus kui kodanikuühiskonna kasvulava Sirp 24.04.2009
• Alo Lõhmus Üks äge seadus, mille ümber käis ärev võitlus Maaleht 1. november 2013