Mihhail Kutuzov: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 24. jaanuar 2019, kell 01:26

Krahv Mihhail Illarionovitš Goleništšev-Kutuzov Smolenski (vene keeles Михаил Илларионович Голенищев-Кутузов Смоленский) ( 5. vkj 16. september 1745 Peterburi – 28. aprill 1813 Bunzlau (tänapäeval Bolesławiec, Poola)) oli Vene väejuht, kindralfeldmarssal.

Elulugu

Mihhail Kutuzov asus 1759. aasta juulis õppima Suurtükiväe- ja Insenerikooli, mille lõpetas 1. jaanuaril 1761 insener-praporštšiku auastmes ning suunati 28. veebruaril 1761 teenistusse Insenerikorpusse.

Seosed Eestimaaga

Mihhail Kutuzov oli 1. märtsist 1761 kuni 1762. aastani Eestimaa ja Peterburi kubermangu kindralkuberner hertsog Peter August Friedrich Holstein-Becki tiibadjutandiks ja kantselei juhatajaks.

21. augustil 1762 määrati Kutuzov juba kapteni auastmes Aleksandr Suvorovi juhitava Astrahani jalaväepolgu roodukomandöriks.

1764. aastast teenis Venemaa vägedes Poolas ja osales sõjategevuses Rzeczpospolitaga.

1767. aastal määrati ta Senati seadusandluse ettevalmistamisega tegeleva juriidilise alamkomisjoni juriidiliseks sekretäriks, kindralprokurör A.Vjazemski käsutusse ja 17. augustist 1767 uue seadusandluse loomiskomisjoni.

Sõjaväekarjäär

Kutuzov osales uuesti sõjategevuses aastatel 1768–1774: 1769. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta Pjotr Rumjantsevi armee juures oberkindralkortermeistriks. Vene-Türgi sõdades teenis Aleksandr Suvorovi alluvuses ning ilmutas julgust Türgi kindluse Izmaili ründamisel 1790. aastal.

Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov parema silma vigastuse.

Kutuzov oli ka diplomaat: Venemaa saadik Osmani Impeeriumi pealinnas Konstantinoopolis.

20. augustil 1812 määras Aleksander I Kutuzovi Barclay de Tolly asemel Napoleoni eest taganevate Vene armeede ülemjuhatajaks.

Kutuzovi juhtimisel kaotati Borodino lahing (1812) , mille tagajärel loovutati Moskva Napoleoni vägedele.

Kohe peale Borodino lahingu lõppu teatas Kutuzov Keiser Aleksander I le St. Peterburgi vene vägede suurest võidust. Selle tulemusel sai ta koheselt keisri poolt autasustatud.

Hilisemalt , teada saades Kutuzovi valest, ei võtnud keiser tagasi talle antud autasusi.

Tema adjutandiks 1812 oli Raasiku ja Kambi mõisnik ooberstleitnant Woldemar von Löwenstern (1776–1858).^[1]

Kutuzovi väejuhtimisel on toimunud 2 suuremat lahingut (1805 Austerlitz, 1812 Borodino), mis mõlemad kaotati Napoleonile.

Surm

Mihhail Kutuzov suri Napoleon I vastase sõjakäigu ajal Sileesias 13. juunil 1813. Tema põrm toodi Peterburi ja maeti Peterburi Kaasani katedraali juurde.

Pärast Kutuzovi surma levisid kuulujutud, et ta olevat käskinud matta oma südame Vene vägede juurde Sileesias Bolesławieci linnas. 4. septembril 1933 avati VK(b)P Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri Sergei Kirovi korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud Religiooniajaloo muuseumiks, levinud kuulujutu kontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas kivist sarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, misjärel hauakamber suleti^[2]. Suure Isamaasõja ajal kasutati 1812. aasta isamaasõja kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati Kutuzovi orden, mis oli üks NSV Liidu tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.

Pärast sõda loodi Poolas Nõukogude vägede (Nõukogude armee Põhjagrupi) kasutuses olnud territooriumil Mihhail Kutuzovi muuseum, mis aga tuli 1991. aastal koos vägedega evakueerida ning muuseumieksponaadid üle anda Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi valdusse. Esemed on nüüd eksponeeritud Peterburis asuvas Suurtükiväe, Inseneri- ja Sidevägede muuseumi (Музей артиллерии, инженерных войск и связи в Санкт-Петербурге) Kutuzovi saalis.

Perekond

Abiellus Jekaterina Ilinitšna Bibikovaga (1754–1824), kes oli Tuula relvatehase ülema, insener-kindral-porutšik Ilja Aleksandrovitš Bibikovi (1698–1784) tütar. Abielust sündisid:

Nikolai (suri noorelt)
Praskovja (1777–1844), abiellus salanõunik Matvei Fjodorovitš Tolstoiga (1772–1815), 11 lapse ema
Anna (1782–1846), abiellus 1802. aastal kindralmajor Nikolai Zaharovitš Hitrovoga (1779–1826)
Jelizaveta (1783–1839), abiellus 1802. aastal vene armee tiibadjutandi krahv Berend Gregor Ferdinand von Tiesenhauseniga (1782–1805) ja aastal 1811 kindralmajor Nikolai Fjodorovitš Hitrovoga (surnud 1819)
Jekaterina (1787–1826), abiellus ratsaväekindrali krahv Nikolai Danilovitš Kudaševiga (1784–1813) ja pärast tema surma kindralmajor Ilja Stepanovitš Sarotšinskiga (1788–1854)
Darja (1788–1854), abiellus Peterburi asekuberneri Fjodor Petrovitš Opotšininiga (1779–1852), kes sai Püha Andrease ordeni (1850)

Viited

↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123
↑ Сердце фельдмаршала Кутузова

Kirjandus

"Mihhail Illarionovitš Kutuzov" (1945)

Välislingid

Eelnev Moritz von Lacy	Leedu kindralkuberner 1799 – 1801	Järgnev Levin August von Bennigsen
Eelnev Peter Ludwig von der Pahlen	Peterburi sõjakuberner 1801 – 1802	Järgnev Mihhail Kamenski
Eelnev Aleksander Tormasov	Kiievi sõjakuberner 1806 – 1809	Järgnev Jakov Lobanov-Rostovski
Eelnev Aleksandr Mihhailovitš Rimski-Korsakov	Leedu kindralkuberner 1809 – 1811	Järgnev Ivan Stepanovitš Guriel

[1] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2, Görlitz, 1930, lk.123

[2] Сердце фельдмаршала Кутузова

[1]

[2]

@@ 16. rida: / 16. rida: @@
 == Sõjaväekarjäär==
-Kutuzov osales uuesti sõjategevuses aastatel 1768–1774: [[1769]]. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta [[Pjotr Rumjantsev]]i armee juures ober[[kindralkortermeister|kindralkortermeistriks]]. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõdades]] õppis ta [[Aleksandr Suvorov]]ilt väejuhtimiskunsti ning ilmutas otsustavust [[Türgi]] kindluse [[Izmail]]i ründamisel [[1790]]. aastal. Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov vigastuse, mille tagajärjel sai parema silma vigastuse .
+Kutuzov osales uuesti sõjategevuses aastatel 1768–1774: [[1769]]. aastal toimunud sõjas Rzeczpospolitaga, 1770. aastal määrati ta [[Pjotr Rumjantsev]]i armee juures ober[[kindralkortermeister|kindralkortermeistriks]]. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõdades]] teenis  [[Aleksandr Suvorov|Aleksandr Suvorovi]] alluvuses ning ilmutas julgust [[Türgi]] kindluse [[Izmail]]i ründamisel [[1790]]. aastal.
+Esimeses Türgi sõjas sai Mihhail Kutuzov parema silma vigastuse.
-Kutuzov oli ka edukas diplomaat, Venemaa saadik [[Osmani impeerium]]is [[Konstantinoopol]]is.
+Kutuzov oli ka diplomaat:  Venemaa saadik [[Osmani impeerium|Osmani Impeeriumi pealinnas]] [[Konstantinoopol]]is.
-. augustil 1812 määras [[Aleksander I]] Kutuzovi [[Michael Andreas Barclay de Tolly|Barclay de Tolly]] asemel Napoleoni eest taganeva Vene armee ülemjuhatajaks. Kutuzovi juhtimisel purustas Vene vägi [[Napoleon]]i armee. Tema adjutandiks 1812 oli [[Raasiku mõis|Raasiku]] ja [[Kambi mõis (Harju-Jaani)|Kambi]] mõisnik ooberstleitnant [[Woldemar Hermann von Löwenstern|Woldemar von Löwenstern]] (1776–1858).<ref>''Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2'', Görlitz, 1930, [http://www.digitale-sammlungen.de/~db/bsb00000600/images/index.html?seite=893 lk.123]</ref>
+. augustil 1812 määras [[Aleksander I]] Kutuzovi [[Michael Andreas Barclay de Tolly|Barclay de Tolly]] asemel Napoleoni eest taganevate Vene armeede ülemjuhatajaks.
+Kutuzovi juhtimisel kaotati Borodino lahing (1812) , mille tagajärel loovutati Moskva Napoleoni vägedele.
+Kohe peale Borodino lahingu lõppu teatas Kutuzov Keiser Aleksander I le St. Peterburgi vene vägede suurest võidust. Selle tulemusel sai ta koheselt keisri poolt autasustatud.
+Hilisemalt , teada saades Kutuzovi valest, ei võtnud keiser tagasi talle antud autasusi.
+Tema adjutandiks 1812 oli [[Raasiku mõis|Raasiku]] ja [[Kambi mõis (Harju-Jaani)|Kambi]] mõisnik ooberstleitnant [[Woldemar Hermann von Löwenstern|Woldemar von Löwenstern]] (1776–1858).<ref>''Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2,2,: Estland, Bd.:2'', Görlitz, 1930, [http://www.digitale-sammlungen.de/~db/bsb00000600/images/index.html?seite=893 lk.123]</ref>
+Kutuzovi väejuhtimisel on toimunud 2 suuremat lahingut (1805 Austerlitz, 1812 Borodino), mis mõlemad kaotati Napoleonile.
+<br />
 ==Surm==
 Mihhail Kutuzov suri [[Napoleon I]] vastase sõjakäigu ajal [[Sileesia]]s [[13. juuni]]l [[1813]]. Tema põrm toodi [[Peterburi]] ja maeti Peterburi [[Kaasani katedraal (Peterburi)|Kaasani katedraal]]<nowiki/>i juurde.
 Pärast Kutuzovi surma levisid kuulujutud, et ta olevat käskinud matta oma südame Vene vägede juurde Sileesias [[Bolesławiec]]i linnas. 4. septembril [[1933]] avati [[VK(b)P]] Petrogradi linna Keskkomitee sekretäri [[Sergei Kirov]]i korraldusel Kutuzovi hauamemoriaal katedraalis, mis selleks ajaks oli muudetud [[Religiooni ajaloo muuseum|Religiooniajaloo muuseum]]iks, levinud kuulujutu kontrolliks. Hauakambri avanud komisjon avastas kivist sarkofaagist, kehast eraldi säilitatud arvatava südame jäänused, misjärel hauakamber suleti<ref>[http://www.spbdnevnik.ru/?show=article&id=1016 Сердце фельдмаршала Кутузова]</ref>. [[Suur Isamaasõda|Suure Isamaasõja]] ajal kasutati [[1812. aasta isamaasõda|1812. aasta isamaasõja]] kangelast Kutuzovit patriotismi innustamiseks ning asutati [[Kutuzovi orden]], mis oli üks [[NSV Liit|NSV Liidu]] tähtsamaid sõjaväelisi autasusid.