Helikassett

Helikassett

Helikassett ja firma Olympuse mikrokassett

Helikassett (inglise keeles Compact Cassette, lühend CC; ka MusiCassette, MC) on heli salvestamiseks ja taasesitamiseks mõeldud lamedat karpi meenutav seadis, mille sees on lindipoolidele või -südamikele keritud magnetlint.

Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub teise maailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950. aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus RCA cartridge turuletulekuga.

Algselt oli Hollandi firma Philips 1963. aastaks loodud kompaktkassett (Compact Cassette, CC) üks variant peamiselt diktofonides kasutamiseks mõeldud magnetlindi kassettidest (suuruselt keskmine). Kompaktkassetil ei tundunud esialgu olevat mingeid märgatavaid eeliseid teiste samalaadsete lahenduste ees. Siiski oli CC oluliselt väiksem (pikem külg on umbes 10 cm, lindi laius on 3,6 mm, lindi soovitatud liikumiskiirus 4,76 cm/s) kui varasemad sedalaadi lahendused (näiteks 1958. aastal turule tulnud RCA cartridge, mille vastavad näitajad olid 20 cm, 6,3 mm ja 9,53 cm/s).

Philipsi helikassettide masstootmine algas 1964. aastal. Nende kassettide kasutamisel ulatus salvestatav sagedusala esimeste turule ilmunud kassettmagnetofonide puhul vaid 7 000 hertsini ja sahina tase oli -50 dB suurusjärgus. See oli küllaldane diktofonide jaoks. Kuid erinevalt paljudest teistest cartridge-tüüpi kassettidest oli kompaktkasseti puhul eeliseks tema kasutamise lihtsus, mis tulenes lindiveo teostuse sisulisest analoogiast tavaliste lahtiste poolidega magnetofonidega (ja samuti RCA cartridge'iga).

Magnetlindi magnetilises töökihis kasutatavate magnetmaterjalide arendamise tulemusena, aga samuti magnetpeade täiustamise tulemusena (tööpilu paksuse vähendamine 1,5 μm-ni, millega saavutati ülemine sageduspiir 15 000 Hz) sai neid aastakümne lõpus hakata kasutama ka kõrgekvaliteetseks muusika salvestamiseks. Probleemiks jäi siiski suhteliselt kõrge sahinatüüpi müra tase. Selle nõrgendamiseks vastuvõetava -70 dB tasemeni võeti kasutusele mitmesugused lindisahina summutamise vahendid (mürasummutussüsteemid või -filtrid, nagu näiteks salvestamise juures nõrgemaid kõrgemate sagedustega heli komponente tugevamini salvestav Dolby Noise Reduction (DNR) süsteem ja ainult taasesitamisel toimiv helisignaaliga juhitava madalpääsfiltri kasutamisel põhinev Dynamic Noise Reduction).

Tänu nendele arendustele kujunesid helikassetid paarikümne aastaga kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades sellel alal 1980. aastate teises pooles ka heliplaate. Oma osa selles oli kindlasti portatiivsete kasettmagnetofonide laialdane kasutussetulek (Sony "Walkman" jt.). Umbes sellest ajast pärineb ka kompaktkasseti helikasseti sünonüümiks saamine (võrdluses VHS ja teiste videokassettidega ja digitaalsete andmete salvestamiseks mõeldud andmekassettidega).

Kuigi need kassetid olid algselt heli salvestamiseks mõeldud, hakati neid nende hea kättesaadavuse tõttu kasutama ka andmekandjana varajastes mikroarvutites. Selle juures kasutati binaarse signaali salvestamiseks helisagedusalasse jäävaid kandevsignaale, mida moduleeriti salvestatavate binaarsete signaalidega.

Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma Olympus mikrokassetid (MicroCassette, MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38 cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.

CD-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassettid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides.

Helipea puhastuskassett

Välislingid

•  Helikassett – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis