Helikassett: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+materjal artiklist "Compact cassette"
Parveto (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
35. rida: 35. rida:
Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma [[Olympus]] mikrokassetid (''MicroCassette'', MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38 cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.
Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma [[Olympus]] mikrokassetid (''MicroCassette'', MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38 cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.


[[CD (andmekandja)|CD]]-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassettid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides.
[[CD (andmekandja)|CD]]-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassetid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides (''DAT, nano-cassette'').


[[Pilt:Photoelasticity - TDK Head Cleaner - White background.jpg|pisi| Helipea puhastuskassett ]]
[[Pilt:Photoelasticity - TDK Head Cleaner - White background.jpg|pisi| Helipea puhastuskassett ]]

Redaktsioon: 9. jaanuar 2019, kell 03:40

Helikassett
Helikassett ja firma Olympuse mikrokassett

Helikassett ehk kompaktkassett (inglise keeles Compact Cassette, lühend CC; ka MusiCassetteMC) on heli salvestamiseks ja taasesitamiseks mõeldud lamedat karpi meenutav seadis, mille sees on lindipoolidele või -südamikele keritud magnetlint.

Kompaktkassett on firma Philips tootenimetus, mis leidis väga laialdast kasutamist alates 1964. aastast kuni sajandi lõpuni.

Erinevalt varasematest analoogilistest kassetilaadsetest lahendustest (RCA tape cartridge, 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10 cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35 mm laiusest magnetlindist kitsamat 3,81 mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja 9 μm. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad ja vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6 μm paksuse lindiga).

Kassettide tagaserval on sälgud, mille abil saab kaitsta salvestust eksliku ülekirjutamise või kustutamise eest. Hilisematel kassettide versioonidel on neid rohkem ja nende abil toimuvad magnetofonis kassetis olevale lindi tüübile vastavalt automaatsed ümberlülitamised (eelmagneetimisvoolu suurus, sageduskarakteristiku korrektsiooni ajakonstant, müranõrgestuse kasutamine jm).

Kompaktkasseti puhul kasutatakse monofoonilise ja stereofoonilise salvestuse korral salvestusradade paiknemist samal lindi osal (poolel), mis teeb stereofoonilised ja monofoonilised salvestused vastastikku kuulatavateks ehk siis taasesitamise mõttes ühilduvateks (salvestusradade süsteem 1-2/4-3).

Kompaktkassettide väikese mõõdu tõttu kasutatakse nendes ka väiksemat põhilist lindikiirust (4.76 cm/s), mis algselt ei võimaldanud nende puhul kuigi hea tehnilise kvaliteediga helisalvestust (esimestel kompaktkassettmagnetofonide mudelitel oli sagedusala ülemiseks piiriks sageduskarakteristiku -3 dB suuruse languse järgi 7000 Hz ja signaal-müra suhe 50 dB kandis).

1970. aastatest on kompaktkassettides kasutatavate magnetlintide töökihi kvaliteedi parandamine ja kassettmagnetofonide magnetpeade omaduste parandamine (tööpilu paksuse viimine alla 2 μm jm) võimaldanud nendes salvestada ka kõrgekvaliteetset heli. Seda ei võimaldanud aga veelgi väiksemad kassetid (näiteks mikrokassett[1]). Seetõttu saavutasid kompaktkassetid turul valitseva positsiooni kõikide teiste kassetitüüpide ees (näiteks ka kõrgele helikvaliteedile orienteeritud L-cassette'i ees). Paarikümne aastaga said kompaktkassetid kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades salvestatud kujul (nn MusiCassette) sellel alal 1980. aastate teises pooles ka heliplaate.

Kompaktkassettide teiseks laialdase kasutamise valdkonnaks said personaalarvutid, kus enne painduvate magnetketaste ehk diskettide (floppy disk) kasutuselevõtmist olid nad väga laialdaselt kasutusel põhiliste andmekandjatena.

Eesti Raadios võeti kompaktkassetti kasutavad reportermagnetofonid kasutusele 1978. aastal, stereofoonilised reportermagnetofonid 1987. aastal.

Ajalugu

Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub teise maailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950. aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus RCA cartridge turuletulekuga.

Algselt oli Hollandi firma Philips 1963. aastaks loodud kompaktkassett (Compact Cassette, CC) üks variant peamiselt diktofonides kasutamiseks mõeldud magnetlindi kassettidest (suuruselt keskmine). Kompaktkassetil ei tundunud esialgu olevat mingeid märgatavaid eeliseid teiste samalaadsete lahenduste ees. Siiski oli CC oluliselt väiksem (pikem külg on umbes 10 cm, lindi laius on 3,6 mm, lindi soovitatud liikumiskiirus 4,76 cm/s) kui varasemad sedalaadi lahendused (näiteks 1958. aastal turule tulnud RCA cartridge, mille vastavad näitajad olid 20 cm, 6,3 mm ja 9,53 cm/s).

Philipsi helikassettide masstootmine algas 1964. aastal. Nende kassettide kasutamisel ulatus salvestatav sagedusala esimeste turule ilmunud kassettmagnetofonide puhul vaid 7 000 hertsini ja sahina tase oli -50 dB suurusjärgus. See oli küllaldane diktofonide jaoks. Kuid erinevalt paljudest teistest cartridge-tüüpi kassettidest oli kompaktkasseti puhul eeliseks tema kasutamise lihtsus, mis tulenes lindiveo teostuse sisulisest analoogiast tavaliste lahtiste poolidega magnetofonidega (ja samuti RCA cartridge'iga).

Magnetlindi magnetilises töökihis kasutatavate magnetmaterjalide arendamise tulemusena, aga samuti magnetpeade täiustamise tulemusena (tööpilu paksuse vähendamine 1,5 μm-ni, millega saavutati ülemine sageduspiir 15 000 Hz) sai neid aastakümne lõpus hakata kasutama ka kõrgekvaliteetseks muusika salvestamiseks. Probleemiks jäi siiski suhteliselt kõrge sahinatüüpi müra tase. Selle nõrgendamiseks vastuvõetava -70 dB tasemeni võeti kasutusele mitmesugused lindisahina summutamise vahendid (mürasummutussüsteemid või -filtrid, nagu näiteks salvestamise juures nõrgemaid kõrgemate sagedustega heli komponente tugevamini salvestav Dolby Noise Reduction (DNR) süsteem ja ainult taasesitamisel toimiv helisignaaliga juhitava madalpääsfiltri kasutamisel põhinev Dynamic Noise Reduction).

Tänu nendele arendustele kujunesid helikassetid paarikümne aastaga kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades sellel alal 1980. aastate teises pooles ka heliplaate. Oma osa selles oli kindlasti portatiivsete kasettmagnetofonide laialdane kasutussetulek (Sony "Walkman" jt.). Umbes sellest ajast pärineb ka kompaktkasseti helikasseti sünonüümiks saamine (võrdluses VHS ja teiste videokassettidega ja digitaalsete andmete salvestamiseks mõeldud andmekassettidega).

Kuigi need kassetid olid algselt heli salvestamiseks mõeldud, hakati neid nende hea kättesaadavuse tõttu kasutama ka andmekandjana varajastes mikroarvutites. Selle juures kasutati binaarse signaali salvestamiseks helisagedusalasse jäävaid kandevsignaale, mida moduleeriti salvestatavate binaarsete signaalidega.

Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma Olympus mikrokassetid (MicroCassette, MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38 cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.

CD-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassetid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides (DAT, nano-cassette).

Helipea puhastuskassett

Viited

  1. "Microcassette".

Välislingid